Eestikeelsest õppest ei piisa

Lõimumise piduriks on kontaktide vähesus eesti- ja venekeelse elanikkonna vahel. Rahvuspõhine segregatsioon iseloomustab nii haridussüsteemi, töökollektiive kui ka elukohti.

JEVGENI OSSINOVSKI

Järgmise aasta 1. septembrist jõustub eestikeelsele õppele ülemineku seadus, mis puudutab kohe kõiki venekeelseid lasteaedu (kus käib ligi 13 000 last) ning järk-järgult lähevad ka koolid üle eestikeelsele õppele, venekeelsed põhikoolid (kus õpib üle 20 000 lapse) muutuvad täielikult eestikeelseks aastaks 2030.

Suure osa avalikkuse jaoks on sellega reform tehtud, mis siin enam arutada. Ja üldse tundub enamikule eestlastele see reform kauge teemana, mis puudutab „neid venelasi seal vene koolides“. Ja tõepoolest, geograafiliselt ei puuduta see reform suuremat osa Eestit, kus venekeelseid koole pole kunagi olnudki või ammu enam ei ole. Julgen aga väita, et selle reformi õnnestumine või ebaõnnestumine puudutab igat Eesti elanikku, seda nii mõistetava soovi pärast Ida-Virumaa eesti keelele tagasi võita, aga veelgi enam õhkkonna pärast pealinnas, kus elab kolmandik meie elanikkonnast ning millega on nii või teisti seotud enamik Eesti peresid.

Võimalusest, et reform võiks ebaõnnestuda, ei peeta üldse sobivaks kõnelda, ent varasem kogemus gümnaasiumiastme reformimisel kinnitab, et iseenesest head tulemust ei saavuta. Just nüüd oleme ühiskonnana punktis, kus järgneva üheksa kuu ettevalmistustest sõltub, kas nimetatud reform õnnestub või mitte. Ja selleks, et see õnnestuks, on vaja teha tarku juhtimisotsuseid nii riigi, kohaliku omavalitsuse kui ka iga kooli tasandil ning paraku tuleb selle reformi eesmärk ja sellest tulenevalt ka õnnestumise/ebaõnnestumise mõõdikud endale selgeks teha igal Eestimaa perel.

Eestikeelsele õppele üleminekul tiirleb arutelu ülemäära selle ümber, kas meil on piisavalt õpetajaid, kas lapsed ja nende vanemad on eesolevateks muutusteks valmis ning kuidas peaks riik või omavalitsus koole toetama. Need on kõik õiged ja olulised küsimused. Aga hoopiski olulisem on leida õige vastus palju lihtsamale ja samal ajal palju raskemale küsimusele: miks me seda teeme? See küsimus on võtmetähtsusega, sest me saame hinnata seda, kas teeme õiget asja ning kuidas seda õiget asja teha ainult siis, kui me suudame endale selgelt teadvustada, mis on see eesmärk, mida me püüame selle reformiga saavutada.

Võib-olla paistab see mõnele triviaalse küsimusena. Teame, et keskmisena on vene õppekeelega koolide õpilaste eesti keele oskus halb. Ning seda vaatamata sellele, et meil on enam kui 30 aastat taasiseseisvunud Eesti Vabariiki, ning juba pikki aastaid on kõik vene emakeelega lapsed pidanud esimesest klassist peale eesti keelt õppima. See on halb mitte ainult Narvas ja Kohtla-Järvel, kus loomulikku eestikeelset keskkonda on vähe, vaid see on halb ka Tallinnas, kus eesti keel on avalikus ruumis valdav.

Sellest asjaolust on lihtne teha järeldus, et koolides on eesti keelt liiga vähe. Kui lapsed õpiksid rohkem eesti keeles, küllap saaksid nad riigikeele paremini selgeks. Selle käsitluse järgi on riik järk-järgult liikunud õiges suunas, suurendades eestikeelse õppe mahtu venekeelsetes koolides, kuid samm ei ole olnud piisav, mistõttu tuleb minna edasi ja muutagi kogu koolisüsteem täielikult eestikeelseks.

Gümnaasiumireform kümme aastat hiljem

Siinkohal on vaja peatuda ning hinnata viimast suuremat selle valdkonna reformi, mis leidis aset ligi kümme aastat tagasi, mil venekeelsed gümnaasiumid läksid üle 60 protsendi ulatuses eestikeelsele õppele. 2023. aastal saavutas eesti keeles B2-taseme ainult pool gümnaasiumi lõpetanud noortest. Olgu, selle ja eelmise aasta tulemused olid koroonakriisi tõttu eriliselt halvad, aga ka viimase kümne aasta kogemuse pinnalt võime öelda, et neljandik lapsi ei saavuta pärast 12 kooliaastat eesti keele õpet ja kolme gümnaasiumiaasta jooksul vähemalt 60 protsendi õppemahu ulatuses eestikeelset õpet isegi keskkooli lõpuks B2-taset, mis on, olgem ausad, keskpärane keeleoskus.

Minu hinnang on ühene: see reform ebaõnnestus, sest reformi vundament oli vildakas. Eksisid mitte ehitajad, vaid projekteerijad. Selle näitlikustamiseks piisab kahest pildist. Kui inglise keele riigieksami tulemuste statistiline jaotus on loogiline, kus suur osa tulemustest jääb keskmise taseme lähedale, siis eesti keel teise keelena eksami jaotus on tõtt-öelda šokeeriv.

Kümme aastat pärast gümnaasiumi­reformi on meil ligi neljandik venekeelseid noori, kes lõpetavad valdavalt eestikeelse gümnaasiumi, aga ei valda eesti keelt. Muide, kirjalikus osas tervelt 25% eksami teinud noortest sai kahekümnest punktist … null! Nad ei oska eesti keelt.

Loomulikult teame, et paremates koolides on tulemused head ja ka kehvemate koolide tugevamad õpilased on keele selgeks saanud. Aga haridussüsteemi headust ei saa hinnata selle järgi, kas kõige andekamad said hakkama. Nemad saavad hakkama igas süsteemis. Tulemuslikkust tuleb hinnata selle järgi, kuivõrd oleme suutnud kõik õpilased heale tasemele viia. Ja sellega me hakkama ei saanud.

Mis on selle põhjused? Taas on võimalik tuua hulganisti kujunenud olukorrast tuletatud selgitusi: nõrga motivatsiooniga õppurid, heade õpetajate puudus, ebaefektiivne koolivõrk jne. Ent minu kindla veendumuse kohaselt oli see läbikukkumine eeldatav ning seda kolmel põhjusel.

Esiteks, eestikeelse hariduse juurutamisega alustati valest otsast. Teame teaduslikest uuringutest, et lapsed ja täiskasvanud omandavad võõrkeelt fundamentaalselt erinevalt. Noores eas omandab laps võõrkeele loomulikult, nii nagu me omandame oma emakeele. Me ei tea midagi süntaksist ja grammatikast, aga elava suhtluse kaudu ning katse-eksituse meetodil õpime lõpuks keelt korrektselt kasutama. Süntaktiline süsteem tekib implitsiitselt, nõnda et konkreetset reeglit ei osata sõnastada, aga osatakse kasutada. Kui keelekeskkond soosib, on lapsed võimelised omandama võõrkeele emakeelega sarnasel tasemel. Üks näitaja on näiteks aktsent, mis selles eas omandatud keelte puhul üldse või peaaegu täielikult puudub.

Täiskasvanud ja vanemas eas noored omandavad võõrkeelt põhimõtteliselt teisiti – abstraktse süsteemina, mida omandame nii, nagu loome oma peas matemaatilist süsteemi. Süntaks, grammatika ja sõnavõra tuleb eraldiseisvate tükkidena omandada ning siis hakkame õppima, kuidas lauset kokku panna. See on palju vaevalisem ning paljudel inimestel ei olegi võimet võõrkeel perfektselt omandada. Enamikul juhtudel jääb aktsent.

See murdepunkt on teadlaste hinnangul kuskil 11.-12. eluaasta juures. Seega, lasteaed ja algkool on inimese loomulikust arengust tulenevalt kõige õigem aeg omandada eesti keelt. Gümnaasium on liiga hilja, siis on see raskem ja käib paljudele üle jõu.

Teiseks, gümnaasiumi üleminek oli kunstlik ja kunstlik haridus ei tööta. Olen olnud alati veendunud, et haridusliku protsessi tulemuslikkuse eelduseks on osaliste – õpetaja, õpilane, lapsevanem – usk sellesse, et klassis ja koolis toimuv on mõttekas. Selle reformi puhul see üldjuhul nii ei olnud. Õpetaja, kes räägib vahetunnis vene lastega vene keeles, hakkab tunnis järsku kõnelema nendega keeles, mida ta räägib ise aktsendiga (halvemal juhul vigadega) ning millest lapsed lõpuni aru ei saa. Mõistetavalt tekib lapsel küsimus, miks me seda teeme. Riik käskis, on kõige loomulikum vastus. Nõnda ei tekkinud paljudel sisemist motivatsiooni keelt omandada.

Kolmandaks, ja see on teisega seotud, ei tekkinud enamikus koolides loomulikku keskkonda eesti keele arendamiseks. Keel on praktiline oskus ning motivatsioon selle õppimiseks tekib kõnelemise vajadusest. Keeleoskus paraneb ja püsib suhtluses. Seda teab igaüks, kes on õppinud mõnda võõrkeelt: kui sa paar aastat ka hästi omandatud võõrkeelt ei kasuta, mandub oskus kiiresti.

Gümnaasiumi keelereformi puhul jätsime enamikul juhtudel kasutamata võimaluse tuua eesti- ja venekeelsed lapsed ühte kooli kokku. Suutsime seda neis kohtades, kus oli üks venekeelne gümnaasium ning riigigümnaasiumide rajamisel pandi eesti- ja venekeelne gümnaasium õpilaste vähesuse tõttu kokku. Jõhvi, Valga ja Pärnu on siin head näited. Isegi kui vene emakeelega lapsed õpivad osa aineid vene ja eesti emakeelega lapsed eesti keeles, jagavad nad ühte koolikeskkonda, mis võimaldab tähenduslikke kontakte ja suhteid eri emakeelega noorte vahel.

Ja tulemuseks, nagu öeldud, oli reformi ebaõnnestumine. Ma tahaksin rõhutada, et see ei ole naljaasi. Küsimuse all on kümnete tuhandete noorte tulevik, mille osas lubati parimat, aga välja tuli…

Integratsioon haridusreformi kaudu

Ma arvan, et põhjus, miks tolle ülemineku „projekteerijad“ nii erakondades kui ka ministeeriumis rappa jooksid, tuleneb asjaolust, et otsustajatel on olnud puudu arusaamast, kuidas toimub integratsiooniprotsess. Suurele osale on lõimumise eesmärk väga lihtne: venelased õpivad ära eesti keele ja ongi lõimunud.

Seda vaatamata asjaolule, et juba 2011. aastal näitas Marju Lauristin koos kolleegidega veenvalt, et jagades venekeelse elanikkonna lõimumisindikaatorite alusel klastriteks, leiame ühelt poolt need, kelle puhul hea eesti keele oskus ei tähenda suuremat kodanikuidentiteeti, vaid hoopis teravamat võõrandumist ja kriitilisust Eesti riigi suhtes; ning teiselt poolt ka need, kelle keeleoskus on kehv, aga kes on tugevalt sotsiaalpoliitiliselt lõimunud („venekeelsed Eesti patrioodid“, nagu uuringu autorid neid nimetavad).¹

Tegelikkus on seega palju mitmetahulisem. Muidugi, parem keeleoskus võimaldab avaramalt suhelda eestikeelses keskkonnas. Ent see ei ole ühesuunaline suhe, kus parem keeleoskus viib automaatselt tugevama lõimumiseni. See suhe toimib samaaegselt ka vastupidi. Nimelt, suurem praktiline keelekasutus suurendab motivatsiooni eesti keelt õppida. Rohkem rahvustevahelisi kontakte parandab keeleoskust, mis omakorda suurendab kontakte, mis parandab keeleoskust.

Siit jõuan ma oma kirjatüki ühe põhiteesini: Eesti ühiskonna üheks suuremaks probleemiks ja tegeliku lõimumise piduriks on kontaktide vähesus eesti- ja venekeelse elanikkonna vahel. See suurendab ebavõrdsust, sallimatust ja kapseldumist ning vähendab eesti keele õppimise motivatsiooni. Selle tulemuseks on rahvuspõhine segregatsioon, mis iseloomustab nii haridussüsteemi, töökollektiive kui ka elukohti.

Kõik viimasel aastakümnel tehtud integratsiooni monitooringud on näidanud, et vaatamata venekeelse elanikkonna eesti keele oskuse paranemisele ei ole rahvuste vaheliste kontaktide hulk kuigivõrd suurenenud. Mõistetavalt on sellega kehv seis Ida-Virumaal, kus eestikeelset suhtlusruumi on vähe, ent see on nii ka Tallinnas.

Muidugi, me kõik kohtame teise emakeelega inimesi iga päev, ent enamik neist kontaktidest on madala kvaliteediga – poes, ühissõidukis või kuskil ametiasutuses kohtuvad venekeelsed tallinlased eestlastega küll, ent sõpru napib, töö- ja elukohad on paljudel ükskeelsed, vaba aega veedetakse lahus.

See peab olema Eesti lõimumispoliitika põhiülesanne – luua tingimused, et segregatsioon väheneks, et kontaktide võrgustik peegeldaks ühiskonna rahvuslikku koosseisu. See oleks lõimumine selle sõna kõige otsesemas tähenduses. Just see tekitaks ühise väärtusruumi. Ehk teiste sõnadega: eesti keelele lisanduks ka Eesti meel.

Miks see on oluline? Teame, et Eestis on tugev ebavõrdsus eesti- ja venekeelse elanikkonna vahel. Probleem ei ole muidugi seadustes, kui jätta välja kodakondsusest tulenevad õigused ja kohustused (ajateenistus, ametnikuna töötamise õigus), on Eestis võrdne kohtlemine formaalselt tagatud. Tegelik ebavõrdsus tuleneb sotsiaalse kapitali erinevusest, mis iseloomustab universaalselt vähelõimunud rahvusvähemusi kogu maailmas.

Tänapäeval ennustab emakeel küllaltki kindlalt inimese ühiskondlikku aktiivsust, tervisenäitajaid, sissetulekuid, hoiakuid riigiinstitutsioonide suhtes. Tugevalt lihtsustades, venekeelne inimene, kes isegi valdab eesti keelt, aga ei tunne eestlasi, alahindab tugevalt oma võimalust ühiskonnaelus kaasa rääkida või panustada kodanikuna ühiskonna probleemide lahendamisse. Tihtipeale on tema võimalused saada tööle ahtamad, kuna tal on vähe kontakte eestikeelsetes kollektiivides.

Me mõistame, miks see on nõnda põlvkonnas, kes on hilises keskeas, ent paraku on see reaalsus ka noorte puhul, kuna jätkuvalt loovad eesti- ja venekeelsed noored tihedamaid kontakte alles ülikoolis. Ja muidugi mitte kõik.

Kui vanemaealiste puhul on muutusi esile kutsuda keeruline (välja kujunenud sotsiaalsed suhted on suure inertsusega), siis nooremate puhul saame ja peame väga palju ära tegema.

Vajame koosõppivat kooli

Siin jõuan tagasi küsimuse juurde, mis peaks olema eesseisva haridusreformi eesmärk. Selle eesmärk on luua selline haridussüsteem, et venekeelsete ja eestikeelsete noorte sotsiaalne kapital oleks võrdne. Selleks ei piisa venekeelsete koolide eestikeelsele õppele üleviimisest. Selleks vajame ühtset Eesti kooli, kus eesti- ja venekeelsed õpilased on koos.

Võrreldes gümnaasiumireformiga on meil sel korral võimalus ja, ütleksin, kohustus õnnestuda. Esiteks, see reform algab õigest otsast ehk haridustee alguses, kus, nagu öeldud, on lastel loomuomaselt lihtsam eesti keel selgeks saada. Teiseks, me peame vältima olukorda, kus tulevikus on meil eesti lastele mõeldud eestikeelsed koolid ja vene lastele mõeldud eestikeelsed koolid, kus keelekeskkond on kunstlik ning rahvustevahelisi suhteid tekkida ei saa.

On oht, et kunstlikult eestikeelne kool mitte ainult ei täida lõimumispoliitilist eesmärki edendada rahvustevahelisi kontakte, vaid tekitab olukorra, kus eestikeelset õpet võetakse riikliku sunnina, mis kasvatab laste ja lapsevanemate kriitilisust süsteemi suhtes, mis sellise kohustuse on kehtestanud.

Läbimõtlematu poliitilise otsusega pealesurutud ning haridusspetsialistide soovitusi eirav täielikule eestikeelsele haridusele üleminek kohe ka neljandatest klassidest, kus enamikul õpilastel puudub eestikeelseks aineõppeks vajalik eesti keele oskus, suurendab sellist ohtu märgatavalt. Ja kuigi koolisilt näitab, et tegemist on eesti kooliga, siis Eesti meelt selline õpe kindlasti ei suurenda. See oleks aga otsetee eesti keelt hästi oskava, kuid Eesti riiki kriitiliselt suhtuva noortegrupi suurenemisele, millisele ohule Marju Lauristin juba kümme aastat tagasi osutas.

Tallinn on eduka reformi jaoks ideaalne paik! Narvas, kus eesti lapsi napib, tuleb koolis eestikeelset keskkonda teadlikult luua kas keelekümbluse kaudu või mõnel muul viisil. Tallinnas on võimalik teha aga nii, et meil tekivad kultuuriliselt mitmekesised ühtsed koolid, kus saavad kõik lapsed koos õppida, kusjuures eestikeelsete lastega koos õppimine annab lisaks kontaktidele ka parema keeleoskuse, sest laiendab eesti keele kasutamise võimalusi ainetundidest ka mitteformaalsele suhtlusele.

Ja me teame, et see töötab. Töötab juba ammu nende venekeelsete õpilaste puhul, kes on õppinud eesti koolis – nende eesti keele oskus on perfektne ning ka sotsiaalne kapital eesti eakaaslastest ei erine.

Selliseid õpilasi on viimastel aastakümnetel olnud pigem vähe, kuid juba näeme, et venekeelsete perede soov panna oma laps täiesti eestikeelsesse kooli on hüppeliselt kasvanud. See on ka loogiline: kui eestikeelne õpe tuleb niikuinii, siis parem juba tõeline eesti kool kui nii-öelda eestikeelne vene kool. Seadus ei luba seejuures laste sorteerimist koolidesse nende rahvuse või emakeele alusel, seega puudub juba praegu eesti koolidel juriidiline alus mitte vastu võtta vene kodukeelega õpilasi. Ent selge, et olemasoleva süsteemi raames kõik soovijad eestikeelsetesse koolidesse ei mahu. Neid täiendavaid õppekohti lihtsalt ei ole, kuna Tallinna koolid töötavad oma võimsuse piiril, kui mitte üle selle. Seega seisab hariduskorraldajate ja otsustajate ees tõsine ülesanne, kuidas suurendada järk-järgult koosõppe osakaalu ning peatada hariduses segregatsioon.

Kuidas koosõppiva koolini jõuda?

Loomulikult on koosõppiva kooli arendamine palju keerulisem, kui lihtsalt õpetada vene koolis eesti keeles. Põhiliselt seetõttu, et siiani on ühiskonnas vene laste hariduse küsimus olnud midagi, mis ühtegi eesti lapsevanemat ei ole otseselt puudutanud. See on olnud üks kauge probleem „neil seal vene koolides“. Koosõppiv kool toob lõimumisprotsessi iga Tallinna pereni. Lapsevanemad muretsevad, et kui väga palju venekeelseid lapsi tuleb eesti klassidesse, siis õpetajad pühendavad kogu aja neile ning kannatab eesti lapse haridus. See on legitiimne hirm, millele saab ja tuleb vastata läbimõeldud plaaniga.

Samal ajal on venekeelsed lapsevanemad olnud mures, et täiesti eestikeelses koolis kaotab laps oma emakeele ja kultuurilise identiteedi. Seegi hirm on ratsionaalne ning vajab vastust. Vastuse sellele seadus ka võimaldab lubades ka pärast 2024. aastat õpetada eesti koolis vene keelt emakeelena, lisaks ka kultuuriõpet vene keeles.

Lühidalt, ka koosõppivat kooli võib teha halvasti, nagu kõike elus. Ent targalt ja tasakaalukalt toimides on võimalik sellest teha Eesti hariduse ja koos sellega ka kogu Eesti ühiskonna tuleviku edulugu. Selleks on minu hinnangul vaja täita neli eeldust.

Esiteks ja kõige tõhusamalt, toimida tuleb läbimõeldud plaani alusel järk-järgult, et vältida vigu ja konflikte.

Teiseks, sellesse plaani tuleb kaasata eestikeelsed koolid, kes peavad andma suure panuse selle ühiskonnale olulise reformi õnnestumisse.

Kolmandaks, nagu hariduses ikka, on eduks vajalik koosõppiva kooli mudeli sotsiaalne aktsepteeritavus nii eesti- kui ka venekeelses elanikkonnas.

Neljandaks, koosõppivas koolis tuleb kogu kooli tasandil väärtustada mitmekultuurilisust ja mitmekeelsust, et vene lapsed ei tunneks ennast teist sorti õpilastena, teatud „probleemina“, mida kõik lahendavad. See avab emotsionaalselt tee rahvustevahelisteks kontaktideks.

Ehkki ma rõhutan alati, et koosõppiva kooli ehitamine saab toimuda järk-järgult, siis plaan tuleb paika panna kohe, et anda kogu protsessile vajalik perspektiiv, millega koolid ja lapsevanemad saavad arvestada.

Koosõppiva kooli mudelid

Tihti öeldakse mulle, et koosõppiva kooli kontseptsioon on muidugi päris tore, aga kuidas sa seda praktiliselt ette kujutad. Ei ole ju võimalik, et üks eestikeelne kool ühendatakse venekeelsega ning segatakse klassid ära.

Teoreetiliselt on seegi võimalik, aga tõesti, see oleks äärmiselt ebamõistlik. Olen veendunud, et koosõppival koolil ei ole ühte õiget mudelit, vaid on võimalike lahenduste paljusus, mida saab rakendada vastavalt piirkonna demograafilisele olukorrale ja kooli eripärale. Näitlikustamiseks toon välja viis mudelit, mille ümber on võimalik edaspidi täpsemaid koolikorralduslikke detaile paika panna.² Iga mudeli taga on ka konkreetsed Tallinna koolid, ent ma teadlikult ei nimeta ühtegi neist, et kellelgi ei tekiks liiga tugevaid emotsioone.

• Mitmekeelne kool, kuhu on oodatud nii eesti- kui venekeelsed lapsed ning kus õpitakse valdavalt eesti keeles, ent kõik lapsed õpivad ka vene keelt ja vene keeles. Kooli põhiväärtuseks on eesti ja vene laste koos õpetamine ja kahesuunaline lõimumine. Sobib suurepäraselt kakskeelsest perest pärit lastele, kus vanemad soovivad mõlema keele emakeelena valdamist. Minu enda perekond on näiteks selline.

• Praegune venekeelne kool, kus on nii keelekümbluse kui venekeelne paralleel. Uuest aastast venekeelne paralleel enam alt peale ei tule. Piirkonnas on väga palju eesti emakeelega lapsi, kellele ei jätku eestikeelseid koolikohti. Kool võiks avada täiseestikeelse paralleeli, kuhu on oodatud eesti emakeelega lapsed ning keeleliselt võimekad venekeelsed. Järk-järgult kujuneks koolist mitmekultuuriline gümnaasium.

• Täielikult eestikeelse õppega kool, kus vene emakeelega lapsi on üle poole. Noh, linnaosa on selline. Selles koolis oleks vaja luua eesti emakeelega lastele täiendavaid keelerühmi, et nad saaksid oma emakeelt õppida kiiremini ja paremini, ootamata järele venekeelseid kehvema tasemega lapsi. Kui venekeelsed lapsed on eesti keeles vajalikule tasemele jõudnud, langeb eritoe vajadus ära. Vastav eritugi julgustaks rohkemat hulka eestikeelseid vanemaid oma lapsi sellesse kooli panema ning suurendaks koosõppe potentsiaali.

• Tavalises eestikeelses koolis keelekümbluse metoodikal põhineva paralleeli avamine vene emakeelega lastele, mis võiks kesta kas esimese või teise põhikooli õppeastme lõpuni, pärast mida saaks klassid valutult ära segada. Üksikutes õppeainetes integreerimist eestikeelsete lastega saab alustada kohe, venekeelsed lapsed saavad õppida vene keelt emakeelena kogu koolitee vältel.

• Tavalises eestikeelses klassis õppivatele venekeelsetele lastele vene keele kui emakeele õppimise võimaluse loomine. Seadus seda võimaldab ning isegi nõuab, kuid ükski kool seda Tallinnas veel ei paku. Selline samm julgustaks venekeelseid vanemaid rohkem oma lapsi panema täiesti eestikeelsesse klassi, sest mure emakeele kadumise pärast oleks lahendatud.

Loomulikult on need visandid, mille realiseerimine tuleb igas konkreetses koolikogukonnas läbi rääkida ja kokku leppida. Kahtlemata on õige võimaldada ka nende mudelite rakendamisel koolidele suurt paindlikkust, et kooli vastutus ka venekeelsete laste õppeedukuse eest ei hajuks. Küll aga võiksime heita endalt selle mentaalse hoiaku, et asi tundub nii keeruline, et ärme parem hakkagi, kuna tekib tüli ja segadus.

Loomulikult ei ole teekond ühtse koolini jõudmiseks kerge, kuna eeldab ka eesti perede valmisolekut panustada sellesse ühiskondlikult olulisse protsessi. Ent olen veendunud, et ühtne kool aitab jõuda tegeliku lõimumiseni, kus venekeelse elanikkonna võimalused on eestlastega võrdsed. Praegusel ajal ei maksa unustada ka ühist väärtusruumi, mida ühtne kool ainsana suudab luua – et Eesti ühiskonna baasväärtustes oleksid eestivenelased samavõrd „omad“ kui eestlased; et me kümne aasta pärast mõne järjekordse geopoliitilise kriisi valguses taas ei vaevaks pead küsimusega „aga mida meie venekeelsed kaasmaalased asjast arvavad“.

P. S. Palusin võimalust selle artikli avaldamiseks ajalehes Sirp, sest leian, et just Eesti haritlaskonna suhtumine kõnesolevasse reformi, selle eesmärgi mõistmisse ning lahendustega kaasatulek määrab ära reformi edukuse. Loodan seepärast ka vallanduvale sisulisele mõttevahetusele, mida sellel teemal poliitilisel tasandil paraku harva kohtab.

1 Integratsiooni monitooring 2011: https://www.kul.ee/media/389/download.

2 Osa pakutud mudeleist on inspireeritud uuringust „Ühtse Eesti kooli mudeli väljaarendamine Eestis“: https://ranne.ut.ee/files/rita_koolimudelid.pdf