Emakeel Emajõe veerel

Kaarel Tarand

Eesti ülikoolil Tartus oli sünnipäev. Pidulikul puhul lohistati publiku ette ka tähtsamad rahvuslikud jalapommid: kustumatu mure, eneseusu ja -kindluse defitsiit, enese ekslik pidamine „vanima rahva viimaseks pojaks”, väljasurejaks. Ei, ma ei kurda, rõõmsamaid noote kõlas ka, aga siiski paistis rahulolu meie ülikooli kõigi aegade kõige parema ajaga välja natuke vähem kui võinuks.

Kõnede ja kirjadega üles astunud mehednaised  rõhutasid ülikooli arenguga seoses kolme konfliktimomenti telgedel rahvuslikkusrahvusvahelisus, eestikeelsus-võõrkeelsus ja elitaarsus-massilisus. Erinevatel põhjustel tunduvad need konfliktid mõnevõrra kunstlikud. Ülikoolis on õpetamise ja õppimise keeli ju läbi terve ülikooli 377 aasta pikkuse ajaloo olnud alati ikka rohkem kui üks. Nii praegugi. Kui eesti keel hakkab end ülikoolis ja teaduses kuidagi tõrjutuna tundma, siis on see paraku eestlastest  õpetlaste vaba tahte vili, sest riiklikku survet akadeemia välisseintele selleks pole.

Ahjaa – muidugi need kurikuulsad publikatsioonid rahvusvahelistes, s.t võõrkeelsetes ajakirjades, need ju sundivat õpetlasele peale võõrkeele. Kahtlustan siiski, et valdav osa artiklitest ei käändu võõrkeelseks mitte autori, vaid tõlkija käe läbi. Seega ei muutu eesti õpetlane võõrkeelsete publikatsioonide tõttu ise sugugi võõrkeelseks, kui teda ka muidu palav ümberrahvustumissoov  ei põleta. Ei tohiks unustada, et ETIS e teadustegevuse tulemuste klassifikaator on ainult inimeste väljamõeldud reegel. Kui üks reegel kallutab siinse inimtegevuse vastuollu põhiseaduse preambulis öelduga, siis mis? Kas vahime aga lootusetu näoga oma keele ja kultuuri hääbumist, kuna on olemas ETIS ja 1.1 artiklite võõrkeelse avaldamise surve, mis meid tahes-tahtmata ümberrahvastab? Või ehk kohendame selle  reegli põhiseaduse vaimule vastavamaks?

Aga nii või teisiti kuulub keelte ja tõlkimise probleem inimkonnas juba tehniliselt lahendatute hulka. Tõlkemasinad ei ole veel kaugeltki täiuslikud, kuid üldjoontes töötavaid juba ehitatakse, kuigi veel mitte eesti keele tarvis. See tähendab, et laitmatutele, keerukate ülesannete lahendamiseks sobilikele masinatele oleme juba praegu lähemal kui olid näiteks vennad Wrightid reaktiivlennukile või vennad Lumière’id 3D-kinole. Kas keegi hakkab pingutama võõrkeelseid teadusartikleid kirjutada, kui kvaliteetne automaattõlge kümnetesse keeltesse on ühe nupuvajutuse kaugusel? Vaevalt küll. Keeleküsimuse iseeneslik lahenemine peaks kõigi eelduste kohaselt vaigistama ka kunstliku probleemi, kas rahvuslikkus takistab kuidagi rahvusvahelisust või mitte.

Omaette teema on, kas rahvusteadused ka Eestis piisava  inim- ja raharessursiga varustatud on. Aga sel pole midagi tegemist põhimõtete, vaid ainult ainelise kitsikusega. Seesama kitsikus on suunanud ülikooli ka käituma supermarketina, mis teenib käibe pealt. Lolle on ikka palju ja kui igaüks ostab kas või natukenegi, koguneb suure käibe pealt ka kenake kasum. Jällegi pole tegemist paratamatusega. Õnneks annab ülikooli praegune rektor Alar Karis üsna selgelt märku, et puupead juba lähitulevikus  sammaste vahelt läbi ei pääse. Ja kui nii, taandub küsimus ainult hinnale.

Hea uudis juba lähiaastateks on see, et valitsus on kõikide maksude vähendamise kursilt, mis ka ülikooli aastaid närvutas, kindlalt ära pööranud ning maksukoormuse peaaegu mõistlikule tasemele tagasi tõstnud. Kui nüüd ettevõtluse tervislik seisukord koheneb, hakkab ka riigi rahakott olema selline, et kõrghariduse riigitellimuse peaks saama esmakordselt uue iseseisvuse  ajaloos ausa hinnaga välja osta, mis omakorda surmab ülikoolide iha vähevõimekaid raha eest piiritult koolitada.

Sirp tervitab seekord ülikooli näputäie arvustustega teadlaste ja teadmiste populariseerijate kirjutatud raamatutele. Paraku on need teosed põhiliselt võõrkeelsed ja neid pole kirjutanud eesti teadlased. Tahaks loota, et rahvusülikooli esimesel kaalukamal juubeliaastal kümne aasta pärast on pilt ka ses osas  eestilikum.