Erakorraline tõepoolest

Andres Tarand

Seoses augustikuu 13. päevaks kokku kutsutud riigikogu erakorralise istungiga meenutan Eestis ennegi räägitud asju, mis praktikas siiski vedu ei võta või võtavad visalt. Selle erakorralise istungiga saaksime panna liikuma kolme põhimõttelise küsimuse lahendamise, mida senine noor demokraatia Eestis päriselt lahendada pole suutnud. Need on: 1) sihiseade uuele energeetika arengukavale vastavalt muutunud olukorrale kogu maailmas ning vastavuses Eesti kuulumisele Euroopa Liitu; 2) parlamendi ja valitsuse vahekord seoses riigikogus vastu võetud arengukavade ja strateegiatega; 3) valitsusliidu ja opositsiooni vahekorra otsustav muutmine nn asjaküsimuste lahendamisel teerulli kasutamiselt kompromissi otsimise suunas.

Energeetika arengukava, see tähendab arengu suuna määramine, on Eestis kohustuslik. Selle sätestab säästva arengu seadus. Arengukavade vastuvõtmine parlamendis tähendab sisuliselt kaitset valitsuse võimalike lühiajaliste konjunktuursete sammude vastu, mis võivad kokkulepitud põhisuunast kõrvale kalduda. See ei tähenda loomulikult arengukavade kuulutamist pühakirjaks. Elu toob kaasa vajaduse kava muuta varem või hiljem ja siis on jälle parlament see, kes muutused pärast avalikku arutelu fikseerib.

Energeetika arengukava on seni iga ELi liikmesriigi enda määrata, mis tuleneb põhiliselt energeetiliste ressursside erinevast geograafilisest jaotusest ning mitme aastakümne jooksul tehtud iseseisvatest otsustest energeetika vallas. ELis on siiski mõistetud, et paari viimase aastaga on energiapoliitikast saanud välis- ning julgeolekupoliitika koostisosa. See on suurendanud survet ühtse energiapoliitika korraldamiseks, mida seni on tublisti õõnestanud Gerhard Schröderi “üle naabrite pea gaasitoru” tehingule järgnenud mitme teise liikmesriigi separaattehingud Venemaaga. Siiski on kõigile selge, et jõutsentrite nihkumise tõttu maailmas muutub EL ühtse energiapoliitikata sekundaarseks tegijaks.

Euroopa energeetilise sõltuvuse vähendamise esimese abinõuna nähakse energia tõhusamat kasutamist. See koosneb omakorda energiakadude vähendamisest tootmises (eeskätt koostootmisjaamad) ja ülekannetel ning mitmes tarbimissfääris, alates majade kütmisest ja/või jahutamisest, transpordi ökonoomsusest tootmises kuni koduelu mugavamaks muutvate seadmete efektiivsuseni. Eesti edu teise vabadusaja jooksul on väljendunud põhiliselt “väsinud raua” väljavahetamises, s.o ülekannete märgatavas paranemises. Samas hoiame kaljukindlalt viimast kohta ELis energia tootmise efektiivsuses, mis kõige üldisemal kujul avaldub energiamahukas tootmises (kõige suurem energiakulu ühe ühiku SKT tootmisel). Teiseks ei ole kogu palju kõneainet pakkunud kinnisvarabuumi juures poetatud sõnakestki sellest, milline on arendatava kinnisvara ehk põhiliselt hulgikaubana toodetud majakastide soojuspidavus või veel täpsemalt, kuidas riik on püüdnud selles sfääris arengut suunata. Eelmine majandusminister lasi energiasäästu sihtprogrammi (2007–2013) ettevalmistamisel rahus raugeda ja praegu meil sellist polegi. Ma ei soovi peatuda Eesti transpordisektoril, kus Eesti väiksust näikse kompenseeritavat suurte ja kulukate autodega. Viibitakse niisiis psühhoteraapilises faasis. Muude masinate ja seadmete puhul oleme nii suurel määral impordisõltlased, et saame loota ainult piiritaguste valmistajate arukusele.

Teine suur valdkond, kus ELi liikmesriikides varustuskindlust parandatakse, on taastuvenergeetika ja sellealane innovatsioon. Selles on EL maailmas juhtpositsioonil, kuid liikmesriigiti suurte variatsioonidega. Mulle tundub, et nüüdseks on Eestis küllalt kirjutatud eesrindlikest päikeseenergia kasutajatest Vahemere maadel, aga ka Saksamaal ja Austrias. Vaikimisi on veel kümme aastat tagasi jõuliselt kõlanud loosung “põlevkivil pole alternatiivi” lubanud põlevkivi kõrval pisut arendada tuuleenergiat ja siin on lootust tähelepanuväärseks hüppeks. Käimas on uuring bioenergeetika plaanipäraseks laiendamiseks. Põhiline Eesti eelis vanade liikmesriikide ees on suur haritud maa reserv  tingimusel, et rakendub teise põlvkonna bioenergia tootmine. Senine Eesti edu on tuginenud traditsioonilisele puidu kasutamisele. Kuid eesmärgipüstituse järgi on Eesti koos teiste väikestega (Luksemburg, Malta, Küpros) taas sabassörkija. Kahjuks valitseb aga nii raielankidel kui kinnisvaraarendajate elektriliinidel hoolimatu sotsialistlik bardak. Olen mulle tuttavatel maastikel hiljuti nähtu mõju all ja nõus neid paiku igale vastuväitjale näitama. Ometi võiks jäätmeteks moondatud puidu kasutamist käia õppimas siinsamas lähedal Soomes.

Ja kolmandaks tuumaenergeetika. Seiklus Ignalina ümber võib ju põnev tunduda, kuid selle ainus nähtav kasu Eestile võib seisneda püsiühenduste loomises Leedu ja Poola vahel. Nähtud osad arenevast stsenaariumist räägivad pigem sellest, kuidas riikide vahel asju ei aeta. Kui näiteks Leedu parlament lõi lukku Leedu suurema osaluse, siis Eesti parlament pole teinud piiksugi. Tuumaenergiast ei ole räägitud üheski arengukavas, samuti pole riigikogu sätestanud mingil moel osalust lähemate või kaugemate naabrite tuumajaamades. Tegemist on väga erilise energiatootmisviisiga, kus jäätmete probleem ei ole lahendatud, ning uraanivarude seisust ei saa kõrvalseisja pilti. Olen Brüsseli vastavatelt lobimeestelt kuulnud nii lõpmatutest varudest (Prantsusmaa Areva) kui ka Inglismaa kuluaaripoliitikas väidetud 40 aasta varudest. Seejuures propageerisid viimased tuumajõu kahekordistamist praegusega võrreldes, kuid neljakümne aasta arvestus oli tehtud praegusele tarbimisele toetudes. Seega väheneks varu ainult kahekümnele aastale.

Ülaltoodu ei ole ammendav loetelu küsimustest, mis mõjutavad arengukava tegemist. Kuid need on näited, mille osas mõni on Eestis hästi ette valmistatud ja mõni teine halvasti.

Igal juhul on need küllaldased näitamaks, et riigikogul on, mida arutada, ja seda ka erakorralisel istungil. Eriti pärast kevadet, mil üksmeelselt otsustati puhkusest loobuda ning töötada 24 tundi ööpäevas.

Märkisin loo alguses arengukava kohustuslikkust ning sellest järeldub, et selle järgimine on kohustuslik kõikidele valitsustele, kuni parlament teeb vastavad parandused või koguni uue arengukava. Siis saab see taas kohustuslikuks kõikidele valitsustele kuni järgmise ringini. Parlamentaarse põhiseadusega riigis ei ole muu tõlgendus võimalik. Ja kui siiski on, siis arutletagu selle üle kas või erakorralisel istungil, sest on aeg lõpetada ülemnõukogulik parlamentarism, nagu see energeetika arengukavadega on juhtunud 1998. aasta valitsusest praeguseni. mis tähendab, et parlament võtab vastu seaduse jõus paberi, kuid valitsus teeb risti vastupidi või üldse, mida tahab. parlament ei pea tegelema mõttetute formaalsete strateegiliste paberitega, mis esialgu moodustasid enamuse ministeeriumide poolt pakututest.

Lõpuks pisut kombeõpetust. Eestis tuntud teerullipoliitika peaks olema ammu kõiki ära tüüdanud, kuna kõik erakonnad on olnud mitu korda valitsuses ja mitu korda opositsioonis. See, et erakondadel on mõni tõekspidamine teise omaga sellises vastuolus, et kokku ei lepita, ning hõigatud välja mõni loosung, mis leppeid raskendab, on poliitilise elu loomulik osa. Kuid parlamentide konstruktiivne põhisiht on siiski nende asjaküsimuste, kus seisukohad on argumenteeritavad tõsiasjadega, lahendamine faktide austamise ning kompromisside kaudu. Nii on see muide ka Euroopa parlamendis. Sellepärast oleks valitsusliidul tark praegu mitte otsida ettekäändeid, et mitte kokku tulla või tulla istungi nurjamise sihiga. Opositsioon omakorda peaks kõnepuldist teatama, et käituvad edaspidi valitsuses olles konstruktiivsete initsiatiivide puhul opositsiooniga samuti arukalt ning poliitilisi punkte ei korjata energeetika arengukava arvel. Siis lisandub põhiseaduse §62-le, mis vabastab riigikogu liikme õiguslikust vastutusest poliitiliste avalduste eest, küpse parlamendi tava kaitsta parlamentarismi häälekalt ka oma valitsusliidu valitsuse vastu, kui see üleannetuks läheb. Ja mitte olla üksmeelselt vait nagu sukk, mida nägime kevadel Eesti parlamendi suurimal devalveerimisel kuluhüvitiste asjus.