“Ebamugava tõe” ebamugavad puudused

Volli Kalm

  Davis Guggenheimi film “Ebamugav tõde” linastus Eestis vahetult pärast ÜRO rahvusvahelise kliimamuutuste ekspertgrupi (IPCC) 2. veebruaril avalikustatud kliimaraportit, mis aitas isegi ignorantide tähelepanu suunata globaalse soojenemise fenomenile. ÜRO kliimaraport ennustab 3ºC keskmist temperatuuri tõusu käesoleval sajandil. Seda juhul, kui inimtekkeliste kasvuhoonegaaside emissiooni kasv jätkuks praeguse kiirusega, mis tähendaks, et nende hulk sajandi lõpuks tööstusrevolutsiooni eelse ajaga võrreldes kahekordistuks. Globaalne soojenemine on üldtunnustatud protsess ja ÜRO kliimaraport pakub selle suuruseks globaalselt 0,74º C temperatuuri tõusu viimase sajandi kohta.

Soojenemise tagajärgi käsitlev Al Gore’i tegevust vahendav film “Ebamugav tõde” on umbes neljandiku mahust tema enda vaimse kasvamise, arengu ja tegevuse reklaam ning poliitilistele vastastele suunatud kriitika, millel globaalse soojenemise kontekstis pole palju tähtsust. Siiski on ilmselge, et Gore kui karismaatiline isiksus ja üleilmselt tuntud poliitik on üks paremaid võimalikke “sõnumitoojaid” laiale publikule. See film ei jää maailmale märkamatuks, nagu juhtub paljude väga kõrgel teaduslikul tasemel tehtud muude loodusfilmidega. Kuigi Gore ise ja tema abilised on korduvalt kinnitanud, et filmil pole pistmist 2008. aasta presidendivalimistega, vihjab The New York Times siiski, et paljude demokraatide arvates on siit kerkimas tugev oponent presidendikandidaat Hillary Clintonile.

Järgnevalt keskendun filmi põhisisule, s.o globaalsele soojenemisele, lähtudes Gore’i enda suust filmis kõlanud postulaadist, et “teadlastel on sõltumatu kohustus respekteerida ja esitada tõde nii, nagu nad seda näevad”. Samast põhimõttest lähtudes oleksin eelistanud filmi peategelasena näha pigem elukutselist kliimateadlast, kuigi publikumenu oleks seeläbi ilmselt kahanenud. Film esitab oma sõnumi väga mõjuvalt, suure sisendusjõu ja lähivõttes looduslike action-stseenide taustal. Pole kahtlustki, et sõnum – globaalne soojenemine on ohtlik – jõuab kohale. Paraku on film täielikult keskendunud kliimamuutuste tagajärgedele (liustikud sulavad, mage vesi saab otsa, ookeanide veetase tõuseb, orkaanid ründavad), kuid kliimamuutuste põhjused on esitatud diletantlikult.

Gore küll väidab, et kliima muutumine on mittelineaarne protsess, kuid kogu filmis esitatud käsitlus on just nimelt lineaarne, kus kogu globaalne soojenemine seotakse ainuüksi ja otseselt vaid CO² hulga kasvuga atmosfääris. Paraku on ammu teada, et kliimat kujundavad protsessid ei ole üksüheses põhjuse ja tagajärje seoses, vaid väga paljude muutujatega kompleksne protsess. Filmis ei mainita sõnagagi, et kasvuhoonegaaside mahust moodustab 95% õhuaur. Nagu ka seda, et kui süsihappegaasi sisaldus on viimase sajandiga kasvanud 1/3 võrra, siis näiteks metaani sisaldus tervelt 2,7 korda. Mitmed globaalset kliimat mõjutavad tegurid nagu solaarkonstandi (päikesekiirguse voo tihedus atmosfääri ülapiiril) muutused, Päikese aktiivsuse 11aastane tsükkel, Maa perioodiline “kütmine” Päikese poolt tänu elliptilisele orbiidile ning pöörlemistelje kallakuse muutustele on jäetud täielikult kõrvale. Kliimaprotsesside “sõltumatuks mõistmiseks” soovitaksin filmi näinutel, ja miks mitte kõigil huvilistel, lugeda näiteks Kalju Eerme ja Olavi Kärneri suurepäraseid artikleid raamatust “Universum valguses ja vihmas” (Tallinn 2005). Selle filmi keskendumine süsihappegaasile on põhjendatud vajadusest vähendada atmosfääri reostust ja fossiilsete kütuste kasutamist, kuid ebaõiglaselt ühekülgne globaalse soojenemise põhjendamisel. Väärtõlgendusi ennetades rõhutan siinkohal taas, et globaalne soojenemine on tõestatud, nagu ka CO² hulga kasv atmosfääris. CO² inimtekkeline osa tuleb enamasti fossiilsete kütuste põletamisest ning sellisele atmosfääri reostusele pole mingit õigustust.

Samas demonstreerib film ilmekalt, kui lühike on inimeste loodusajalooline mälu ja arusaam(atus) aja faktorist. Filmi ajaliselt pikim tagasivaade seostub 650 000aastase jääsüdamiku uurimisega, millest selgub, et CO² sisaldus pole kunagi olnud üle 300 ppm. Tegelikult on Maa ajaloos teada periood (ordoviitsium), kus CO² sisaldus atmosfääris oli praegusest kümme korda kõrgem ja samas temperatuur viimase 500 miljoni aasta madalaim. Viimase miljoni aasta jooksul on korrelatsioon globaalse temperatuuri ja CO² sisalduse vahel väga tugevalt positiivne, kuid – üllatus, üllatus! – kogu aeg on kliima soojenemine olnud 600–800 aastat ees ehk varasem kui CO² sisalduse tõus! Viimase, meie jaoks alles 12 500 aastat tagasi lõppenud ja kuni 9000 aastat kestnud jääaja jooksul nihkusid Põhja-Euroopa looduslike vööndite piirid (näiteks tundra lõunapiir) põhja-lõuna suunaliselt edasi-tagasi ligi 1200 km ulatuses. Soojade-külmade, kuivade-niiskete piirkondade ümberjaotumine on loodusajaloos tavaline, mitte erandlik nähtus.

Tagasi süsihappegaasi juurde. Praegu on inimkonna “toodetud” ja atmosfääri paisatav CO² hulk 3 gigatonni (GT) aastas, mis on alla 0,4% atmosfääris olevast 750-830 GT süsihappegaasist. Võrdluseks tasub märkida, et globaalse süsinikuringe arvutused näitavad, et ookeaniveest ja maapinnalt emiteerub igal aastal atmosfääri ligi 210 GT süsihappegaasi. Praeguse hetke mudelarvutuste ja nende algandmete taset peegeldab teadmine, et kõigis nimetatud CO² määrangutes on teadlaste arvates umbes 10% viga, mis atmosfääri kui terviku puhul annab veaks ±80 GT. Täpseim esitatud arvudest on tõenäoliselt inimtekkelise süsihappegaasi hulk, sest see on arvutatud lähtuvalt reaalselt põletatud kütustest.

Üsnagi üllatav oli filmist leida mitmeid eksitavaid faktivigu ja pooltõeseid tõlgendusi. Näiteks filmis lubatud kümne aastaga ei ole kuidagi võimalik tekitada uut jääaega isegi kogu põhja-polaarpiirkondade jää sulamise ja Golfi hoovuse mahajahtumise tulemusel. Jääaeg eeldab tuhandeid aastaid kestvat lume kuhjumist, kristalliseerumist jääks ning jää paksenemist, enne kui see hakkab kuhjealalt laiali valguma. Lisaks kaasneb jääaja saabumisega alati maailmamere veetaseme langus.

Erinevalt filmis väidetavast on:

– Antarktika jää massibilanss tegelikult positiivne, mis tähendab, et juurde sajab rohkem lund kui ära sulab, ning lõunapooluse temperatuur on 1950. aastast langenud 1ºC võrra;

– Kanada Arktika sademete hulk ja jääkatte paksus ei ole 1970. aastast vähenenud ning sama piirkonna kokku 13 jääkaru-populatsioonist on seitse kasvava, kolm kahaneva ning ülejäänud kolm stabiilse arvukusega;

– Nairobi ja Harare pole asutatud mitte kõrgemale malaariasääskede eluvööndist (kuni 2500 m üle mere pinna), vaid olnud algusest peale selle sees, ehk ligikaudu 1500 m kõrgusel;

– orkaan Katrina ei läinud üle Mehhiko lahe liikudes järjest tugevamaks, vaid vastupidi, ookeani kohal olles oli ta 5. kategooria orkaan, mis Floridani jõudes kahanes 3. kategooria orkaaniks.

 

Samas tuleb öelda, et filmis leiduvad vead, ebatäpsused ja demagoogia ei muuda karvavõrd selle sõnumi põhisisu: USA-l ja teistel arenenud tööstusriikidel on olemas või arendatav tehnoloogiline võimekus oluliselt mõjutada (=vähendada) inimtekkeliste kasvuhoonegaaside emissiooni atmosfääri, ja seda tuleks teha kohe. Samas nimetab Washington Posti ajakirjanik Robert Samuelson illusiooniks Al Gore’i esitletavat püüdlust, et kui nõustume “Ebamugava tõe” omaks võtma ja seda tunnistama, siis viib see meid lahendusteni. Tegelikult pole mittelooduslike kasvuhoonegaaside emissiooni suurenemisega võitlemine mitte niivõrd moraali kui tehnoloogiate küsimus, sest lahendus saab tulla viimastest.

Filmi vaatamine kergitab esile ka probleeme, kus vaataja võib end avastada raske moraalse dilemma ees, millele Al Gore vastust ei paku. Film teatab meile, et 40% maailma rahvastikust elab piirkonnas, kuhu mage vesi jõuab Himaalaja liustikest alguse saanud jõgesid mööda. Kuivõrd liustikud sulavad ära, ootab neid inimesi ees veepuudus. Filmi järeldus on põhimõtteliselt väga õige, kuid välja ütlemata unub üks teine äärmiselt ebameeldiv tõde. Nimelt see, et kui need 40% inimestest tahaks kõik meie, inimkonna rikkaima kolmandiku kombel iga päev tualetis neli korda vett peale tõmmata, oleks vesi otsas veel enne, kui liustikud suladagi jõuavad. Ja metsad takkaotsa tualettpaberiks keedetud.

Ilma et seda otse välja öeldaks, lähtub globaalse heaolu või murede projektsioon tulevikku eeldusest, et 2/3 inimkonnast jääbki elama ilma veevärgi, keskkütte, auto ja külmkapita. Aga kui nii ei lähe, saab inimtekkelise CO² emissioon lõpetatud lähema sajandi-poolteise jooksul, sest fossiilsed kütused saavad lihtsalt otsa. Atmosfääri reostuse seisukohast on selline perspektiiv ju positiivne, aga kas selle adumine on vaid moraali küsimus? Mida suurem osa inimkonnast hakkab kasutama arenenud ühiskonnas normiks saanud kommunaalmugavusi, seda lähemale jõuab filmis püstitatud lõppeesmärk ehk inimtekkelise CO² emissiooni lõpp. Inimeste hulga ning energiatarbimise eksponentsiaalne kasv teevad küüniliselt öeldes järgmisel sajandil ära selle töö, mida Kyōto protokollilt oodati. Fakt on see, et Kyōto protokoll pole suutnud vähendada inimtekkelist CO² emissiooni, mis on 1990. aastast siiani kasvanud 25%. Ning Hiina ehitab keskmiselt iga nädal ühe uue kivisöel põhineva soojuselektrijaama.

Mida siis “haritud ja energiarikas” osa inimkonnast selles olukorras tegema peaks? Sundima kolmandale maailmale peale karme looduskaitselisi ja tehnoloogilisi piiranguid ning blokeerima igati nende kasvavat energiatarbimist, olles ise varem terve sajandi “nautinud” piiramatut looduse reostamise võimalust oma praegusele heaolule aluse loomisel? Ja tundma seejuures, et käitub moraalselt õigesti?

Pigem on mõistlik keskenduda fossiilsete kütuste mõttes põhimõtteliselt alternatiivsetele energia saamise võimalustele ja tehnoloogiatele. Rahuldamist ei vaja üksnes arenenud riikide vaid ka kogu ülejäänud 2/3 inimkonna kiiresti kasvavad vajadused. Kosmeetilised lahendused siinkohal ei aita: biomassi pole mõtet kasvatada energiaks seal, kus seda söögikski ei jätku. Aeg jookseb, aga nagu väidavad asjatundjad (vt 2007. a veebruari Science, nr 315), ei tööta ka “teeme kiiresti midagi” meetod ning lähemad aastakümned kuluvad veel energiakandjate fundamentaalteaduslikeks uuringuteks.

Perspektiivitundega lapsevanem paneks siinkohal, s.t pärast filmi läbivaatamist, lapsed keemiat, füüsikat ja teisi loodusteadusi õppima.