Digi

„Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020” ütleb 20. punktis: „Väärtuslikum osa kultuuripärandist digiteeritakse 2018. aastaks. [—] Riigi poolt rahastatud ja riigi haldusalas olevate institutsioonide poolt digiteeritud teosed on vastava õiguse olemasolul reeglina vabalt kättesaadavad.” See on suurejooneline plaan, Eesti võimalus kinnitada oma e-riigi (kuhtuma hakkavat?) kuvandit ja olla eeskujuks teistele riikidele. Sirp vaatab, mis on selle eesmärgi saavutamiseks seni tehtud.
Vahur Puik viitab, et „mullu jõustunud uue muuseumiseaduse järgi peavad riigimuuseumid kasutama muuseumide infosüsteemi ehk MuISi kõigi muuseumidesse võetud museaalide kohta käivate andmete talletamiseks,” nentides samas, et „digitaalse pärandi kättesaadavus on MuISis lahendatud demagoogiliselt, sest justkui piiranguteta vabaks kasutamiseks ette nähtud museaalide digikujutised on tegelikult pisikesed pildid,” mida eesmärgikohaselt kasutada ei saa.
Marin Laak tõdeb, et „selle aasta lõpuks tehakse kultuuriministeeriumi „Eesti kirjanduse toetusprogrammi” raames ligi 100 e-raamatut juurde – sellega peaks olema kogu autoriõiguste alt vaba eesti kirjanduse väärtuslikum osa e-raamatuna olemas.” Seejuures on digiteeritavate raamatute valikuprioriteet olnud Laagi hinnangul täiesti formaalne: „Digiteeritakse lihtsalt autoriõiguse alt vaba kirjandust. Enamik klassikast, mis on ka kooliprogrammides, on paraku autoriõiguse all.”
Autoriõiguslikud piirangud pärsivad ka teadustekstide vaba levikut, nagu selgub Valle-Sten Maiste ja Marek Tamme vestlusest. Täielikku üleminekut vaba ligipääsuga teaduskirjastamise süsteemile Tamm siiski ei poolda, „sest siis on oht, et kaob ära vajalik kvaliteedisõel, millist rolli ajakirjad ja teaduskirjastused siiski endiselt täidavad”.
Nii ongi selge, et „Kultuuripoliitika põhialuste” viidatud eesmärgi saavutamiseks tuleb ennekõike lahendada autoriõigusi puudutavad küsimused. Dokumendis seatud tähtajani on jäänud veel neli aastat. Kuivõrd autoriõiguste valdkonda kureerib 2011. aastast justiitsministeerium, sõltub tulemus suuresti ministeeriumide koostööst.
Kaanel: Möödunud sügisel alustati Niguliste muuseumis suurejoonelise teaduslik-tehniliste uuringute projektiga, mille keskmes on meie kunstiloo uhkuse Hermen Rode töökojas valminud Niguliste peaaltari konserveerimine. Arheoloogia ja arhitektuuripärandi puhul on infotehnoloogiat (3D-mudeldamist, pildindustehnoloogiat, peidetud kihistuste ja infotehnoloogiast teabe visualiseerimist) üksjagu kasutatud, kunstis aga veel üsna vähe. Praeguseks on altarit pildistatud elektromagnetkiirguse abil: fotol on näiteks näha infrapunavalgusega visualiseeritud alusjoonistuse detail – koge tüüpi mastidega laev, mida kunstnik pole maalikihti üle kandnud.