EKRE lääneuroopalik vorm ja idaeuroopalik süda

Läänes üritavad teised erakonnad paremradikaale põhivoolu tõmmata. Idas normaliseerivad radikaalid põhivoolu poliitikat, nihutades aina lubatu piire.

TÕNIS SAARTS

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) kiire tähelend on olnud muljetavaldav. Ehkki viimastel kohalikel valimistel tegi EKRE oodatust kehvema tulemuse, on erakonna tõus arvamusküsitluste järgi populaarsuselt kolmandaks erakonnaks lausa fenomenaalne. EKRE esiletõusu põhjusi on analüüsitud juba üksjagu. Siinses artiklis huvitab mind hoopis teine küsimus: kas EKRE järgib Lääne-Euroopa eeskujusid või on oma olemuselt tegu ikkagi üdini idaeuroopaliku nähtusega, mis üritab end läänelikumaks rüütada?

Sellele vastamiseks võtan appi hiljuti ilmunud Michael Minkenbergi raamatu, mis kannab pealkirja „Radikaalne parempoolsus Ida-Euroopas: demokraatia piiramisrõngas?“.1 Minkenberg võrdleb süstemaatiliselt radikaal-parempoolsust ühel ja teisel pool endist Berliini müüri ning kummutab veenvalt arusaama, et paremäärmuslus on igal pool Euroopas ühesugune. Kuigi Lääne-Euroopas koguvad näiteks Geert Wildersi ja Marine Le Peni juhitud parteid valimistel rohkem hääli kui nende Ida-Euroopa analoogid, on Ida-Euroopa paremäärmuslased Minkenbergi järgi demokraatia püsimisele ja tervisele märksa suuremaks ohuks. Kuidas on siis lood meie EKREga? Kui ida- või lääne­euroopalik see partei oma põhiolemuselt on ning kas ta võib Eesti demokraatiat sama palju õõnestada, nagu seda on teinud sõsarparteid Ungaris ja Poolas?

Pealiskaudsel vaatlusel tundub EKRE puhul tegemist olevat lääneeuroopaliku erakonnaga: tegeletakse ju postmaterialistlike, läänelike teemadega, nt immigratsioon, islami pealetung ja seksuaalvähemuste õigused. Parteil on ka oma kindel ja soliidne toetusbaas ning radikaal-parempoolsete kohta üllatavalt arenenud parteiorganisatsioon. EKRE on ka seniajani olnud uhkes poliitilises isolatsioonis nagu enamik Lääne-Euroopa radikaalseid erakondi. Kuid see on kõigest pealispind. Selleks et eespool püstitatud artikli põhiküsimusele vastust leida, tuleb meil EKRE puhul nende ideoloogia, suhtumine demokraatiasse ja suhe poliitilise põhivooluga lähemalt luubi alla võtta.

Alustame maailmavaatest. Minkenberg eristab oma raamatus radikaal-parempoolsuse alavorme: autoritaarsed-fašistlikud erakonnad (sisuliselt pesuehtsad neonatsid), etnotsentristlikud ja rassistlikud parteid ning lõpuks religioossed fundamentalistid. Läänes on radikaalne parempoolsus pigem etnotsentristliku ja rassistliku alatooniga nagu EKREgi (rahvuslust ja rahvuslikku suveräänsust rõhutav, immi­gratsioonivastane). Ida-Euroopas on radikaal-parempoolsusele omane aga ka religioosne fundamentalism, mis ühendab marurahvusluse kristliku pärandiga (nt Poolas, Slovakkias katoliku usuga ja Rumeenias õigeusuga). Nii nagu enamikul Lääne-Euroopa radikaal-parempoolsetel, nii on ka meie EKRE-l peaaegu ainus side religiooniga see, et hoiatatakse valjult islami pealetungi eest.

Pilt aga muutub, kui jõuame radikaal-parempoolsuse südame ehk rahvusluse ja üleilmastumise väljakutsetele vastamise juurde. Minkenberg väidab, et Ida- ja Lääne-Euroopas on rahvusluse tähendus mõnevõrra erinev. Kui läänes üritatakse rahvuslike väärtuste rõhutamisega seista vastu globaliseerumise survele, siis idas on rahvuslus endiselt veel eneseleidmise ja enesekehtestamise faasis. Lääne-Euroopas seostub rahvuslus oma konservatiivses vormis ennekõike selliste nähtustega nagu immigratsioonivastasus, skepsis Euroopa Liidu suhtes, vastuseis mitmekultuurilisusele ja ühiskonna järjest kirjumaks muutmisele. Kuigi ka Ida-Euroopas on samad teemad aktuaalsed (kusjuures immigrantidega seotud hirmud on rohkem kujuteldavad kui tegelikud), siis põhirõhk on siiski rahvuslikul enesekehtestamisel ja rahvuse ülesehitamisel (nation building). Ida-Euroopas on üleilmastumine ja sellest tingitud ühiskonna kirjusus Minkenbergi järgi vaid üks osa moderniseerumise uutest proovikividest.

Kui meenutada hiljutist Reformierakonna märguannet, et tuleb kõne alla valitsusliidu tegemine EKREga ja võtta arvesse Keskerakonna veelgi suuremat vaikivat toetust EKRE seisukohtadele, ei ole kahtlustki, kuhu Eesti sobitub – kas itta või läände. Pildil keskerakondlased ja paremradikaalid Tallinna TV „Vaba mõtte klubis“.

YouTube

Peamine on üle saada postkommunistliku siirdeajastu seniajani peavalu põhjustavatest probleemidest, nt majanduslik ebavõrdsus, mahajäämus läänest, murenev usk demokraatlikesse institutsioonidesse, võitlus korruptsiooniga, ning ennekõike tahetakse defineerida, kes on „põlisrahvus“ ja saada. „peremeheks oma maal“. Või nagu on selle ilmekalt sõnastanud Šveitsi ühiskonnateadlane Hanspeter Kriesi: kui läänes seondub paremradikaalse populismi esiletõus peamiselt globaliseerumise ja viimatise majanduskriisiga, siis idas tegeletakse nii majandus- kui ka väga pikaajalise ühiskondlik-poliitilise kriisi järelmitega.2 Kui läänes on radikaal-parempoolsete meelest patuoinaks ja rünnakuobjektiks peamiselt uussisserändajad, siis idas on selleks ajalooliste juurtega vähemused (venelased Balti riikides, ungarlased Slovakkias ja Rumeenias, türklased Bulgaarias jne).

Kui vaadata ka EKRE retoorikat, siis tõi neid parlamenti ühelt poolt küll kooseluseaduse vastasus ja nende populaarsust on kõvasti kasvatanud imaginaarne põgenikehirm, kuid teisalt ei tasu kindlasti unustada EKRE soolosid vene küsimuses. Soov siinsele vene vähemusele koht kätte näidata keele- ja kodakondsusseaduste karmistamise kaudu näib olevat selle partei ürgne kihk. Seega on EKRE jutt peremeheks olemisest oma maal üdini idaeuroopaliku diskursuse ilming. Enda kehtestamine ajalooliste vähemuste arvel (neile keele- ja kodakondsusseadustega elu raskemaks tegemine), kaotatud territooriumide taganutmine (Petserimaa kaasus) ja võõrriigi võimaliku invasiooniga hirmutamine on vägagi mõistetav Slovakkia, Rumeenia, Bulgaaria ja Ungari paremäärmuslastele. Lääne pool need mured ja hirmud enam mõistmist ei leia.

Kui vaadata EKRE hoiakuid demokraatiale, on pilt samuti vastuoluline, kuid pigem kuulutakse oma mentaalsuselt itta. Demokraatia ja liberaal-demokraatia on EKRE-le suuresti mõtestamata teema ja selles valitseb mõisteline segadus isegi partei tipus. Mart Helme seisukohti lugedes on aru saada, et ollakse vastu demokraatia vormile, mis on liiga liberaalne ja salliv, võimaldades vähemustele liialt palju õigusi ja sellega justkui surutakse alla konservatiivse vaikiva enamuse tahet. EKRE mudelis tähendab demokraatia rahva võimu selle otseses tähenduses ilma igasuguste õiguslike ja institutsionaalsete piiranguteta. Kui valijad näiteks otsustavad referendumil vähemustelt (olgu need siis etnilised või seksuaalvähemused) mingid õigused ära võtta, siis nii tehaksegi, hoolimata asjaolust, et see võib olla vastuolus ELi väärtuspõhimõtetega.

Paistab, et EKRE ei lähe veel liberaalse demokraatia põhiinstitutsioonide kallale, nagu sõna- ja arvamusvabadus, õigusriik ning võimude lahususe printsiip. Teisalt on meieni jõudnud ka vastupidiseid signaale: oma kuulsas riigikogu kõnes kooseluseaduse rakendamisest on Martin Helme teatanud, et kohtunike pead peavad lendama, mis viitab arusaamale, et EKRE juhitud Eestis ei ole enam kohta võimude lahususe printsiibile – kui rahva enamuse tahet väljendav võimupartei ütleb, et õigust tuleb mõista nii- või naasuguste printsiipide alusel, siis sellest lähtuvalt peavad ka kohtunikud talitama.

EKRE juhtide demokraatia põhimõttest kaugeneva Ungari ja Poola režiimi avalik imetlus viitab samuti sellele, et võimule tulles üritatakse ka ise nende eeskuju järgida ning kehtestada midagi pooldemokraatia taolist, kus võimude lahususel ja universaalsetel kodanikuõigustel ei ole enam kohta või siis rakendatakse neid valikuliselt (vastavalt inimese soole, rassile, rahvusele ja seksuaalsele sättumusele). Minkenberg märgibki oma käsitluses, et Ida-Euroopa radikaal-parempoolsus ei pea demokraatiat omaette väärtuseks ning seda soovitakse pigem asendada mitteliberaalse demokraatiaga, nagu see on toimunud Viktor Orbáni juhitud Ungaris. Lääne-Euroopa paremradikaalid ei ole soovinud liberaal-demokraatia aluseid kahtluse alla seada, vaid üritavad praegust demokraatia­mudelit veidi reformida ja parandada. Kui Orbán ongi nende meelest kangelane, siis pigem oma ELi trotsiva poliitika, mitte poolautoritaarse juhtimisstiili tõttu. Igaüks võib ise edasi mõelda, kuhu kuulub oma demokraatia­käsitluselt EKRE – kas itta või läände.

Kui uurida Minkenbergi süsteemset käsitlust, ilmneb veel üks joon, mis viitab EKRE-le kui idaeuroopalikule nähtusele: nimelt nende püüd rehabiliteerida vapse. Sõdadevaheliste fašistlike või poolfašistlike liikumiste ja liidrite taas ausse tõstmise katsed on meile ennekõike tuntud just Ida-Euroopast: Rumeenia, Ungari ja Slovakkia kurikuulsate fašistlike leegionäride ja sõjaaegsete natsimeelsete režiimide (nt Jozef Tiso režiim Slovakkias) ülistamine on siin vahest kõige markantsem näide. Isegi kui Lääne-Euroopa radikaal-parempoolsete seas leidub neid, kes imetlevad Vichy Prantsusmaad ja sõdadevahelisi natsiparteisid, siis partei tipud püüavad end Teise maailmasõja taagast distantseerida, mitte ajalugu ümber kirjutada.

Vägagi idaeuroopalik on ka Eesti ühiskonna ja teiste erakondade reaktsioon EKRE esiletõusule. Minkenberg märgib, et kui Lääne-Euroopas üritatakse radikaal-parempoolseid valitsuskoalitsioonidest kaugel hoida ja põhivoolu erakonnad välistavad nendega koostöö (nt Hollandis, Rootsis, Saksamaal) või siis kaasatakse koalitsiooni mõnevõrra mõõdukamaid parteisid (nt Austrias, Itaalias ja Soomes), siis Ida-Euroopa paremradikaalidele on valitsuskabinettide uksed palju laiemalt valla, kusjuures kaasatakse ka radikaalsete ja demokraatiavastaste seisukohtadega parteisid (nt Slovakkia, Poola ja Rumeenia juhtum).

Kui meenutada hiljutist Reformierakonna märguannet, et neil on tulevikus fooris roheline tuli, kui kõne alla tuleb valitsusliidu tegemine EKREga, ja võtta arvesse Keskerakonna veelgi suuremat vaikivat toetust EKRE seisukohtadele, ei ole kahtlustki, kuhu Eesti oma ühiskondlik-poliitilise reaktsiooni, õigemini, vastureaktsiooni puudumisega sobitub – kas itta või läände. Kui EKRE poliitikud räägivad „must, näita ust“ ja „kohtunike lendavatest peadest“, siis on põhivooluparteid (v.a sotsiaaldemokraadid) vait, nagu ka nende kolleegid teisteski postkommunistlikes demokraatiates. Vait ollakse seetõttu, et usutakse, et seesugused radikaalsed ja antiliberaalsed seisukohad on ühiskonnas laialt levinud ning neid teravalt kritiseerides kardetakse eemale peletada ka omaenda potentsiaalseid valijaid.

Siit jõuamegi järeldusele, et kui läänes üritab ühiskond ja teised erakonnad paremradikaale põhivoolu tuua (ehk taltsutada), siis idas on lood täpselt vastupidi: radikaalid normaliseerivad põhivoolu, nihutades demokraatlikus poliitikas ja ühiskondlikus diskursuses lubatu piire järjest kaugemale. Klassikalised näited on siinkohal muidugi taas Ungari ja Poola, aga viimasel ajal ka Tšehhi ja Slovakkia, kus vähemuste vaenamine ja ksenofoobia on saanud osaks vanade soliidsete parlamendierakondade retoorikast ja võitlusrelvadest. Eestis ei ole asi veel nii kaugele jõudnud kui Visegrádi riikides, kuid kui meenutada IRLi burkakeeldu ja mitme parlamendipoliitiku rassistlikke, vähemusi vaenavaid seisukohti, millesse on koduparteides ja avalikkuses leplikult suhtutud, siis on EKRE poliitikud meilgi olnud edukad lubatu ja lubamatu piiride ümberdefineerimisel.

Erinevalt Visegrádi riikidest ei ole Eestis õhus ühtegi märki, et meilgi võiks lähitulevikus aset leida samasugune mitteliberaalne režiiminihe nagu Poolas ja Ungaris. Põhjus pole ilmselt mitte niivõrd selles, et Eesti ühiskond ja poliiteliit oleksid oma vaadetelt läänelikumad ja liberaalsemad, vaid oma osa mängib geopoliitika – hirm, et lääneliitlased meid hülgavad ja annavad Venemaale ära, kui me otsustame läänelikele liberaalsetele väärtustele selja pöörata. See ei luba põhivoolu erakondi EKRE agendaga nii kindlalt kaasa minna, nagu nad ehk ise ja nende valijad ihkavad. Seega, kuigi EKRE näib olevat idaeuroopalik fenomen, mis evib vaid üksikuid kaunistavaid lääneeuroopalikke jooni, siis selle partei korrodeeriv mõju Eesti demokraatiale ja ühiskondlikule diskursusele kujuneb ilmselt palju väiksemaks kui mujal Ida-Euroopas. Ja seda paradoksaalselt just Venemaa ohtliku läheduse tõttu, mitte tänu Eesti ühiskonna väärtuspildi läänelikkusele.

1 Minkenberg, M. (2017). The radical right in Eastern Europe: democracy under siege? New York: Palgrave Macmillan.

2 Kriesi, H. (2014). The populist challenge. West European Politics, kd 37 nr 2, lk 361–378.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht