Eneseavamine on mõnus ja vajalik

Merle Parmak

Selle aasta kevadel avaldasid kaks Harvardi ülikooli teadurit, Diana Tamir ja Jason Mitchell, USA teaduste akadeemia väljaandes PNAS artikli eneseavamise neurobioloogiast. Funktsionaalse magnetresonantskuvamise tehnoloogia ehk fMRI abil korraldatud uuringuseeria põhjal selgus, et eneseavamine hõlmab samu neuroloogilisi mehhanisme, mida on varem seotud esmase (toit, seks) ja teisese (raha) hüvitusega (reward). Võimalus enesest rääkida tundus katses osalenutele nii mõnus, et nad olid selle nimel valmis ka rahast loobuma. Lisauuringud näitasid, et fenomen tuleneb kahest sõltumatust väärtusest – enesest mõtlemisest ja info jagamisest teistega. Järeldati, et võimalus jagada isikliku elu kogemusi pakub eneseavajale sisemist rahuldust ning on seetõttu suure isikliku väärtusega. Digitaal-antropoloog Frank Rose, kes huvitub tehnoloogia mõjust meelelahutusele, reklaamile ja ühiskonnale, võttis artiklis „Isekas meem” („The Selfish Meme”) Harvardi uurimistöö tulemused kommenteerida evolutsioonilise kohanemise vaatevinklist. Ta osutab ühele uuringutulemusele, millele tema arvates on teenimatult vähe tähelepanu pööratud. See eksperiment näitas, et neurokeemiline hüvitus infojagamisest on märkimisväärselt suurem, kui jagatakse enesekohaseid mõtteid ja tundeid, mitte teistega seotud informatsiooni. Hüvitusega seotud ajusüsteemid aktiveerusid enam küsimuste peale, mis puudutasid iseenda arvamusi ja hoiakuid. Franki arvates võib inimeste agar loomupärane valmisolek enesest rääkida osutada mingil viisil evolutsioonilisele kohanemiseelisele.

Alustades e-suhtluse evolutsioonilise perspektiivi avamist viitab Frank Rose artiklis täpsustamata varasematele uurimustele, et näiteks e-kirjade või Twitteri konto kontrollimine stimuleerib samuti aju hüvitusega seotud piirkondi. Mitte alati järgnevat hüvitust kaasa toova tegevuse järjekindel sooritamine tundub olevat ka loomade puhul sügavalt juurdunud (tegevuse ebaregulaarne hüvitamine kinnistab käitumismustri püsivamalt). See viib Franki järeldusele, et vajadust kontrollida e-suhtluskanalites meie aadressile laekunud sõnumeid võib seletada laias laastus sama mehhanismiga, mis paneb loomad toitu jahtima – hüvituse ootuse ja hasardiga. Tasu järgneb tegevusele, aga mitte alati, vaid ebaregulaarselt – mõnikord leitakse e-kiri või säuts, mõnikord mitte. Selline toitumiskäitumisega sarnanev impulss selgitab autori arvates meie intensiivset ja katkematut sotsiaalmeedia tarbimist: ebaregulaarne hüvitus (vastupandamatu rahuldustunne) toob kaasa käitumise püsiva kordamise.

Kuigi esmapilgul tundub vastupidi, saab Frank Rose’i hinnangul Harvardi uuringule toetudes anda evolutsioonilise seletuse ka meie valmisolekule jagada sotsiaalmeedias enesekohast infot – olla sõnumeid saatvas, mitte ainult vastuvõtvas rollis. Kui tavapärases suhtluses moodustab enesest rääkimine ca 30–40%, siis e-vestlustes on enesekohaste sõnumite osakaal 80%. Tavavestluses võib vestluskaaslane meie eneseavamise järsult lõpetada, kasutades mitteverbaalseid tüdimust väljendavaid signaale. E-keskkonnas meie suhtluspartneril – ja kõikidel teistel, kes meie eneseavamisest osa saavad – sellist võimalust ei ole. Seega tundub, et ohjeldamatu soov ennast veebis avada on liigi püsimajäämise seisukohast lausa kahjulik: andes järele vastupandamatule eneseavamise tungile tüütame üksteist kuni väljasuremiseni.

Siiski, arvab Frank, kui hoolikamalt uurida, selgub ka enese e-avamise evolutsiooniline tähtsus. Kohanemiseelise annab oma lugude oskuslikule esitajale võimalus luua enesele ihaldatav staatus, saada olulist sotsiaalset tagasisidet ning tugevdada sõprussidemeid. Pealegi annab netilobisemine olulist informatsiooni, kuna säästab meid vajadusest kõik maailma asjad oma nahal järele proovida. Sotsiaalmeedia avarustes leidub inimesi, kellel on vastav kogemus (või vähemalt arvamus) olemas ning kes põlevad soovist seda meiega jagada.

Frank Rose’i pakutav iva võiks kõlada nii: mis on hea ühele meist, on tõenäoliselt hea meile kõigile ning kuulub jagamisele meie ühise hüvangu ja inimkonna püsimajäämise nimel.