Eesti Euroopas, novembri lõpp. Pariisi kiri

Ideaalne raamatuturg on see, kus soovitud teos on alati saada. Teadmine, et raamat on enamasti vaid paari päevateekonna kaugusel ootamas, annab ostmisele hoogu.

JAAN UNDUSK

Esimest korda elan Pariisis otse Ladina kvartali maos. Kui astun hotellist välja ja siirdun kardinal Mazarini tänavale (tuletagem meelde keskset intriigi­punujat Alexandre Dumas’ „Kahekümnest aastast hiljem“!), siis paistab paremal pool kahesaja meetri kaugusel Prantsuse Instituudi kuppel, mille all nüüd minagi olen istunud, ja vasemal neljasaja sammu taga Odéoni ristmik St. Germaini puiesteel, kust on veel viis minutit mööda Meditsiinikooli tänavat kuni St. Micheli puiestee nurgani. Seal asuvad nii Pariisi suurim raamatupood Gibert Joseph kui ka kohe üle tee Monoprix, kus pakutakse parajasti Beaujolais’ veinide hea hinnaga valikut. Mida sa hing veel igatsed.

Liigun nädala vältel mööda Mazarini tänavat nii paremale kui ka pahemale poole. Paremal käib Rahvusvahelise Akadeemiate Ühenduse üldkogu 90. istungjärk ning ühtlasi selle kunagi Pariisis asutatud ja praegu Brüsselis tegutseva organisatsiooni 100. aastapäeva tähistamine. Sellest võtab osa 70 delegaati maailma 52st akadeemiast. Eesti Teaduste Akadeemia on erinevalt Läti ja Leedu sõsarasutustest suutnud püsida ühenduse liige ning mina olen seega Baltimaade ainus esindaja. Prantsuse Instituut hõlmab enda alla viis akadeemiat, millest kuulsaim on 40 „surematust“ intellektuaalist koosnev Prantsuse Akadeemia. See annab välja ka oma romaani­auhinda, mille sai sel sügisel Laurent Binet oma teosega „Tsivilisatsioonid“ („Civilizations“), alternatiiv­ajaloolise looga sellest, mis oleks võinud juhtuda, kui kõik oleks läinud teistpidi ja inkad oleksid aastal 1531 maabunud Portugali rannikul.

Ent võtkem suund vasakule. Maailmas on linnu, kus mitte ainult kirikud ei püsi sajandeid sama koha peal, vaid ka raamatupoed seisavad kui kaljud. Nii Gibert Joseph St. Micheli puiesteel kui ka La Procure St. Sulpice’i väljaku veerel (religioosse kirjanduse esinduspakkuja) olid neis paigus juba XX sajandi algul. Konservatiivsuse üks tagatisi on paindlikkus suhtlemisel, seda teatakse katoliiklikul maal hästi.

Suur prantsuse raamatuturg ongi palju paindlikum kui eesti oma. Uusi raamatuid ei püüta kiirelt hinda langetades mõne aasta jooksul maha müüa. Kui läbimüük jääb venima, siis pannakse raamat lattu ja nõnda on võimalik ka aastal 2019 tellida endale paari päeva jooksul näiteks 1957. aastal trükitud teose kasutamata eksemplar. Kui raamatu müük läheb hästi, siis trükitakse seda pidevalt uutes tiraažides juurde, nii et põhimõtteliselt saaks osta ka 1957. aasta väljaande 2019. aastal trükitud eksemplari. Praegu on Gibert Josephi vitriinis näiteks värske Nobeli kirjandusauhinna laureaadi Peter Handke enam-vähem kõik prantsuse keeles ilmunud teosed. Handke tundub muide olevat üks neid, kes on saanud selle auhinna ilmselgelt liiga hilja ega tekita siin enam kelleski emotsioone – isegi mitte poliitilisi (vrd minu „Teisitiütleja Peter Handke“, Sirp 26. V 2006). Ehkki ta elab juba aastakümneid Pariisi lähedal Chaville’is.

Raamat ei ole niisiis Prantsusmaal kirjastaja, trükkali ja müügimehe peavalu, millest tahetakse ruttu lahti saada. Ta on nende hoob kultuurilise järjepidevuse ja ühtlasi oma tegevuse usaldusväärsuse tagamisel. Ideaalne raamatuturg on see, kus soovitud teos on alati saada. Nagu Hollandi juust ja Breemeni martsipan. Lugeja oskab seda suunavõttu hinnata. Teadmine, et raamat on enamasti vaid paari päevateekonna kaugusel ootamas, annab ostmisele hoogu.

Prantsuse argimütoloogia kuulsamaid kurikaelu on pärit Saaremaalt.

Ent niisama liikuv on kasutatud raamatute lülitamine üha uutesse lugejaringkäikudesse. Gibert Josephi kassa­sabas seisavad inimesed enamasti peotäie trükitoodetega. Ostetakse üsna julgelt palju korraga, sest on ju teada, et läbiloetu saab samasse paika kas või hommepäev tagasi tuua. Loetud raamatut ei tagastata mitte ainult seetõttu, et see ei meeldinud. Ilmselt ei ole suure hulga raamatute püsisäilitamine kodus enam kuigi levinud. Raamatud koguvad tolmu, võtavad ruumi ja on eriliseks nuhtluseks kolimisel. Aga oma suhtlemis­mõnu ei taheta neist ebameeldivustest sõltuvusse seada. Niisiis jääbki kodu kaunistama vaid teatud hulk rituaalseid köiteid ja ülejäänud lastakse taas avalikku käibesse. Kui vaja, minnakse lihtsalt poodi ja ostetakse need uuesti. Muidugi nõuab säärane süsteem sotsiaalse heaolu keskmisest kõrgemat taset ja tarbijate turvatunnet homse päeva ees. Poodi tagastatud raamat varustatakse kollast värvi seljakleebisega „occasion“ (’pruugitud ese’) ja läheb uuskasutusse keskeltläbi poole hinnaga.

Uutele ostjatele antakse seeläbi võimalus muretseda soodsalt ka äsja ilmunut. Sel moel võtsin minagi endaga kaasa akadeemikust kultuuriuurija Marc Fumaroli lühikirjutiste tuhandeleheküljelise kogu „Eelarvamused“ („Partis pris“, 2019). Suurte mõtlejate kullaprooviks ja isegi kroonijuveeliks võivad osutuda üldajakirjanduses avaldatud lühiesseed, portreed ja arvustused, kus tuleb vähese mahu piires avada oma ideede tuum, näidata psühholoogilist läbinägevust ja tõestada sõna kujundlikku väge. Kui Fumaroli esitleb Claude Lévi-Straussi „humanistliku misantroobi“ ja Jean Racine’i „neetud poeedina“ ning vaeb muinasjutuvestjat Charles Perrault’d kui Louis XIV aegset modernisti, siis ei ole need lihtsalt pilkupüüdvad sildistused, vaid paradoksid, mis ta erudeeritud stilistina veenvalt tõestab.

Ent edasi Eesti juurde. Prantsuse keelde tõlgitud eesti kirjandust leidub Gibert Josephis põhjamaade kirjanduse riiulis, kus seistakse külg külje kõrval skandinaavlastega. K-täht on meie kandis ikka viljakas ja nii leidsingi just selle alt kolm kõnekat nime: Kalda, Kivirähk, Kross. Heitsin neile nädala jooksul kolmel korral pilgu: kuidas elu läheb, kulla K-d?

Katrina Kaldat ei peagi prantsuse keelde tõlkima, sest tema on nüüd prantsuse originaal: 1980. aastal Tallinnas sündinud, kümneaastaselt Prantsusmaale läinud, seal prantsuse keele ära õppinud ja lõppeks ka stilistiliselt viimistletud prantsuse proosat kirjutama hakanud eestlane. See on omamoodi kurbrõõmus assimilatsiooni-ime, mille kõrvale ei oska ühtki teist (näiteks rootsi keeles kirjutavat Peeter Puidet või Enel Melbergi) päris võrdväärsena pannagi – aga tänase Euroopa kontekstis ometi üha tavapärasem nähe. Kalda kõik kolm romaani on Anti Saar ka eesti keelde tõlkinud, kaks esimest, nimelt „Eesti romaan“ („Un roman estonien“, 2010) ja „Jumalate aritmeetika“ („Arithmétique des dieux“, 2013), seisid kollaste lipikutega lapitult minu ees ka Pariisi raamatupoes. Ja mõnes mõttes soliidsemana kui teiste eestlaste teosed, sest Kalda romaanid on ilmunud Gallimardi kirjastuse klassikalise kaanekujundusega sarjas. Gallimard, nagu teada, on juba sada aastat olnud Prantsusmaal moodsa kirjanduse lipulaev. Ja Kalda on saanud ka juba Prantsuse Akadeemia auhinna eriliste teenete eest prantsuse keele ja kirjanduse kiirgusjõu (rayonnement) tugevdamisel. Kõike seda arvestades jääb ometi arusaamatuks, miks on tema teosed paigutatud ikka põhjamaade kirjanduse letti.

Andrus Kivirähk võtab Gibert Josephi riiulil enda alla häbemata palju ruumi. Prantsuse keeles väga vatsakana mõjuv „Mees, kes teadis ussisõnu“ („L’homme qui savait la langue des serpents“) on esindatud koguni kahes formaadis kokku viie eksemplariga, mida on siin üleüldse harva näha. See, et neli neist on poodi pruugituna tagasi toodud, ei tähenda, nagu öeldud, et raamat prantslastele ei meeldi. Ja igatahes annab see tunnistust korralikust läbimüügist. Ka Kivirähki „Liblika“ tõlge („Le papillon“) seisab sealsamas vasakul. Kivirähkist paremal tuleb aga Gröönimaa noor edukas autor Niviaq Korneliussen ja seejärel kohe Jaan Kross oma „Silmade avamise päeva“ („La vue retrouvée“) pruugitud eksemplariga. See on esimeseks päevaks kõik.

Muuseas, Kivirähkiga võrdselt priiskab k-tähe all norra menukirjanik Karl Ove Knausgård, kes sai tuule tiibadesse kuueosalise elulooromaaniga „Minu võitlus“, millest neli osa on eesti keelde tõlgitud. Adolf Hitlerilt laenatud pealkirja tagant ei aimu küll ideoloogilise kujunemise lugu, vaid pigem katse loobuda igasugusest loolisusest, jälgides „halastamatult allasurutud ambitsiooniga“ (NB! kui tõhus kahemõttelisus) inimese igapäevase siseelu aeglast surinat – umbes nõnda vääristab oma minakirjutusega maailma vallutavat kirjanikku 27. novembri New York Times.

Teisel käigul raamatupoodi paari päeva pärast on eestlaste riiul pisut täienenud. Nimelt on Krossi loomingust lisandunud „Paigallennu“ („Le vol immobile“) tarvitatud köide. Ja veel mõni päev hiljem seltsib Kivirähki kahele eelmainitud teosele kollase lipikuga „Rehepapp“ („Les groseilles de novembre“). Nüüd vaatab seal ühes reas publiku poole juba üheksa eesti raamatut, Kalda algupärandid korrus kõrgemal lisaks. See kõik näitab, kui kiiresti muutub suure linna suure käibega raamatupoes isegi niivõrd perifeerse nähtuse nagu eesti kirjanduse olukord. Pistelised proovid annavad aimu vastuvõtu märkimisväärsest dünaamikast.

Aga see viimane käik toob kaasa ka üllatuse. Nimelt on Kivirähki kohale siginenud kaks lapiti lamavat väheldast brošüüri, mis kuuluksid justkui mujale. Mõlemad on prantsuse kirjanduse rahvusvahelise käilakuju Michel Houellebecqi esseed „Schopenhaueri läheduses“ („En présence de Schopenhauer“, 2017). Muide, Houellebecqi viimast – ja juba meilgi tõlgitud – romaani „Serotoniin“ arvustatakse 22. novembri New York Timesis üsna hapu moega, tunnustades dekadentliku prantslase oskust smugeldada oma veidi juba läppunud marinaadi ikka veel nii palju elu. Aga see selleks. Olen kunagi ühes novellis kirjutanud, kuidas raamatud öösiti raamatukogus oma kohta vahetavad, ja nüüd näib mulle, et Houellebecqi esseekaksikud on samal moel eestlaste punti pugenud. Loogilist sidet pole raske leida: aastal 2018 toimus eesti filosoofiatõlke ajaloo olulisemaid sündmusi, ilmus Arthur Schopenhaueri hiigeltraktaat „Maailm kui tahe ja kujutlus“ (Toomas Rosina tõlkes).

Raske on leida teist spekulatiivset teksti, mis oleks kunsti- ja kirjandusinimesi aegade jooksul rohkem mõjustanud; see on vist ka esimene lääne ja ida elutunnet sünteesida taotlev filosoofia. Lääne kultuurile kohandatud budism, nagu sõnab Houellebecq. Ja tema essee ongi ilmselt värskeim tänuavaldus Schopenhauerile kui õpetajale, mis sisaldab Houellebecqi enda tehtud tõlkekatkeid Schopenhaueri teostest. Houellebecq olevat umbes 26aastaselt saanud siitsamast St. Micheli puiesteelt kätte Schopenhaueri teose kasutatud köite (occasion!) ja seejärel sellesse armunud. Ta näeb Schopenhaueris vastandit positivist August Comte’ile, kelle juurde ta on jõudnud hiljem. Kuid isegi nüüd ei väsi Houellebecq kordamast: Comte’il võib olla õigus, aga Comte ei kutsu kedagi lugema. Schopenhauer seevastu on kirjanduslikult nauditavaim mõtlejate seas ja tema intellektuaalne hoiak jääb eeskujuks igale tulevasele filosoofiale. Filosofeerimine ei saa sündida tõsikindlast teadmisest, vaid ainult ebalusest, mida tuntakse maailma mõistatuslikkuse ees. See on filosoofia ja kunsti ühisalus. Ostan ühe kahest Houellebecqist ära.

Armastan sääraseid spontaanseid oste, mis tekivad avastusest kohapeal. Vaga laupäeva ennelõunal astun sisse väiksemasse katoliiklikku raamatupoodi nimega Maarja Süüvabas Südames ühel paremkalda õdusal väljakul ning jään lugema usu- ja moraalifilosoofi Alain Cugno augustis ilmunud üllitist „Kuradi võrgutused. Mõtteid kurjusest“ („La séduction du diable. Réflexions sur la question du mal“, 2019). Mind veenab kuraditõestuse psühholoogiline lihtsus: kurat ehk kurjus on see, kui tehakse midagi, mida tuntakse või teatakse olevat vale – aga tehakse seda millegipärast ikka. Pole tähtis, millega me sellist tegu enesele ka ei põhjendaks. Tähtis on asjaolu, et enamasti teame, kui oleme kurjad. Põhjuse leiab alati. Ja see igapäevane seik tähendabki tegutsemist kuradi mõjusfääris ehk teisiti – saatana olemasolu tõestust. Et kurat teda võtaks! Ostan sellegi raamatu ära.

Hingekosutuseks pärast kuratlikku tempu leian La Procure’ist Bernard de Clairvaux’ ehk püha Bernardi tekstide kena kogumiku „Kirjutisi neitsi Maarjast“ („Ècrits sur la Vierge Marie“, 2015), mis mahub püksi tagataskusse. Maksan ära ja panengi teose sinna. Püha Bernardit peaksime Eestis tõlkima ja lugema hakkama. Toimus ju siitmaa ristiusustamine ka Bernardi kui tsistertslaste ordu maineliidri ideoloogilises mõjuväljas. Bernardit on kutsutud nii neitsi Maarja kitaramängijaks kui ka jumalaema rüütliks ning tsistertslaste elutunde müstiline hoog leiab tihti tõukepinna püha neitsi seletatud ihust. Berthold, Theoderich ja mitmed teised Liivimaa kristianiseerimise võtmekujud olid tsistertslased ning ka siitmaa esimene klooster oli nende oma, Kärknast ja Padisest rääkimata. Niisiis on püha Bernard tugevasti panustanud meie Maarjamaa-müüdi sündi.

Võõras linnas püüan alati lehitseda kohalikke ajalehti. Hotell pakub oma klientidele Figarod, juurde vaatan mõnda muud. Kohe esimesel päeval (22. novembril) on Figaro teisel leheküljel infokastis president Kersti Kaljulaiu pilt ja selle all tema loosung NATO toetuseks („See on parim süsteem, mis olemas, ainus, mis meid praegu kaitseb …“). Lause peab tasakaalustama Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni arvamust NATO ajusurmast ja on ilmselt nopitud Kaljulaiu pikemast intervjuust Le Monde’ile nädal aega varem. Selsamal 22. novembril pakub Kaljulaiule Le Monde’is konkurentsi „veendunud etnonatsionalist“ Ruuben Kaalep, kelle musketärivuntsid ja andumus Marine Le Penile äratavad prantsuse läbilõikelugejas kindlasti poolehoidu.

Seoses 13 prantsuse sõjaväelase hukkumisega Malis 25. novembri õhtul seisab 28. novembri Figaros tähelepanu keskpunktis jälle Eesti. Sild luuakse ühisest leinast, sest ka „Eestil on Saheli piirkonnas inimohvreid“. Eraldi on tekstist välja toodud kaitseuuringute keskuse juhi Tomas Jermalavičiuse sõnad: „See, mis puudutab Prantsusmaad, puudutab ka Eestit.“ Ja üldtekst jätkub tema sõnu pidi sedasi: „Prantsusmaa on kohal Eestis (Vene ohu vastu) ja seetõttu on tähtis, et ka Eesti näitaks vastukaaluna oma solidaarsust.“ Panus olevat Eesti peenikese piha tõttu küll vaid sümboolne, aga siiski vajalik kitt liitlaste ühistunde tekitamisel. Paar lehekülge edasi rõhutab Prantsuse eurovolinik Arnaud Danjean taas Eesti ja Suurbritannia (just selles järjekorras!) kohalolu Aafrika pinevas piirkonnas.

Sümpaatne on seejuures, et Eesti kui Euroopa riigi nimi võetakse suhu täie iseenesestmõistetavusega, lisamata aabitsatõdesid, selgitusi või vabandusi. Veel mõne aja eest pidi igat „Eesti“ esinemisjuhtu saatma kiire sissevaade geograafiasse ja ajalukku. Kõik sõltub jätkuvast nähtavusest. Hoidkem niisiis rauda tules ning ärgem laskem oma riigi nimel jahtuda!

Siiski oleme osalt eksoodid. Sellele vihjab üks oktoobris ilmunud fiktiivne biograafia, mille on kirja pannud president François Mitterandi kunagisi lähemaid kaastöölisi ja hilisem Prantsuse välisminister Hubert Védrine koos oma poja Laurentiga. Védrine olevat BD-de fänn, BD (bande dessinée) ehk piltjutustus on aga seesama, mida meie oleme inglise keele mõjul harjunud nimetama koomiksiks. Koomiksivihud võtavad Prantsuse raamatupoodides enda alla lõputult riiulimeetreid ning neid loevad kõik, olenemata east. Eestiski tuntakse prantsuskeelse maailma koomiksikangelasi Asterixi, Tintini ja mitmeid teisi. Seni on eesti tõlkijate huviorbiidist välja jäänud üks kuulsamaid piltjutustuste sarju „Blake’i ja Mortimeri seiklused“ („Les Aventures de Blake et Mortimer“), kus kolmeks põhitegijaks on inglastest kapten Blake ja tuumafüüsik Mortimer ning tumedate vastasjõudude eesotsas seisev kolonel Olrik, kelle päritolu polnud siiani teada. Aga nüüd on! Belgia kunstniku Edgar P. Jacobsi (1904–1987) koomiksisari „Blake ja Mortimer“ sai alguse aastal 1946 ning pole huvituseta märkida, et just kurja kolonel Olriki portree visandas kunstnik omaenda näojoonte järgi. Olrik on pärit haritud keskkonnast, kuid eetiliselt pinnatu ja kergelt valet vanduv kelm; omamoodi andekas ja hulljulge, kuid üksnes riivatute eesmärkide nimel; paadunud individualist, kel pole ei sooja ega külma maailma hukkaminekust, kui ta vaid ise omadega mäele saaks.

Juba Tintini seikluste sarjas tuleb ette ühesilmaline eestlasest piloot nimega Piotr Szut, kuid see on vaid juhuslik viiksatus. Nüüd on isa ja poeg Védrine’id avaldanud 200-leheküljelise kujutlusliku biograafia pealkirjaga „Olrik. Autoriseerimata elulugu“ („Olrik. La biographie non autorisée“, 2019), kus näitavad, et prantsuse argimütoloogia üks tuntumaid kurikaelu on pärit Eestist, täpsemini – Saaremaalt. Tema isa on küsitava maine ja kahtlase parunitiitliga Cristof von Balk, Liivimaa vaesunud baltisakslane, kes on võtnud naiseks ungarlannast koduõpetaja Julia Szabó. Oma XX sajandi algaastail sündinud pojale panevad nad nime taani folkloristi Axel Olriki järgi ja kasvatavad teda teadmises taani aadlipäritolust. Isa teenib raha Kuressaare lossi ülevaatajana ja tema katsed toota adrust lämmastikväetist nurjuvad „kohalike soome sugu talupoegade vastuseisu“ tõttu. Väike Olrik käib Kuressaare luterlikus koolis, kus ta võõrast verd värdja ja ema poolt katoliiklasena osutub teiste poiste naerualuseks, aga ei hoia ka ise rusikaid vaos. Tema ainsaks tõeliseks sõbraks on taani dogi ja ta ainsaks kireks elekter, millega katsetamine lõpeb tulekahjuga.

Kümneaastaselt kõneleb Olrik soravalt saksa, eesti ja ungari ning peagi ka vene keelt. Maailmasõja eelaimuses otsustab isa viia perekonna Peterburi, kus noor Olrik tutvub hilisema kuulsa keeleteadlase Roman Jakobsoniga, kes pühendab ta malemängu strateegilistesse saladustesse. Olriki isa naaseb Eestisse ja punased mässajad peksavad ta 1917. aastal Tallinnas surnuks. Ema ja poeg põgenevad Ungarisse. Ja nii edasi ja edasi. Bioloogiliselt, kultuuriliselt ja sotsiaalselt ebamäärase taustaga Olrikist kujuneb ajapikku kosmopoliitilise haardega kurjategija, kelle elulugu võib nüüd igaüks ise tundma õppida. Mõnes mõttes on see rahvusvahelise terrorismi (ühe võimaliku variandi) isikustatud ajalugu, millesse põimitakse ka psühho­analüütilisi motiive.

Prantslased on üles näidanud osavust, suunates oma ajaloolise saksavimma Olriki isikut ära kasutades läbi Eesti ja baltisaksa kõrvalkanali. Et Eestist ühe Prantsusmaal hästi tuntud antikangelase sünnipaigana üldse juttu saab teha, tõestab Eesti olemasolu keskmise prantslase maakaardil. Kujutades Eestit poliitiliste ambivalentside taimelavana, antakse vihje sellele, et Eesti ei esinda prantslase silmis siiski õieti ei ida ega läänt. Eesti on geopoliitiline ettearvamatus. Nii Euroopa kui ka Venemaa eelpost. Meid see muidugi ärritab, aga me saame ka aru, miks see nõnda on kujunenud. Ja meie sõnum läänele võiks olla, et Eesti kuuluvuse üle läände või itta ei otsusta mitte ainult meie siin kohapeal, vaid ka nemad seal üha kuumeneval õhtumaal oma reaalse tegevuse või tegevusetusega. See on ammu hästi teada. Ja siiski ei tea kunagi ette, kuidas läheb järgmine kord.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht