Demokraatia pole toitev ema

MIHKEL MUTT

Mul on vahel tunne, et inimesed kordavad mõnda ütlust, mõtlemata eriti, mida see tähendab. Need ütlemised on muutunud automaatseks nagu kõndimisel ühe jala teise ette tõstmine. Kes poleks näiteks nõrkemiseni kuulnud Churchilli sõnu, et ?demokraatia on kõige halvem riigikord, välja arvatud need, mis on juba läbi proovitud.? (Seda on mitmes variatsioonis, aga mõte on sama.) Seda korratakse äärmise mõnuga, aga minu meelest vale rõhuasetusega. Tsiteerijatele näib tunduvat, et Churchill kasutas seda n.-ö. understatement?ina, vähendusliku pehmendava väljendina. Et see oli lihtsalt tusase ja toriseva targa vanahärra viis ütelda, et ?elagu demokraatia ? parim asi maailmas!? Et sõnu ?kõige halvem riigikord? ei tule tõsiselt võtta, et need on öeldud diplomaatiliselt, igaks juhuks, või siis lihtsalt hoiatuseks, et keegi liiga leili ei läheks. Kuidas olekski see võimalik teisiti, on ju ütleja pärit ühiskonnast, kus parlament, esindusdemokraatia kontsentraat hakkas pihta juba 1265. aastal, olles kõikide parlamentide emaks. Aga ometi on Churchill päris kindlasti tahtnud rõhutada ka oma mõtte esimest poolt, st. seda, et demokraatia on väga ja väga suurte puudustega, et see on üks ütlemata sant värk.

Tunduks nagu kohatu sellest kõnelda, totalitarism on alles nii lähedal. Aga illusioonidest tuleb vabaneda ? ja mida varem, seda parem.

Kõige suurem väärarvamus, mida seoses demokraatiaga kohtab, on selle samastamine mingi imet tegeva väega. Ja seda eeskätt majanduse vallas. Demokraatia oleks nagu küllusesarv. Tihti kuuleme meedias mõne äsja diktatuurist vabanenud või üldse riikluseni jõudnud hõimu vaimustunud hüüdeid a la ?Nüüd on meil demokraatia, nüüd alles hakkame elama. Seni oli meil viletsus ja nälg, aga demokraatia toidab meid kõiki ära!?

Tegelikkuses on sageli just vastupidi. Diktatuuri majanduslik tootlikkus on tavaliselt napp, aga enamasti ta jaotab (välja arvatud kitsas klikk) suhteliselt võrdselt ja päris nälga jätab harva, nagu Põhja-Koreas. Demokraatia iseenesest aga ei jaota midagi ega tunne vähimatki huvi võrdsuse vastu.

Aga inimesi on propagandaga hullutatud. Kui pahad võimukandjad on minema pekstud, siis hakkab kornukoopiast tulema mis mühiseb! Ja seda võib päris mõnusalt oodata, jalad seinal. Demokraatia ajal ei ole ju vajalik midagi teha, sest paljast faktist endast, et on demokraatia, piisab täiesti. Aga midagi ei tule. Salved tühjenevad, rohi kasvab liiprite vahele, tantsida ja pilli mängida ei jaksa ka lõputult. Ootamatult selgub, et väike kildkond energilisi kavalpäid on vahepeal kõik endale kahmanud. Mis õigusega, küsivad ülejäänud? Kas see ongi siis demokraatia? Miks oleme jäänud vaesemaks? Miks pole meil tööd ja leiba, nii et saaksime oma peresid toita ja lapsi koolitada?

Ja tasapisi kasvab nurin. Meid on petetud. See kas pole õige demokraatia või on kogu demokraatia üks udu. Ei, vanasti oli parem. Ja järgmistel valimistel saavad pukki need, kes lubavad leiba ja korda, mitte need, kes räägivad demokraatia edendamisest. Ladina-Ameerika mõlemas suuremas riigis on pärast vabakapitalismi ja suurt demokraatiavaimustust vasakpoolsed valitsused. Lula on küll diplomaat ja paistab mõistvat, et populistlike loosungitega ei tee pärast valimisi enam midagi, ning üritab balansseerida köiel, mis viib vaeste faveladest Maailmapanga korrusteni. Äsja tunnistasime, kuidas kahes endises sotsmaas, Serbias ja Leedus, kulgesid valimised väga tasavägiselt nende vahel, kes tahtsid demokraatiat arendada, ja nende vahel, kes tahavad selle asemel leiba ja korda. Viimaste poolt andsid hääled need, kes väitsid, et demokraatia ajal on nende majanduslik olukord tagasi läinud. Ja näeme, et värskeimas demokraatia ekspordi sihtjaamas Iraagis on kodanikud osalt juba valmis loobuma vabadusest, kui vaid oleks natukegi rohkem turvalisust.

Tõsiasi on, et demokraatia ei tooda mingisugust jõukust, vaid üksnes annab võimaluse selle tekitamiseks, kui inimesed on ise hakkajad.

Naiivne, kuidas ka Eestis kirutakse parlamenti ja valitsust, et seal ei istu üksnes tarkpead ja õilishinged. Aga kus on kirjas, et demokraatia tähendab parimate võimu? Demokraatia ainus voorus seisneb selles, et ta ei välista ka parimate saamist tüüri juurde.

Muidu ajab demokraatia mitmes suhtes ahastama. Näiteks võib igaüks oma vaimse pudupoe igal pool lahti lüüa. Aga midagi pole parata, sest meil on õigusriik. Ainus võimalus neid pudupoode likvideerida käib nii, et keegi võtab kulutada palju hingejõudu, tuleb oma parema poega ja sööb halvemad välja. Demokraatia on seaduslik sopaauk, kus on tööluba ka tegusatel inglitel. Kõik sõltub inimestest endist. Aga kes see viitsib?

Enamuse jaoks on demokraatia lihtsalt uue mõisahärra nimi ? mõisahärra, kes eeldatakse olevat jõukam, lahkem ja kaastundlikuma südamega kui eelmised härrad.

Tühja ta on! See mõisahärra läheb mõisast lihtsalt minema ja ütleb, et pidage nüüd ise.