Eesti rahvas on raamatute laviini alla uppumas

 

Piia Ruber Uksed sulgeb kirjastus Vagabund. Sellest on väga kahju, sest väiksest mahust hoolimata on kirjastuses avaldatud teoste nimekiri väga esinduslik. Õieti kuulub Vagabund nende väikeste eesti kirjastuste hulka, kelle tähendus on võrreldamatult suurem nende käibest.

 

Miks Vagabund tegevuse lõpetab?

Joel Sang: Otsus pood kinni panna sündis juba paari aasta eest ja selle taga oli ainult üks asi – suur tüdimus. Töötanud seitseteist aastat Vagabundi ainsa statsionaarse toimetajana ja viimased kümmekond aastat ühtlasi masinistina, tundsin, et liig mis liig. Ja parem juba järsk lõpp kui vaikne hääbumine. Seni polnud ma kunagi üle viie aasta ühe koha peal istunud. Arvasin, et võiksin pigem ise midagi kirjutada või tõlkida kui parandada päevast päeva teiste tekste. Nõudmised tõlkijaile on turumajanduse tingimustes katastroofiliselt langenud, nii et mõned vanad kaladki teevad oma tööd, kuidas juhtub. Õigluse huvides peab mainima, et esile on kerkinud siiski ka mitmeid noori igati professionaalseid tõlkijaid.

Praegu, kui majanduslik kitsikus sunnib kärpima eraldisi Kultuurkapitalile ja tõstma raamatute käibemaksu, võib kunagine kirjastuse sulgemise otsus tunduda eriti ettenägelikuna. Aga nagu öeldud, oli kõik palju prostam. Loobun võimalusest kergitada siin oma saba.

Vagabund on välja andnud kõrgkirjandust nii meilt kui mujalt, nii ilukirjandust kui ka esseistikat ja filosoofiat – viimase kahe osakaal on esimesest suurem. Vagabundi märgi all ilmunud mõttelooliste tekstide valik on küllaltki heterogeenne, kuigi ajaliselt püsib see enamasti (mõni särav erand, näiteks Niccolò Machiavelli või Friedrich Nietzsche välja arvata) XX sajandil ilmunu piires: Freud, Canetti, Rorty, Derrida, Lévi-Strauss, Max Jakobson, Georg Henrik von Wright, Camus jne. Millel teie valik põhines?

Vagabundi žanrivalik sai juba alguses selgelt paika pandud: esseistika, luule ja memuaarid. Kogu maailma literatuurist ei käi ühe mehe jõud lihtsalt üle. Ja ega kõik Vagabundi autoridki pole minu enda avastatud. Mul on olnud kogu aeg usaldusväärseid nõunikke, nagu Jan Blomstedt, Mati Unt, Jaan Kaplinski, Viivi Luik, Märt Väljataga jt.

Vagabund on avaldanud ka mitme olulise eesti kirjaniku raamatuid. Ilmunud on näiteks Indrek Hirve, Viivi Luige, Mati Undi raamatuid. Silma paistab Jaan Kaplinski ja Hasso Krulli raamatute rohkus, Krulli võib pidada lausa Vagabundi autoriks. Mis kütkestab Kaplinskis ja Krullis?

Kui võõramaa filosoofide avaldamisel olen ma teinud veel mööndusi – vahel on piisanud sellestki, et ühel või teisel on koht Lääne kultuuriloos –, siis eesti kirjanduse puhul olen ma lähtunud enda maitse-eelistustest. Kaplinskiga seob mind kauaaegne mõttekaaslus. Krulli puhul köitis mind algul tema nooruslik isepäisus, viimasel ajal oleme me oma hoiakuteltki tublisti lähenenud. (Vahemärkuse korras: Krulli ei saa pidada andunud Vagabundi autoriks, lõpuks ostsid suuremad ja rikkamad kirjastused ta üles.)

Teenimatult vähe tähelepanu on saanud „Luukambri” sari, kus on ilmunud mitmeid suurepäraseid teoseid nagu Isaac Bashevis Singeri „Eksinud Ameerikasse” või Anatoli Tšernjajevi mälestused Mihhail Gorbatšovist 1991. aasta putši pöördelistel hetkedel. Mis ühendab selles sarjas ilmunud raamatuid?

Ühisnimetajat on raske leida. Võib-olla on selleks ehedus või ausus. Küpsemas eas ei paku paljudele kirjameestele enam huvi edevusest sündinud või lihtsalt reeglite järgi nikerdatud kunst. Mäletan hästi, kuidas meie tõlkekorüfee Henno Rajandi tundis elu lõpul üha suuremat tülgastust ilukirjanduse vastu ja luges põhiliselt üksnes mälestusi. Mis puudutab „Luukambri” sarja kesist vastukaja, siis ei tee see mulle vähimatki muret: küll ta veel tagantjärele avastatakse.

Kuidas hindate praegust Eesti kirjastusturgu? Kas näete kirjastusi, kes võiksid kas või osaltki täita Vagabundist jäävat tühikut?

Eesti rahvas on raamatute laviini alla uppumas. Kuid põhihäda pole raamatute rohkuses, vaid selles, et inimesed ei suuda enam trükitoodangus orienteeruda. Promojate armee kõrval on liiga vähe teejuhte, nõudlikke kriitikuid, kelle sõna midagi maksab. Nii mõneltki kirjastuselt ilmub tõsiseltvõetavaid teoseid, aga kui nad peavad kogu oma värske produktsiooni iga nädal raadios või lehes valikuta üles kiitma, siis kaob väärtkirjandus pahna sekka ära. Üks väljapääs on sarjad, mis ei luba endale mingeid sisulisi järeleandmisi, näiteks Marek Tamme kureeritud ajaloosari Varrakus.