Eesti filosoofia uus algus

Jüri Lipping ja Jaan Kangilaski: „Raske on see, et valikut ei ole, et valik on alati juba enne langenud teatud inimeste puhul ja raske on ka valik maailma hüvelise elu ja filosoofilise elu vahel.“

LEO LUKS

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

1970ndatel sündinud põlvkond on jõudnud otsapidi juubeliikka. Põlvkonnakaaslane Leo Luks vestleb värskete juubilaride Jaan Kangilaski ja Jüri Lippinguga eesti filosoofia uuest algusest üleminekuajal.

1989. aastal, kui keskkooli lõpetasite, ei olnud veel Eesti ülikoolides avatud filosoofia eriala, seda tuli õppida kas Venemaal, nagu tegi põlvkonnakaaslane Aive Pevkur, või tuli alustada mõne muu eriala õppimisega ja alles hiljem filosoofiasse üle minna. Kuidas jõudsite filosoofia juurde?

Jaan Kangilaski: Mina astusin kõigepealt ajaloo erialale. Teisel kursusel pakkus tol ajal juba eksisteeriv filosoofia osakond välja nimekirja valikaineid ning ma hakkasin mitmes neist käima. 1991. aasta kevadsemestril oli seega mu esimene kokkupuude filosoofiaga. Oli näiteks üks selline huvitav kursus, millest poole pidas Tõnu Luik ja poole Valdar Parve. Parve rääkis Leibnizist ja Luik Nietzschest, kumbki umbes kaks kuud. Jaan Kivistiku kursusel oli huvitav ja ligitõmbav pealkiri: „Filosoofia piiratus ja ta ainus probleem“, ta rääkis seal palju Wittgensteinist ja Descartes’ist. Kivistiku kursus tundus mulle kõige põnevam ja tema kutsus meid kõiki kevadel avatavasse analüütilise filosoofia seminari, mis oli juba informaalne asi. Olin veel vanal nõukogudeaegsel viieaastasel õppekaval ja pidin hakkama kirjutama diplomitööd ajaloo osakonnas. Olin selleks ajaks otsustanud, et tahaksin teha seda filosoofias, tehniliselt ei õnnestunud ajaloo erialal seda kaitsta. Pakuti ainsa võimalusena ajaloofilosoofiat, mis mind ei huvitanud ja siis läksin bakalaureuseastme viimasel aastal filosoofiaosakonda üle, saades 1994. aastal esimesena pärast sõda diplomi filosoofia alal.

Jüri Lipping: Mu elluastumine oli päris hiline. Veel 21aastaselt kulgesin sihitult TTÜ mehaanikateaduskonnas, omamata mingit aimu sellest, mida tahan. Mu ettevalmistus humanitaariaga või sotsiaaliaga tegelemiseks oli nullilähedane. Filosoofiast ei teadnud ma tollal õieti midagi, aga esimene kokkupuude oli kohustuslik filosoofiakursus vist teisel kursusel. Eksamiks tuli valida üks filosoof, kelle teemal vestelda. Valisin Kanti, sest see oli üks väheseid nimesid, mis kõlas tuttavalt ning juhuslikult leidus meil kodus Igor Narski kuulus Kanti-raamat suurte mõtlejate sarjast, mille ma suure vaevaga läbi pusisin, Kanti ennast mõistagi lugemata, ja kuidagi ära vastasin, lausa nii, et õppejõud soovitas mul mingile üliõpilaskonkursile minna. See brošüür oli mu ainus kokkupuude filosoofiaga ja seetõttu siiani nostalgiliselt südamelähedane, kuigi kultuurikriitik Alvar Loogi, kel on mainitud teosega ilmselt olnud samalaadne kogemus, hüüatusega „tagasi Narski juurde“ ma enam kaasa ei läheks.

Teiega seostub harukordne juhtum, mida, ma arvan, eesti kultuur veel sada aastat ei näe. Nimelt on kolm ühes klassis õppinut jõudnud filosoofiasse: peale teie kahe ka Margo Laasberg. See meenutab juba klasside kaupa Vabadussõtta minemist. Ma saan aru, et keskkoolis sellist tõuget veel ei tulnud, mis teid nõnda oleks suunanud, pigem hilisemad juhuslikud kohtumised.

Kangilaski: Meie Margoga liikusime üsnagi samu samme pidi, võtsime esimesi filosoofia osakonna valikkursusi, jõudsime esimesel väljakuulutatud päeval analüütilise filosoofia seminari.

Lipping: Mina läksin ka järele, niipea kui Tartusse olin jõudnud, see võttis lihtsalt kauem aega. 1989. aastal, enne sotsiaalteaduskonda, avati juba sotsioloogiaõpe, aga sinna ma ei julgenud proovida. Tahtsin kogu aeg Tartusse tulla, aga ei leidnud sobilikku võimalust, kus oleksin oma teadmistega või nende puudumisega sisse saanud. Oli vaid mingi veider tõmme eksootiliselt kõlavate erialade järele (psühholoogia, sotsioloogia, aga ka teoloogia ja klassikaline filoloogia), passiivne unelus, millest pikka aega ei sündinud midagi. Kuni hetkeni, mil lugesin 1992. aasta suvel Postimehest Rein Taagepera teadaannet Tartu ülikoolis sotsiaalteaduskonna loomise kohta. Läksin vargsi proovima ning viimasel minutil pääsesin sisse täiesti lootusetust seisust (nagu hiljem selgus, olin saanud kutsesobivustestis vaid ühe punkti kümnest). Mind päästis hea matemaatika, mida Taagepera kui kvantitatiivsete meetodite, matemaatiliste mudelite ja teaduslike valemite suur viljeleja üle kõige hindas ning mille vastu mu filosoofiline hoiak edaspidi mässu tõstis (see pole päris õige, sest matemaatikat ja matemaatilist selgust armastan siiamaani). Kuigi filosoofi nimesilt ei ole mulle meeldinud hilise ajani, selles on mu meelest midagi piinlikkust tekitavat, aga olen sellest nüüd üle saanud ja selle kasutuse suhtes ükskõikne.

Nii et kõhklus, mis sind on läbi elu saatnud, avaldus ka nüüd – sa kõhklesid viimse hetkeni isegi tänase vestluse vajalikkuses.

Lipping: Haa, seda võib nimetada kõhkluseks, aga ka teatud paradoksiks, mida enda puhul täheldan: pidev lahkuminek või eemaletriiv oma tuttav-turvalisest sfäärist millegi muu poole, mida ma väga hästi ei jaga, aga mis mingil põhjusel köidab tähelepanu ja tundub oluline, kuigi selle omal käel omandamine, mis on alati katkeline ja puudulik, on üks pikaldane protsess – justkui uue keele või käigu vaevaline ja näiliselt asjatu tundmaõppimine. See on liikumine seest välja, juba enam-vähem käepärasest distsipliinist – mida on võimalik kontrollida – kuhugi ebamäärasesse teisesusse, kuhu kunagi lõplikult pärale jõuda ei saagi. Nii et mu seisund või staatus on olnud olla vahepeal, selles üleminekutsoonis, transiitalal, suhtelises üksinduses, omadele võõra ja võõrastele omana … See näib olevat ainus koht või õieti mittekoht, kus tunnen end koduselt – kui nõnda veel üldse öelda saab. Siit ka ehk tõmme kõigi nende mitte-mõistete poole: mitteteadvus (Freud), mittesuhe (Lacan), mittefilosoofia (Laruelle), mittemõeldu (Foucault) jne – justkui kätkeks see „mitte“ võtit või parooli kontseptuaalsete raamide avamiseks, mõisteaparatuuri autentse olemise esiletoomiseks. Olen nagu kärbes, kes tiirutab ümber meepoti, kuid vaistlikult hoidub selle kleepuva olluse peale maandumast, justkui peljates jääda kinni rutiinsesse mõtlemisse või spetsiifilisse mõttevoolu, mis teisalt jällegi on tarvilik akadeemilises (projekti)maailmas püsimiseks. Publitseerimine ja presenteerimine kui usin mesindus, eks ole. Kahjuks või õnneks on läinud nii, et vormistamine ja punktide kogumine ei paku mulle pinget – seda on minutagi kogu maailm täis.

Mainisid, et Taagepera arendas küllaltki teaduslikku kvantitatiivset sotsioloogiat. Kuidas siis seal politoloogia osakonnas võrsus selline poliitfilosoofia taimeke, mis teatud hetkel ka mingeid vilju andma hakkas?

Jüri Lipping ja Jaan Kangilaski: „Oluline on mõtlemise paratamatus, millest Madis Kõiv palju rääkis, see, et sinna ei saa midagi parata. Kui oled mõtlemises sees, siis sa oled otsustanud filosoofia kasuks, ja see, kuidas sa seal kulged, ei ole enam sinu teha.“

Erakogu

Lipping: See on otseselt seotud Wolf­gang Drechsleriga, kes tuli 1993. aastal avalikku haldust õpetama, ning tegi seda filosoofiliste sugemetega nagu saksa traditsioonis sageli tavaks. Ta korraldas ka väiksemas ringis filosoofilistel teemadel seminare, näiteks postmodernismist, mis oli toona Eestis kuum, kuid vähetuntud nähtus, aga ka sellisel lõbusal teemal nagu poliitiline semiootiline hermeneutika, mida iganes see ka ei tähenda. Drechsler tõigi mu teadvusse poliitilise filosoofia ja juhendas lõputööd, mille teemaks, üllatus-üllatus, oli Kanti poliitiline mõte. Tartu politoloogiaõpingute aega märgivadki minu jaoks vaimselt eeskätt kolm inimest, eri põhjustel muidugi: Taagepera ja Drechsleri kõrval kolmandana Madis Kõiv, kellega puutusin kokku eeskätt analüütilise filosoofia seminaril – kuigi jätsin selle hiljem soiku ja käsitan nüüd ka Kõivu panust eesti mõttelukku hoopis teises võtmes – ning kes ei pidanud paljuks kirjutada mu diplomitöö kohta kuueleheküljelise retsensiooni ja teha sellest omakorda kaheleheküljeline lühiversioon komisjonile ettelugemiseks. Tänapäeva standarditega võrreldes naeruväärne, eks ole.

Analüütilises filosoofias on välja kujunenud tugev mõtlejate koolkond – eestvedajaid, professoreid, teadureid, õppetooli hoidjaid, paljuski just 1970ndate põlvkonnast, nt Bruno Mölder, Kadri Simm, Roomet Jakapi, Marek Volt jt. Edasi on liigutud loomulikul viisil. Poliitfilosoofia arenes, nagu kuulsime, Drechsleri eestvedamisel sotsiaalteaduskonnas, samal ajal üritas ka Eero Loone rajada filosoofia osakonnas poliitilise filosoofia koolkonda (Tanel Mätlik, Marek Järvik). Aga need poliitfilosoofia koolkondlikud võrsed, mis hakkasid kontinentaal­filosoofilises vormis tekkima sotsiaalteaduskonnas ja analüütilises vormis filosoofiaosakonnas, on nüüdseks lagunenud. See, mis on asemele tekkinud, näiteks Tallinna ülikoolis professor Peeter Selja ümber, on tulnud teisi radu pidi.

Kangilaski: Olude sunnil oli ka minu juhendajaks Eero Loone, kes oli praktilise filosoofia professor ja keda isiklikult üheksakümnendate algul huvitas kõige rohkem analüütiline poliitikafilosoofia, aga kindlasti ka eetika. Ta käis aastaid mulle peale, et eetikat meil keegi ei uuri, et mina võtaksin selle teema ette ja hakkaksin eetika suunda minema, aga ma ei olnud huvitatud, tahtsin tegeleda keelefilosoofiaga.

Lipping: Ei saa võrrelda sääske ja elevanti ega siga ja kägu, analüütilisel filosoofial on palju suuremad võimalused, tänapäeva filosoofia ongi paljuski analüütiline filosoofia. See on nii mahukas teema, et parem on sellesse mitte laskuda.

Aga Eestis ei olnud ju nii?

Kangilaski: 1990ndatel see ei olnud nii. Analüütilise filosoofia vaikne üleminek mainstream’iks toimus nullindatel.

Lipping: Analüütilises filosoofias ei olegi poliitilist mõtlemist ranges tähenduses, see hajub valdkondade vahel ja muutub kohati väga praktiliseks. Kuna Eestis on filosoofe nii väike valim, siis on siin juhuslikkust väga palju – kes saab kuhugi töökoha või mitte, kes läheb filosoofiast ära jne. Nendel, kes õpivad sotsiaalaineid, oli toona ka palju rohkem võimalusi mujale minna või eri kohtades rakendust leida – poliitikast ja riigisektorist projektikirjutuse, euroedenduse ja integratsioonikoolituseni välja.

Teie õpingute aega langes filosoofiakultuuri taaskujunemine Eestis. Kuidas hindate, kas suuremat rolli selle kultuuri ülesehitamisel mängis TÜ filosoofiaosakond või siiski informaalsed võrgustikud, nt analüütilise filosoofia seminar?

Kangilaski: Filosoofia osakonnas tegeles tol ajal analüütilise filosoofiaga ainult praktilise filosoofia professor Loone. Hiljem tuli Tiiu Hallap. Kui tema hakkas õpetama, siis oli ta kindlasti järgmine pärast Loonet, keda ma julgen nimetada analüütiliseks filosoofiks. 1990ndate esimesel poolel oli Eestis analüütilist filosoofiat seega väga vähe. Filosoofia ajaloo õppetoolis õpetati Heideggeri, teadusfilosoofid ajasid oma asja. Analüütilise filosoofia seminaris käis ikkagi piiratud arv inimesi ja paljud neist tundsid vaid filosoofia vastu huvi, olles füüsikud, bioloogid vms. Seminar haris, aga mitte niivõrd inimesi, kellest said filosoofid. Tudengina lugesin juba tol ajal nii Vikerkaares kui ka Akadeemias ilmunud filosoofiaalaseid tõlkeid. Mäletan näiteks Märt Väljataga tehtud Richard Rorty artikli tõlget, mis oli väga põnev mõjutaja.

Tänapäeva akadeemiline lugeja, kes vähegi on erialaga kursis, oskab hankida vajalikku kirjandust, kõik viisid pole ehk küll avalikult kirjutamiseks sobivad. Aga kuidas olid lood üheksakümnendate algul, kui suur oli kirjanduse puudus, võib-olla ka piiratud võõrkeelteoskuse küsimus, mida olen isegi teravalt tajunud. Reisisin veel 2007. aastal tühja kohvriga Konstanzi, et seal ülikoolis kahe nädala vältel erialakirjandust paljundada.

Kangilaski: Mul on seesama kogemus, kui 1990ndate algul tulid esimesed võimalused sattuda näiteks Helsingi ülikooli raamatukokku. Mäletan, et olin 1995. aastal nädalasel seminarikursusel Stockholmis ja tõesti paljundasin seal nii palju, kui jõudsin.

Lipping: Praegu on enamik raamatuid avariiulitel, 1990ndate algul see nii ei olnud. Ei olnud võimalik otsida ja sirvida. Mu inglise keel ei olnud hea, aga kuna sotsiaalteaduskonnas olid kõik õpikud ingliskeelsed, siis tuli keel valuliselt, aga üsna kiiresti kätte. Mäletan ka, et Tartu perioodi alguses oli mul suuri raskusi sõna „dekonstruktsionistlik“ väljalugemisega kultuurilehest Kostabi. Kaks aastat hiljem olin aga juba teadlik sellisest moeasjast nagu postmodernism. Muidugi polnud see süstemaatiline süvenemine, selleks ei olnud õieti võimalustki – puudusid inimesed, tekstid, teadmine, puudus tänapäeval nii endastmõistetav interneti ammendamatu varasalv –, vaid oli rohkem nagu punkpoos, mida sai harrastada. Mingeid teoseid selle kohta kuskilt saada polnud, raamatukogus leidus üks venekeelne teatmik, à la XX sajandi kodanlik filosoofia või lääne filosoofia, kust sai lugeda lühitutvustusi Derrida või Lyotardi kohta.

Veel meenub, et oma esimesel välja­maareisil Umeå suvekoolis 1993. aasta juulis leidsin raamatukoguriiulilt ja hoidsin esimest korda käes Foucault’ raamatut „Sõnad ja asjad“, millest lugesin vist ainult kuulsat avastseeni Velázqueze analüüsiga, mis tundus mulle tollal täiesti mõistetamatu, kuid ülimalt hurmav, kogu see seisund oli unenäoline, justkui heiastus kusagilt täiesti teisest maailmast. Aga iseseisvat lugemist ja otsimist ei soodustanud ka tollane loengupidamine filosoofiaosakonnas, mis seisnes selles, et kirjutati üles kõik, mis õppejõud rääkis. Ei olnud üldse mingeid alliktekste. Mitte ühestki loengust ei jooksnud läbi soovitust lugeda kas või Kanti esseed valgustusest, mis oli selleks ajaks eesti keeles juba ilmunud.

Ma saan aru, et analüütilise filosoofia seminaris oli hoiak teine.

Kangilaski: Tahtsingi öelda, et minu kogemus on veidi teistsugune. Keeleliselt olin inglise keeles suuteline lugema juba keskkooli lõpus ja hiljem ajaloo erialal tekkis hea saksa keele oskus paari aastaga, vähemalt lugemisoskuse tasemel. Olen nõus Jüriga selles, et filosoofia osakonnas ja ka mujal kursustel mitte mingisugust iseseisvat tekstide lugemist üldse ei propageeritud, aga analüütilise filosoofia seminaris oli vastupidi rõhuasetus just tekstidel. Madis Kõiv juhtis meie tähelepanu sellele, et juba Nõukogude ajal oli paar-kolm ingliskeelset filosoofia ajakirja käinud Tartu ülikooli raamatukokku, näiteks Journal of Philosophy, kust võis artikleid otsida 70ndatest ja 80ndatest. 1990ndate algul hakati tellima veel mõnda, nii et Kõiv tekitas meis harjumuse käia ülikooli raamatukogus värskeid ajakirju lehitsemas ja sealt artikleid otsimas. Üheksakümnendate algul hakkas ülikooli raamatukokku ka tulema lääne filosoofiat. Väliseesti filosoof Toomas Karmo, kes äkitselt loobus filosoofiast, kinkis kogu oma raamatukogu ülikooli raamatukogule. Ta ise oli tegelnud keelefilosoofiaga ning seal oli palju 1970-80ndate tippteoseid.

Hilisematest meenutustest ilmneb, et 1990ndate keskel korraldati analüütilise filosoofia seltsis arutlusi-seminare juba päris vastsete raamatute kohta.

Kangilaski: Eks juba tollal käidi välismaal ja osteti sealt raamatuid. Hangiti, vahetati ja paljundati kirjandust. Mina sain oma filosoofiahariduse suuresti pigem sealt kui filosoofia osakonnast, aga need siiski täiendasid teineteist.

Lipping: Seda soodustas analüütilise filosoofia seminari töövorm. Peale raamatute loeti artikleid ja peeti ettekandeid, üks oli esirääkija ja kõik arutasid. Toimus funktsionaalne lugemine.

Jüri, kuidas sinus arenesid välja mõtlejale vajalikud tekstidega töötamise oskused? Saan aru, et analüütilise filosoofia seminaris käisid tükati ja loengukursustel neid ei arendatud.

Lipping: Filosoofiline haridus on minu puhul olnud lünklik ja juhuslik, sporaadiline, mitte süstemaatiline, ning tunnen selle fragmentaarseid tagajärgi siiani. Kuna mul puuduvad akadeemiliselt omandatud automaatsed refleksid, mis on abiks üldmõistetes orienteerumisel, ei tea ma kunagi, mis on mis, ning kõige elementaarsemadki sõnad nagu idealism või realism näivad mulle müstilised, mõistatuslikud, nad hämmastavad mind alatasa ning sunnivad oma tähendust üha uuesti välja sõeluma. Olen suures osas pidanud kõik ise põlve otsas leiutama, kokku panema mingitest kättesaadavatest tükkidest, see on olnud üks suur juhuste või õieti sattumuste rida, tagantjärele hinnates on see kõik olnud tohutult ajakulukas ja vaevaline. Võib-olla sealt on pärit ka see soodumus katkete, juppide, fraaside jne järele, millest üritan puslepilti kokku sobitada, mingit võimatut tervikut sünteesida.

Ma ei pea ennast sugugi originaalseks mõtlejaks, autentseks loojaks või rortylikus tähenduses tugevaks poeediks, kes pakub maailma (ümber)kirjeldamiseks välja uue sõnavara. Ma ei ole insener, kes suveräänselt visandab paberile mingi noovumi, leiutab uudse mehhanismi või konstrueerib süsteemi. Olen pigem lévistraussilik brikolöör, kes „filosofeeme“ kollektsioneerides ja kombineerides, neid valides ja varieerides püüab luua mingi teisenenud tähenduse, tuua esile või harutada lahti mõttevõimaluse, mis muidu oleks ehk jäänud märkamata. Lugeda, mida polnud kunagi kirjutatud, nagu ütleb Walter Benjamin. Tundmatuga kohtudes on alati mu küsimus: mis sellest välja tuleb, kuhu seda viia annab, millega seda sünteesida passib? Mul on selline sokraatilise idioodi hoiak või lähtepunkt: tean, et ma midagi ei tea, ning olen sellest mitteteadmisest teinud oma vooruse. Üritan seda mitteteadmist mõista, kuid see nõuab spetsiifilist mõtteviisi ja lausumisseadet, mida püüangi oma „defitsiidimajanduse“ tingimustes jupikaupa kokku panna.

Kas filosoofia osakonna ja analüütilise filosoofia seminari vahel võis tajuda rivaliteeti? Kuidas teie mäletate seda aega, mil hakkas arenema analüütiline filosoofia, aga olid ka heideggeriaanlikud õppejõud oma kursustega? Kas koolkondlikud pinged tõusid juba esile?

Kangilaski: Mõnikord tajusin mõne repliigi kaudu Loone puhul hoiakut, et Kõiv ja tema seltskond on amatöörlik. See oli isikuti erinev. Mina tundsin algul huvi kõige vastu, aga määratlesin siiski kiiresti enese analüütilise filosoofina ja kontinentaalse filosoofiaga eriti ei suhestunud, tegin mõned kohustuslikud ained lihtsalt ära.

Lipping: Ma ei pidanud ennast tollal mingiks filosoofiks, lõpetasin 1996 ja siis loengutel enam ei käinud ning peagi läksin välismaale.

Asi ei olnud ainult loengutes, pinged avaldusid ka tekstides, nt Eero Loone kirjutas oma artiklites Heideggeri-uurijast Isemõtleja Jänespardist, andis hinnanguid Tõnu Luige mõtlemise ebaoriginaalsuse kohta jms.

Kangilaski: Tudengina seda ei adunud, aga tekstides on koolkondlik erinevus muidugi hästi näha.

Võib siis öelda, et koolkondlik eraldatus kujunes välja varakult. 1990ndatel ei olnud eesti filosoofe ühendavat agoraad nagu hiljem loodud aastakonverents. Iga õppe- ja uurimissuund tegutses omaette. Tallinnas olid ka veel „EHI-kad“, Eesti humanitaarinstituudi algusaeg väärib kindlasti eraldi vestlust, kuna seal alustas samuti hulk meie põlvkonnakaaslasi: Margus Ott, Eik Hermann, Mart Kangur, Margus Vihalem, Triin Kallas, Jan Jõemets jt.

Kangilaski: Mina tajun esimese ühendajana 2000. aastal tudengite korraldatud Valgemetsa konverentsi.

See, et konverentsid (2000, 2002) tulenesid tudengite aktiivsusest ja neid varem ei korraldatud, näitab ka nii mõndagi.

Kangilaski: Varem ehk ei saanudki selliseid konverentse pidada. Ei olnud ka kraadiõppurite kriitilist massi.

Teie klassivend ja võitluskaaslane Margo Laasberg (1970–1998) on jätnud mulje, et tegu oli tulevikuinimesega: ta omandas perfektselt inglise keele, 27. eluaastaks oli kirjutanud juba rohkem tekste, kui ühte raamatusse mahtus, oli kursis erialakirjandusega, analüüsis oma töödes vastilmunud filosoofiaraamatuid, oli läinud õppima välismaale. Eks Eestis olid õppimisolud kaunis kitsad, sageli polnud mingeid stippe.

Kangilaski: Täiesti nõus, ta kasutas ära tolle aja võimalusi, eelkõige pakkus stipendiume Soome riik. Margo hakkas neid taotlema ja saama. Esimesed välissõidud tulid tänu mingisugusele suurele välisprojektile, mille osalised olid Eero Loone Tartu ülikoolist, Mart Raukas tollasest pedagoogikaülikoolist, pluss kontakt Oxfordis ja Utrechtis Hollandis. Nii Tartusse kui Tallinna telliti palju raamatuid ja sai saata magistrante semestriks välismaale. Tartust läks 1995. kevadsemestril Laasberg Utrechti, mina aasta hiljem Oxfordi, Utrechtis käis ka Kivistik. Hiljem hakkas Margo omal käel stippe taotlema.

Mulle tundub rahvusvahelises plaanis loomulik, et doktoritöö kirjutajal on juba sahtlis raamatu jagu tekste ja ta kogu aeg kirjutab. Aga eesti filosoof, sh kraadiõppur, oli 1990ndatel ja hiljemgi üldiselt selline, kes vingub ja venitab kummi ega saa midagi tehtud – ma meenutan omaaegseid atesteerimisi doktorantuuris veel ka nullindate keskel. Nüüd on ajad muutunud, nooremad – mitte enam 70ndatel sündinud – on kirjutamiskrambist üle saanud, ka doktoritöid kaitstakse hoopis suuremal hulgal. 1970ndate põlvkond edenes väga vaevaliselt, aga Margo oli siin just inimene tulevikust, kusjuures kirjutas mitmekesiselt – mitte ainult kuiva tehnilist erialaartiklit, vaid ka muhedaid vesteid, õpikuteksti, oli aktiivne tõlkija jms. Sõna on ju loomulik keskkond, milles filosoof elab.

Kangilaski: Kindlasti oli Margo üle keskmise kirjutaja, aga kõik põlvkonna liikmed ei ole kirjutamiskrambis, nt Bruno Mölder, aga ka Marek Volt ja Roomet Jakapi hakkasid varakult publitseerima. Margo tundus paljude meelest liiga keeruline. Tollal, mil meie põhimeetod oli tekstianalüüs, rääkis Margo sageli oma juttu, mitte tekstist. Selles mõttes ta tõusis esile kõrvuti Madis Kõivuga. Teisalt ei saadud Margo ettekannetest sageli aru, tema mõtlemine ei olnud sedavõrd distsiplineeritud. Kindlasti paistis ta silma töökuse poolest. Teist nii töökat inimest ma näinud ei ole. Suurema osa aastast välistas ta ka seltsielu, elas väga ranget, peaaegu mungalikku elu.

Eesti filosoofia uuest algusest ei ole ju veel esile kerkinud rahvusvahelise kaaluga mõtlejat. Tundub, et Margo oli sinnapoole liikumas ja võinuks saada rahvusvaheliselt tuntud mõtlejaks.

Kangilaski: Ta oli sinna liikumas, aga seda on raske oletada, kuhu ta oleks jõudnud. Pean kõige tõenäolisemaks, et ta oleks pärast teatud välismaal veedetud aega Tartu ülikooli naasnud, tal oli kindlasti tahtmine eesti keeles järelkasvu õpetada. Me oleme nüüd välja antud kogumikku kogunud tema eestikeelsed tekstid, aga ta on kirjutanud nii magistrantuuris kui ka eriti doktorantuuri ajal Helsingis õppides palju ingliskeelseid esseid ja üks neist on postuumselt avaldatud ajakirjas Studia Philosophica Estonica. Eriti nendest ingliskeelsetest tekstidest on mõned filosoofiliselt tõsiseltvõetavad. Minna inglise filoloogiast keelefilosoofiasse on väga loomulik rada.

Olles olnud pöördeliste sündmuste juures tunnete paljusid, kes toona ka filosoofiat kuigivõrd õppisid, kuid kellest ei saanud akadeemilist filosoofi, vaid nad tegutsevad mujal – kultuuri, ajakirjanduse, diplomaatia alal, nt Vilja Kiisler, Tanel Mätlik, Ahto Lobjakas, Karlo Funk. Kas filosoofia õppimise kogemus on tulnud kasuks eesti kultuurile?

Lipping: Kui tean nende inimeste filosoofilist tausta, siis tunnen ennast turvalisemalt ka jälgides seda, millega nad nüüd tegelevad. Nad on mingis mõttes usaldusväärsemad. Kui tekib vajadus nendega vaielda või midagi täpsustada, siis on ühine pind olemas.

Jaan, sa ise ei ole ju ka profifilosoofiks hakanud, kuid toimetad üle 25 aasta Akadeemiat. Möödunud aastal epistemoloogia erikursust õpetades leidsin paljuski just sealt piisaval hulgal eestikeelseid filosoofiaartikleid, et rajada kogu kursus eestikeelsetele tekstidele. Me ei saa öelda, et ükskõik kes oleks olnud Akadeemia universalia toimetaja, oleks meil sama palju filosoofiatõlkeid eesti keeles. Küllap on sinu filosoofiataustal siin suur osa. Näiteks ka Vikerkaart toimetab filosoofiat õppinud Märt Väljataga.

Kangilaski: Kui tööl oleks mittefilosoof, oleks pilt teine, igal toimetajal on oma nägu. Kui tõlkimisest rääkida, siis „Avatud Eesti raamatu“ sarja tekkimine on ka palju filosoofiale kaasa aidanud. Meie esimene ühine väliskonverentsi külastus Jüri ja Margoga 1993. aastal Karlovy Varysse leidis samuti aset Sorosi raha eest.

Kas pole nii, et filosoofias elamise ja normaalse elu vahel on nii suur pinge, et see toob kaasa rasked valikud, nagu omamoodi sümboolselt vihjab ka Margo Laasbergi raamatu pealkiri?

Kangilaski: Mingis tähenduses see dilemma on, igaüks lahendab selle erinevalt, mõne jaoks on mõlemad pooled ka ühendatavad. Mõne jaoks on ühendamine välistatud, kui ta on filosoof, siis ta tunneb, et peab paljust loobuma – perest, sotsiaalsest elust. Või on vaja loobuda filosoofiast. Me teame mitut inimest, kes on loobunud filosoofiast parema elatustaseme nimel.

Lipping: Raske on see, et valikut ei ole, et valik on juba enne – juba alati, nagu Derrida armastab öelda – langenud teatud inimeste puhul, täheldan seda ka enda näitel. Kas või väikeste naljakate juhtumite kaudu, à la et riiulis leidus parajasti raamat Kantist, kellega olen nüüd terveks eluks seotud. See vist ongi saatus. Oluline on mõtlemise paratamatus, millest Madis Kõiv palju rääkis, see, et sinna ei saa midagi parata. Kui oled mõtlemises sees, siis sa oled otsustanud filosoofia kasuks, ja see, kuidas sa seal kulged, ei ole enam sinu teha. Raske valik ei toimu filosoofiasiseselt, see on valik maailma hüvelise elu ja filosoofilise elu vahel, mis on hoopis midagi muud – see on põhimõtteliselt sokraatiline valik.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht