Eesti ajalugu: kas huvitav ainult näidisjuhtumina?

Toomas Karjahärm

Mõtteid Brüggemanni ja Mertelsmanni dialoogi puhul Sirbis areneb huvitav mõttevahetus kahe saksa päritolu Eesti ajaloolase vahel teemal. „Mis teeb Eesti ajaloo maailmale huvitavaks?”. Seejuures avaldavad kolleegid Karsten Brüggemann ja Olaf Mertelsmann arvamust ka Eesti ajalookirjutuse tänase taseme ja tulevikuväljavaadete kohta. Brüggemann kirjutab Mainzis ja Göttingenis hiljuti toimunud konverentside tulemusi üldistades, et „eksklusiivsust taotlevad rahvuslikud narratiivid” pole maailmale huvitavad, nendega pole suurt midagi pihta hakata. Need kõlbavad parimal juhul vaid uurimisteemadeks. Konkreetselt puudutab ta venestamist hilises Vene impeeriumis, mille „transnatsionaalse ajaloodiskursuse” kontekstis mittevene rahvaste ohvrinarratiiv enam ei domineeri.Mertelsmann seevastu arvab, et rahvuslik ja regionaalne ajalookirjutus jäävad koos rahvuslike traditsioonide, kooli, mõtlemisviisi ja ajaloost kirjutamise eripäraga ka tulevikus domineerima ning transnatsionaalsusest, mis võib-olla on mööduv moeröögatus (järjekordne turn), ollakse tegelikult veel üsna kaugel. Eesti ajalugu ei tunta välismaal seetõttu, et professionaalseid ajaloolasi on vähe, võõrkeeltes avaldamist segab keelebarjäär, esineb teoreetilis-metodoloogilist mahajäämust ja Eesti ajalugu „müüakse” liiga harva „näidisjuhtumi uurimusena”. Mõlemad ajaloolased on seisukohal, et rohkem tuleb uurida sotsiaal- ja argielu, seda, kuidas inimesed elasid ja ka võõrvõimu all õnnelikud olid. Olen neid ajaloouurimise aktuaalseid küsimusi mõnevõrra vaadelnud oma raamatus „Oleviku minevikud” (Argo, 2010) ja panen allpool kirja mõned heade kolleegide poolt inspireeritud mõtted.  

„Huvitavus”, olgu rahvuslik või rahvusvaheline, isiklik või grupiline on hinnangulise kategooriana ajaloouurimise väärtustamisel äärmiselt subjektiivne mõõdupuu. Pigem kuulub see emotsionaalsete hoiakute kui akadeemilise ajalooteaduse valdkonda. Samas olen ka mina seisukohal, et huvitavalt kirjutatud ajalugu on alati etem kui igav esitus ja mõnikord autor lausa peab selle poole püüdlema, näiteks juhul, kui ta kirjeldab igapäevaelu. Et huvitavus oleks ihaldusväärne siht kõigile uurijatele, seda oleks vist palju oodata. „Rahvusvahelisel huvil”, mida peavad silmas Brüggemann ja Mertelsmann, on teistsugune rõhuasetus. See pole huvi ajaloolase loodud teksti sisu põnevuse või köitvuse mõttes, see on huvi uurimisobjekti kui niisuguse vastu.
Oma sisult pole Eesti ajalugu põhimõtteliselt vähem huvitav kui Saksamaa või Prantsusmaa ajalugu ja miski ei kõnele selle vastu, et Eesti ajalugu on unikaalne ja iseväärtusega ajalugu, mis väärib uurimist tema enese, mitte mingit muud ajalugu näitlikustava näidisjuhtumina. Niisugusel põhjal on mitmete põlvkondade uurijad konstrueerinud rahvuslikku narratiivi, mille esinduslikeks näideteks võivad olla hiljaaegu ilmunud suurejoonelised üldkäsitlused „Eesti ajalugu” V ja „Eesti kooli ajalugu” II.
Rahvusvahelises globaalses „ajalooruumis” on olukord mõnevõrra teine. Seal teevad ilma suurriigid ning õhtumaa serval asetseva Eesti nagu ka tema väikeste naabrite ajalugu on perifeerne nähtus, mida paljud peavad vähetähtsaks, kuigi just seal piirialal toimusid huvitavad asjad, nagu neid võrratu atraktiivsusega kirjeldab Juri Lotman. Mõned, ja mitte üksnes Venemaal, arvavad, et eestlastel puudub „oma”, s.o iseseisev ajalugu; on ju nad vaid tühiselt lühikest aega olnud iseseisvad (sedagi juhuse ja suurriikide tahtel) ja seetõttu kuulub nende ajalugu neid koloniseerinud riikide ajaloo juurde. Siin avaldub ikka traditsioon jagada rahvad „ajaloolisteks” ja „mitteajaloolisteks”, kuigi seda tänapäeval avalikult ei tehta ja kuulutatakse pigem eufemistlikult kõigi liikmete, nii suurte kui väikeste (formaalset) võrdsust ja igaühe panust ühisesse Europasse.
Tõsiasi on see, et teadlaste laialdast tähelepanu pälvivad rahvusvahelised diskussioonid keerlevad ikka peamiselt suurriikides ja „keskustes” toimunu ümber. Toon ajaloouurimisest ühe viimase aja näite, mis puudutab vahetult minu uurimistööd.  „Imperiaalse pöörde” raames uuritakse nüüd uutmoodi Vene tsaaririigi hilist ajalugu. Üks diskussiooniline probleem on venestamine, mida mõned uurijad käsitavad ühepoolselt ainult kui keskuse poliitikat ääremaade (mittevene rahvaste) suhtes. Kuivõrd vene kõrgete ametikandjate sõnavõttudes venestamisest otseselt ümberrahvustamise mõttes ei kõneldud (kasutati sõnu „lähenemine”, „liitumine”, „ühtesulamine” jms), siis tehakse kergekäeliselt järeldus, et venestamist polnudki, jättes üldse kõrvale venestamise objektide, s.o mittevene rahvaste (mittedominantsete etniliste gruppide) reaktsioonid ja arvamused, kes nägid ja tajusid emakeelse algkooli likvideerimises põhjendatult valitsuse assimileerimistaotlusi, surmaohtu rahvuslikule eksistentsile. On tehtud ettepanekuid loobuda Vene valitsuse rahvuspoliitika iseloomustamisel terminist „venestamine” kui ebateaduslikust ja raskesti defineeritavast (kui pole nähtust, siis pole ka seda märkivat terminit), mis on ligi 150 aasta jooksul juurdunud Vene riigi kunagiste ääremaade rahvaste – poolakate, soomlaste, eestlaste, lätlaste, leedulaste, ukrainlaste jt rahvuslikus teadvuses ja historiograafias.
Ma ei tahan öelda, et seesugune ümberhinnang on imperiaalne vaatepunkt, see kõlaks liiga halvasti ja süüdistavalt. Olen päri Mainzi konverentsil üksmeelselt tõdetust, et „nn venestamise üle peetud väitlusi tuleb vaadelda osana protsessist, mida tuntakse nimetuse all „nation-building”, ent ei saa nõustuda et „keskuse poliitika lahkamisega on sellel aga vähe pistmist”. Seletada impeeriumi keskuse venestuslikke projekte, millele kohalikud rahvused avaldasid jõukohast ja kohati edukat vastupanu, üksnes depoloniseerimisega läänekubermangudes või degermaniseerimisega Balti provintsides on ilmselt asja üks külg. Kuidas saab aga käsitada rahvuslikke liikumisi lahus valitsuse ääremaade poliitikast ja reformidest, mis rahvuslikku edenemist (emakeelset haridust, kultuuri, omavalitsust jne) soodustasid või takistasid? Ohvrinarratiivi absolutiseerimisega kaasnev „ühedimensiooniline vaateviis”, mida Mainzi konverentsil arvustati, asendatakse niimoodi teise ühedimensioonilise vaateviisiga, s.o valitsuskeskse narratiiviga.
Mõnikord on nii, et keskuse uurijad tunnevad ääremaade allikaid, olusid ja erialakirjandust üsna pinnapealselt (või ei tunne üldse) ning ekslikud seisukohad pole selles valdkonnas seetõttu mingi erand. Ääremaade uurijad omakorda tunnevad kehvasti keskuse ajalugu ja nii on vastastikune mittemõistmine käes. Eesti keeles ei pea „venestamine” ilmtingimata tähendama venestumist, s.o venelaseks muutumist, vaid tähendab venepärastamist ehk venepäraseks tegemist. Ma arvan, et keegi ei vaidle vastu tõsiasjale, et Aleksander III reformide tagajärjel muutus Balti provintside elu tunduvalt venepärasemaks, kuigi samal ajal ka eestipärasemaks, kas või seoses linnade eestistumisega. Seetõttu ei näe ma ka mingit ratsionaalset põhjust loobuda sõnast „venestamine” nii rahvuslikus kui rahvusvahelises historiograafias. Samas olen päri Brüggemanniga, et vajame uusi teadmisi Vene valitsuse halduspraktika ja kohalike administraatorite tegevuse kohta ka Balti piirkonnas, kuigi ma pole kindel, et need teadmised radikaalselt muudavad seniseid järeldusi, toovad kaasa Eesti ajaloo „imperiaalsele pöördele” väärilise ümberhindamise. Nii näiteks on süvendatud uurimine juba näidanud, et 1897. aasta ülevenemaalise rahvaloenduse andmed ei peegelda adekvaatselt elanikkonna kutsealast jagunemist ega illustreeri tõepäraselt „eestlaste enneolematut karjääriedu” ametnikkonnas, mis saavutati väga tuntud vene ajaloolase Aleksei Milleri  sõnul venekeelse haridusega ning tänu „eestlaste positiivsele diskrimineerimisele vastukaaluks sakslastele pärast Saksamaa ühinemist ja vene-saksa suhete teravnedes”.      
Ettekujutus keskusest ja perifeeriast on mõtteviis, mis pole üksnes geopoliitikute mängumaa, vaid laialt levinud mõttemall ka humanitaaride seas. On väidetud, et perifeeria pakub laiemat rahvusvahelist huvi vaid siis, kui ta illustreerib tsentrumi tegemisi mingis unikaalses väljenduses, mis lisab tsentrumi ajaloole midagi täiendavat. Kui nii arutleda, siis on vaid suurriiklik ja regionaalne tsentrum tunnistatud (rahvusvahelise) huvi vääriliseks ja perifeerial pole üldse iseseisvat tähendust. Sealt nopitakse valikuliselt üksnes näiteid keskuse ajaloole, vaatamata sellele, et tsaaririigi provintsist sai iseseisev demokraatlik ja euroopalik riik ning tema põlisrahvas oli üks tõhusamaid impeeriumi lagundajaid.     
Mis on trsansnatsionaalne ehk rahvusülene ajalugu, mille vajadusest ühinenud Euroopas palju räägitakse, kuid vähe tehakse? Üks võimalikke teid on mineviku võrdlemine ja kontekstualiseerumine, nagu kirjutab Brüggemann. Sellega ei saa mitte nõus olla. Siin aga on mitu „aga”. Igasugune võrdlemine (võrrelda saab võrreldavaid objekte) eeldab põhjalikku süvenemist teiste maade erialakirjandusse, allikatesse ja diskussioonidesse, mida on vaja tunda sama hästi kui kodumaiseid. Võrrelda saab Abja-Paluoja ajalugu Šotimaa, Kastiilia, Galiitsia, Baierimaa ajalooga (Mertelsmanni näide) vaid siis, kui neid hästi tuntakse ja suudetakse uurida. Kui palju on väikesel ühiskonnal võimalik eraldada „teiste” uurimiseks intellektuaalset ja materiaalset ressurssi tingimusis, kus rahvuslikus narratiivis haigutavad tohutud tühimikud?
Niisugused mõisted nagu „ajalooteadvus”, „ajalookultuur”, „ajalooline identiteet”, „kollektiivne (rahvuslik) mälu” on seotud rahvusliku teadvusega. Ajalugu produtseerib ennastloovaid lugusid, mille tuum väikerahvastel on kultuuris, mis Villem Reimani sõnul on nende kilp ja mõõk. Ma ei hakka siin polemiseerima teemal, kas ajalugu on rahvusteadus ja kas rahvusteadused on üldse olemas. Seda aga, et ajaloolasel on enamasti rahvuslik vaatenurk, oma „ainuõige” nägemus oma rahva mineviku episoodidest „nii nagu see oli”, märkab iga professionaal. Ühine ajalugu kui etnose enesekirjeldus oli ja on nii suur- kui väikerahvastel nende kokkukuuluvuse peamisi tunnuseid.
Minu arusaamise järgi ei pea enamik eesti ajaloolasi oma kodumaa ajalugu aprioorselt mingiks näidisjuhtumiks, mida saab „müüa”, nagu ütleb Mertelsmann, vaid ikka „pärisajalooks”. Nad ei kirjuta seda eksootika pärast või selleks, et ülejäänud maailmale ilmtingimata huvitav olla ja meeldida, ent arusaadavust tuleks küll enam taotleda. Oma ajaloo konstrueerimisel tuginevad eestlased kogemuslikult põlvkondade praktikale, oma rahvuslikule mälule ja väikerahvalikule defensiivsele enesetunnetusele, mis välismaalastel Eesti mineviku osas puudub. Rahvuslikud ajalood baseeruvad paljuski eraldumisel-eristumisel ja vastandumisel. Rahvuslik narratiiv on liialt kinni must-valgetes ja mütologiseeritud skeemides, mis on saanud rahvusliku identiteedi osiseks ja seal tugevasti kinnistunud. Iseolemise ja enesemääramise tahe on eestlasi vastandanud neid koloniseerinud suurvõimudele. Kui mitte avalik vaenulikkus, siis vähemalt umbusk võõramaise valitsemise vastu kajastub nii-öelda pärandina ka rahvuslikus historiograafias tänapäevani. 
Ei saa väita, et eesti ajaloolased pole kirjutanud „rahvusüleses vaimus”, on ikka, aga nad pole tahtnud ega pidanud vajalikuks seda reklaamida. Nii-öelda rahvuseelse ajastu uurijad on alati enamasti lähtunud multietnilisusest ja multikultuurilisusest. Keskaegset linna, arhitektuuri või kunsti ajalugu ei saagi muudmoodi uurida. Pigem puudutab kolleegide kriitika uus- ja lähiajaloo uurijaid, kes jätkavad XIX sajandil Euroopas tekkinud rahvuslikke (rahvusriiklikke) traditsioone. Siin on uurimisaines juba ise rahvuslusest tiine ning rahvuslusest saanud universaalne mõõdupuu ja metodoloogiline kesk- või tugipunkt, mille ümber koonduvad tähtsamad sündmused, nagu rahvuslik liikumine, enesemääramine ja omariiklus, selle kättevõitmine ja kaotamine. Pealegi oli rahvuslus see, mis riikluse puududes oli eestlastele neid teiste eurooplastega ühendav katus. Maarahva kujunemine natsiooniks („eimillestki”, nagu sõnas Ernest Gellner), visa pürgimine Euroopasse, vabanemine saksa-vene eestkostest on minu meelest sobiv „näidisjuhtum”, ja mitte üksnes Vene impeeriumi ajaloos, vaid ka Euroopa mastaabis. 
Võib nõustuda, et Eesti lähiajaloo esitused on ülemäära rahvuslikustatud ja politiseeritud, on ülemäära eestikesksed ja järjepidevuse või pärandiga seotud, et rahvusülese kodanikuühiskonna kujunemisest on kirjutatud tõhusamalt alles viimasel ajal. Välisvaatlejatele ja -uurijatele on see kõik rohkem silma hakanud ja seetõttu on just viimaste osakaal silmatorkav seal, kus uuritakse kanoniseerimata teemasid multietnilisust ja multikultuurilisust ning mitte „meie”, vaid „nemad” aspektist. Omamata pärilusseost Eesti minevikuga on see nendele sobiv nišš, mille täitmise üle eesti ajaloolased peaksid rõõmu tundma. Vaatenurkade ja tõdede paljusus teebki ajaloo huvitavaks. Ma ei tahaks tõmmata väga reljeefset eraldusjoont nii-öelda rahvusliku ja rahvusvahelise ajaloo vahele, veel vähem neid vastandada. See, et eestlased kirjutavad Eesti ajalugu eestlaste vaatepunktist, on sama loomulik kui see, et sakslased kirjutavad Saksamaa ajalugu sakslaste vaatepunktist. Saksamaa ajalugu ja selle esitus on rahvusvaheline iseenesest, Eesti puhul tuleb seda aga tõestada. Maailm on niimoodi ehitatud. Ma ei soostu mõne noorema põlvkonna ajaloolase radikaalse väitega, et „pärandiuurimine” on igav ja pakub huvi üksnes eestlastele, väljasseisja vaatenurgast uuritav Eesti ajalugu on aga ülejäänud maailmale huvitav. Niisuguse loogika järgi peaks ka Saksamaa või Prantsusmaa ajalugu olema maailmale huvitav vaid siis, kui see pärineb välisuurija sulest.  
Kui eeldada, et XXI sajandi ajalookirjutuse ideaal on rahvusülene, rahvusvaheline ja kosmopoliitiline, siis ei tähenda see veel seda, et minevikku annab kirjeldada samade sõnadega – paruni ja talupoja vahel valitses harmoonia ühises Balti kodus. Euroopa rahvusülese ajaloo perspektiivid on ähmased, siin valitseb oht, et nii-öelda transnatsionaalsuse taotlemise tuhinas tõmmatakse etteruttavalt kriips peale kogu senisele historiograafiale ja kiputakse eklektiliselt sünteesima erinevalt mõistetud „oma„ ja „võõrast”, minnakse ühest äärmusest teise.
Balti ajaloo kontekstis on väga huvitav rahvaste kooselu ja kultuuride läbipõimumine väikesel territooriumil, mida Ulrike Plaat nimetab „Balti majaks” ja mida Tallinnasse puutuvalt on viimasel ajal uurinud Bradley D. Woodworth. Uurijate ja teemade ringi laienemisele vaatamata on senine ajalookirjutuse tervikpilt sellest veel üsna hägune. Kirjandusteadlased (Jaan Undusk, Liina Lukas, Tiit Hennoste jt) on siinkohal üldistavates analüüsides kaugemale jõudnud.
Kuidas defineerida Eesti (näidis)juhtumit, mis on rahvusülene ja transnatsionaalne ajalugu ning kust jookseb piir rahvusliku ja rahvusvahelise historiograafia vahel? Need küsimused jäävad ikka alles.