Eesti trump on uued alad

Sport on tähtis. Meeldib see kellelegi või mitte. Kui isegi raadio uudistesaates teatab diktor Tammerti heite või Noole teivashüppe tulemuse välisuudiste vahele, mitte omaette spordiblokis, siis tuleb seda aktsepteerida, meenutades ridu ?Faustist?, et hulk on see, mis mõjub hulkadele. Sport muutub järjest tähtsamaks, olles ammu suur kompleksne tööstusharu, kuhu on haaratud biomeditsiin, meedia, ehitus, reklaamindus jne.

Siinkohal tuleb igati nõustuda Kalle Muuli kirjutisega Postimehes, et sportlane on esineja, kes peab publikuga arvestama ja kellele ei ole lubatud pirtsutamine ja pepsutamine ka kaotuse korral. Sportlane on artist ja avaliku elu tegelane, kes võisteldes resp. esinedes teeb muuhulgas ka oma igapäevast tööd. Massid huvituvad spordist sellega kaasnevate emotsioonide tõttu. Tippspordil kui asjal iseeneses on sama vähe praktilist eesmärki kui mängul või kunstil. Cargobus on Pavel Loskutovist parem vahend paki sihtpunkti toimetamiseks. Iga tungraud kergitab maast suurema raskuse kui kõige vägevam rammumees, iga kraana tõstab rohkem. Aga kui üks kuuekümnekilone iraanlane tõukas kord 180 kg, siis hämmastas see kõiki, sest see oli kolm korda rohkem kui mees ise kaalus. Kui 174 cm pikkune tennisist Michael Chang suutis aastaid vastu seista uue põlvkonna ligi kahemeetristele tennisistidele, kelle käte siruulatus lähenes suurimale albatrossile, siis pani see imetlema. Niisugustest emotsionaalsetest aspektidest spordikarusell suurel määral koosnebki.

Seepärast jääb Ateena mängudest haaravana meelde ka Erki Noole võitlus iseendaga.

Olümpiamängudel on kõik spordialad võrdsed, aga muidugi ainult formaalselt. Seda enam, et mõni ala on kavas vaid korra, sattudes sinna korraldajamaa soovil. Ateenas on vist ainsaks uueks alaks naiste maadlus. Meie pressis pole sellest palju juttu olnud, sest meie oma esindajaid sellel alal välja ei pannud. (Kui oleks pannud ja edu tulnud, siis oleks ka naiste maadlusest juttu kui ühest kõige tähtsamast alast olümpiakavas!). Aga miks ei pannud? Eestil on vastavad traditsioonid olemas. Sellest on paeluvalt kirjutanud Andres Ehin romaanis ?Seljatas sada meest?. Räpina kandis püsib kuulsa naismaadleja Baaba Looðadi nimi rahvasuus tänini. Eestlaste mees mehe vastu võitlemise kuulus traditsioon eesotsas Lurichiga on kahjuks ammu tuhmunud, ainsana kannavad seda natuke veel dþuudokad. Aga eesti naised on sitked, võtku tungal üle. Ainult eelarvamusest tuleks lahti saada. Sirp arvab, et naiste maadlus tuleks Eestis tõsiselt käsile võtta ja tõhusat abi võiks selles suhtes osutada Eesti Naisuuringute Keskus.

Sest kui Noole hüppamise ajal kiigata üle Tallinna söögi- ja joogikohtade uste ning näha, kuidas telerite ees võistlust jälgivad mehepojad keset suitsupilve arutavad kergejõustiku nüansse, aeg-ajalt tõustes, et letist õllelisa tuua või järgida looduse kutset, siis ei tea, kas nutta või naerda.