Eesti kirjandus Göteborgi raamatumessi fookuses

 

Seoses tõsiasjaga, et Eesti on 2007. aasta Göteborgi raamatumessi, mis toimub 27.–30. septembrini, peakülaline, soovib Sirp teada saada, mida selline staatus tähendab ja sisaldab, mida endaga kaasa toob. Küsimustele vastavad Põhjamaade Ministrite Nõukogu Eesti esinduse kultuuri­nõunik Eha Vain, Eesti Kirjanduse Teabekeskuse juhataja Ilvi Liive, Göteborgi raamatumessi Eesti osa projektijuht Kristo Tohver ning Eesti Kirjanike Liidu esimees Karl Martin Sinijärv. Sirp: Mida üleüldse kujutab endast Göteborgi raamatumess?

Karl Martin Sinijärv: Kui te suudate endale ette kujutada üht väga suurt raamatumessi, siis selline Göteborgi mess ongi, ainult rootsikeelne.

Kristo Tohver: See on Põhjamaade suurim raamatumess.

Ilvi Liive: Lisaks on tegemist eeskätt kirjanikele keskendunud messiga. Õigustega kauplemine nagu Frankfurdis või Londonis jääb Göteborgis täiesti sekundaarseks.

K. T.: Göteborgi linn tuksub messi nelja päeva jooksul just messi rütmis.

Eha Vain: Mess toimib kohana, kus saab kohtuda autoritega, eelkõige siis Põhjamaade kirjanikega – harukordne võimalus olla nüüdiskirjanikega vahetus kontaktis. Seetõttu tajun messi uute ideede ja sünergia sünnitajana, kiirendatud pulsiga sündmuskohana.

Ja veel – ma pole kusagil näinud nii täis tuubitud seminariruume või messibokse – Göteborg on kindlasti ka lugejate mess.

 

Kuidas ja miks juhtus, et Eestist sai Göteborgi messi peakülaline?

K. M. S.: Nagu ütles rootsi kirjanduse kangelane väike Tjorven vette kukkununa: “See lihtsalt läks nii.” Kuigi – tausta tundes – oleks võinud minna ju hoopis teisiti! Hea, et nõnda läks. Me oleme Göteborgis võimsasti väljas.

I. L.: Göteborgi messil on kombeks peakülalisi kutsuda. Näiteks kahe aasta tagune peakülaline oli Leedu ning aasta enne seda Inglismaa. Eelmise aasta peateemaks polnud ükski riik, vaid hoopis sõnavabadus kui selline.

E. V.: Mäletan, kunagi ringles idee pakkuda Göteborgi raamatumessi peakülaliseks Baltimaade kirjandust. Aga Leedu läks Balti koostöö kirjutamata reegleid eirates oma teed, tulles peakülalisena välja bravuurika juhtmõttega: “Leedu – suurte ambitsioonidega väike riik”. See jäi mulle hästi meelde. Nüüd võib juba Leedule “aitäh” öelda, kuna nende edu aitas omalt poolt kaasa Göteborgi messi korraldajate huvile Eesti vastu. Aastaid tagasi oleks tundunud mõte pakkuda Eestit väljaspool Balti konteksti ehk raskemini teostatavana.

K. T.: Asi poleks teoks saanud ilma Põhjamaade Ministrite Nõukogu Eesti esinduse aastatepikkuse tööta. Olulise eeltöö ettevalmistusel tegi endine kultuuriministeeriumi kirjandusnõunik Asta Trummel. Samuti aitasid kaasa mitmed inimesed, kes olid varem Göteborgis käinud ja seal kontakte loonud. Vajalikul hetkel toetasid ettevõtmist kultuuriministrid Urmas Paet ja Raivo Palmaru. Toetus kestab.

 

Kuidas oli eesti kirjandus esindatud Göteborgi messil enne tänavust peakülalise aastat?

I. L.: Kolmel viimasel aastal on Eestil olnud päris oma stend. Üksikud kirjastused on varemgi kohal käinud, kuid Eesti riigi stend ilmus messile kõigest kolm aastat tagasi.

E. V.: Tõesti, esmakordselt läksime eesti luuletajate esindusega välja aastal 2004. Viisime läbi luulekava Göteborgi kõrgema kunstikooli õppehoones, mille nimeks Glashuset. Tegu oli mastaapse õhtuga, tõelise maratoniga, kus lisaks eesti, läti ja leedu luuletajatele esinesid Skandinaavia autorid. Minu arvamuse kohaselt on tegu kõige õnnestunuma luuleõhtuga nii esinemiste kui ka vastuvõtu mõttes, poeetilise sõna kontsentratsioon lausa raputas.

K. T.: Eelmisel aastal, kui käisime Eesti-keskset suurrünnakut ette valmistamas, käis meie toonases tühipalja 12 ruutmeetri suuruses boksis ootamatult suur hulk huvilisi ja toetajaid. Sealt tänane optimism.

 

Mis teeb peakülalise staatuse Göteborgis eriliseks? Millised kohustused ja võimalused sellega kaasnevad ja kuidas Eesti delegatsioon neid kohustusi ja võimalusi täidab ja kasutab?

K. T.: Eestil kui peakülalisel on kõige suurem messiboks rahvusvahelises saalis. Messikorraldajate organiseeritavas kajastuses on peakülaline alati ja pidevalt olulisel kohal. Idee kohaselt peaks peakülaline andma messile igal aastal oma näo. Me anname kindlasti ühe võimaliku Eesti näo. Olgu see veenev ja võimas! Võimas võimalus ongi  messi korraldajate abiga teoks teha Eesti kirjandust, kultuuri, ühiskonda tutvustavaid ja eestlaste jaoks aktuaalseid teemasid käsitlevaid seminare, kollokviume, koosviibimisi ja nõukodasid. Eesti kohustus on pakutud võimalus maksimaalselt ära kasutada – et rahul oleksime nii meie, messi korraldajad kui ka messi külastajad. Pealegi, Göteborgi külastamise teeb eriliseks Rootsis elavate eestlaste hulk.

K. M. S.: Ilmselt lähema paarikümne aasta sees meid uuesti mängu juhatama ei kutsuta, seega tuleb siin ja praegu teha nii hästi kui oskame. Või terake etemini.

 

Neljapäeval esitleti Eesti Näituste Sinises paviljonis Göteborgi raamatumessi Eesti messiboksi Musta Kuupi. Rääkige palun sellest – miks Must Kuup ja kuidas selleni jõuti?

K. M. S.: Alguses oli sõna: “messiboks”. Mõtlesime messipoksile, et kirjanikud poksiksid omavahel ja publikumi ees väheke. Taandasime teemast vägivalla välja – järele jäi box kui karp, kui kujund. Suur, lihtne ja hästi silma hakkav asi sadade pisikeste bokside hulgas.

I. L.: Tore, et messiboksi idee sellisena, nagu see teoks sai, tuli kirjanikelt enestelt. Algne kontseptsioon sai mõningatest muudatustest hoolimata teoks. Idee sündis Karl Martini juures lammast süües. Loomulikult Karla küpsetatud lammast maitsesime koos Doris Kareva, Jan Kausi, Asko Künnapi, Jürgen Rooste ja Harri Moritzaga. See oli mu elu maitsvaim lammas!

K. M. S.: Sellest tuleb su elu maitsvaim mess!

I. L.: Tol õhtul tekkis palju toredaid ideid, millest peaaegu kõik on ühel või teisel moel leidnud ka rakendust. Kahjuks jäid mõned vahvad mõttevälgatused teostamata – näiteks messihalli telefoniputkad, kus telefonitoru tõstes oleks kuulnud rootsi keeles esitatavat eesti luulet. Selle asemel saab luulet kõrvaklappidest kuulata Mustas Kuubis, selle jaoks spetsiaalselt tehtud mõnusas nurgakeses.

K. T.: Alguses, nähes Musta Kuubi kavandit, sattusid messi korraldajad kabuhirmu. Kuid nüüdseks on nad täiesti veendunud, et tegemist on ühe silmapaistvaima messiboksiga üldse ja üle aegade.

E. V.: Messiboksi kutsuv välimus täidab loodetavasti ka oma eesmärgi – ärgitab, intrigeerib, tekitab huvi ja paneb maitsema eesti tänast kirjandust.

 

Göteborgi messi alguseks ilmuvat 21 uut rootsikeelset eesti ilukirjandusteost. Kas seda on palju? Kuidas sellise tulemuseni jõuti? Miks just sellised autorid ja sellised raamatud?

I. L.: Seda on palju, arvestades messi ettevalmistamiseks jäänud üsna nappi aega – vaid üht aastat. Võrdluseks niipalju, et Leedu suutis aastal, mil nemad peakülaliseks paluti, anda välja kümme raamatut. Leedu autoreid oli toona kohal poole vähem kui sel aastal eesti kirjanikke.

Et eesti kirjanduse rootsi keelde tõlkijaid oli väga vähe, hakkas Eesti Kirjanduse Teabekeskus aasta eest ilukirjanduse tõlkijaid juurde koolitama. Korraldasime Gotlandi saarel seminari, tänu millele saime juurde seitse uut eesti ilukirjanduse tõlkijat rootsi keelde, kes on ka kõik nüüdseks juba midagi ära tõlkinud. Lisaks sellele kutsusime Rootsi kirjastajad Eestisse ja neile andsid eesti kirjandusest põhjaliku ülevaate oma ala asjatundjad Märt Väljataga, Berk Vaher, Piret Viires ja Jan Kaus. Kirjastajatega kohtusid ka eesti kirjanikud. Need raamatud, mis nüüd messi ajaks rootsi keeles ilmuvad, valisid välja juba rootsi kirjastajad.

K. M. S.: Juba siis hakkas tasapisi selguma, milliste autorite, teoste ja teemade suhtes võiks huvi olla või tekkida.

I. L.: Göteborgi lähevadki eelkõige need kirjanikud, kelle rootsikeelsed uudisteosed messiks üllitatakse. Lisaks mitmed, kes on seotud rootsi keeles ilmuvate või juba ilmunud raamatutega, nende presentatsioonidega või siis esinemistega, näiteks luuleõhtute või seminaridega. Seminariprogrammis osalevad kirjanikud valiti välja teemade kaudu. Kuna mitmed teemad ei puuduta mitte ainult siinset kirjandust vaid ka Eesti ühiskonda laiemalt, on esinejate nimekiri mitmekesine: Anzori Barkalaja ja Hasso Krull räägivad soome-ugri maailmatunnetusest, Märt Väljataga, Rein Raud ja Krista Kaer kirjastamisest ja meediast, Toomas Hendrik Ilves ja Tunne Kelam Eestist ja Euroopast, Anu Saluäär ja Ülev Aaloe rootsi kirjandusest Eestis ja eesti kirjandusest Rootsis, Mart Laar Eesti lähiajaloost jne.

K. T.: Kirjanikke astub Göteborgis üles kakskümmend: Doris Kareva, Eeva Park, Rein Raud, Andres Ehin, fs, Elo Viiding, Aare Pilv, Asko Künnap, Hasso Krull, Jürgen Rooste, Karl Martin Sinijärv, Berk Vaher, Kalju Kruusa, Kristiina Ehin, Ly Seppel-Ehin, Jaan Kaplinski, Peeter Sauter, Kristiina Kass, Helga Nõu ja Enn Nõu.

Selle nimekirja üle on väga hea meel. Kavandades Eesti messiboksi programmi, oli meil seetõttu väga tore võimalus koostada see põhiliselt uute rootsikeelsete eesti ilukirjandusteoste esitlustest. Lähitulevikus peaks mõtlema mõne veel suurema messi suunas, kuna üle jäi palju häid mõtteid eesti kirjanduse tutvustamiseks.

K. M. S.: Hulk eesti kirjandust ootab veel tõlkimist ja esitlemist. Ja uusi messe. Kohutavalt keeruline olnuks võtta ette kirjanike nimekiri ning hakata koostama delegatsiooni niivõrd olulise ürituse tarbeks. Õnneks on okupatsiooniaeg möödas ning inimesed sõidavad mööda ilma ringi vastavalt vajadusele, mitte ametnike suva järgi. Rootsi kirjastajate ja korraldajate ning Eesti-poolsete organisatsioonide koostöös kujunenud esinejate valik annab mu meelest päris ilusa ülevaate elavast, toimivast ja toimuvast eesti kirjandusest. Seda nii stiilide, suundumuste kui ka põlvkondade lõikes.

E. V.: Muidugi on imeline, et ilmub nõnda palju tõlkeid. Kuid mõtlema peab ka sellele, mis saab pärast pühapäeva, kuidas hoida üleval huvi väljaspool ja pärast messi, kuidas seda huvi ikka ja jälle tekitada. Hea kirjaniku heast teosest ei jää vähem tähtsaks küsimus, kuidas selle hea teosega edasi talitada, kuidas paista silma raamatute ületootmises. Niisiis – kas laseme minna asjal isevoolu teed või peaksime saavutatud tähelepanuga aktiivselt edasi tegutsema? Vastust ma muidugi ei tea, aga küsimus tundub oluline.

 

Millised on Göteborgi raamatumessi põhilised sündmused? Millised neist tunduvad teile endale kuidagi eriliselt tähtsad, tähenduslikud ja südamelähedased?

K. T.: Minu meelest on vägev, et lisaks kirjandusele viime me Göteborgi ka muud kultuuri; on eriti tore, et seal mängitakse näiteks VAT-teatri “Kalevipoega”. Samaaegselt  messiga toimuvad Göteborgis sealse eestlaskonna traditsioonilised kultuuripäevad “Estival”, millel seekord ka tugev kodu-Eesti tugi taga. Lisaks VAT-teatrile toome me kohale tantsuteatri Fine 5, ansambli Eliit eesotsas Vaiko Eplikuga, mitmed eesti filmid ja avame kunstinäitusi. Toimub lausa laulupidu eesotsas segakoor Noorusega.

Kõik see paneb paika Eesti ametliku delegatsiooni suuruse. Lisaks 33-le esinejale osaleb ametlikus delegatsioonis 21 korraldajat (sh messiboksi töötajad), 13 kirjastajat, 9 ajakirjanikku ja 54 kultuuriprogrammiga seotud inimest. Kokku seega 131 inimest. Ent ärgem ületäpsustagem. Me ei tea ju veel, kes tulemata jääb või kes ootamatult lisandub.

Kui vaadata Göteborgi saabuvate inimeste nimekirja, siis on näha, kuivõrd oluliseks peavad kirjandust Eesti Vabariigi poliitilise eliidi esindajad. Toomas Hendrik Ilves lendab Göteborgi otse New Yorgist ÜRO istungjärgult. Urmas Paet, kes algselt pidi osalema seminariprogrammis, kahetseb siiani, et ei saa tulla, kuna peab esindama Eestit samal istungjärgul ÜROs.

I. L.: Kavas on mitmed suured luulelugemised. Kokku 13 eestlast (Andres Ehin, Ly Seppel-Ehin, Kristiina Ehin, Aare Pilv, fs, Jaan Kaplinski, Hasso Krull, Kalju Kruusa, Elo Viiding, Jürgen Rooste, Asko Künnap, Karl Martin Sinijärv ja Doris Kareva) loevad oma luulet messi kõige hinnatumas esinemiskohas Rum för Poesi. Lisaks sellele kaks suurt luuleõhtut Göteborgi linnas, üks koos läti ja leedu luuletajatega ning teine koos soome luuletajatega. Mõlemad on avatud nii messi- kui linnarahvale ning aastaid publikumagnetiks olnud areenidel.

E. V.: Mul on hea meel messi toimumise üle, sest see moodustab eriliselt tugeva lüli Eesti ja Põhjamaade omavahelise elava kultuurisuhtluse ketis.

K. M. S.: Mul on lausa iseenda pärast hirm naha vahel. Seitse etteastet, alates toidulavast ja lõpetades lastelugude kogumiku esitlusega. Mitu seminarikõnet ja poeesiaetendust sinna vahele. Küllap saan hakkama, ehk õnnestub muid asju pealekauba kaeda. Kuu aega tagasi naljatasin, et kui pool kirjanikest eluga tagasi jõuab, on hästi jõutud. Enam ma nii humoorikas ei ole. Asi kisub tõsiseks!