ERM100: Jope, mida kandis meie inimene

Riina Reinvelt

Paikkondliku eripära printsiibi asendumine kogumistöös indiviidi- ja valdkonnakesksusegaMuuseum, see on näitus. Näitus, see on asjad, fotod, kunstiteosed. Asjad, fotod, kunstiteosed – see on alal hoitud varandus. Muuseumikeeles nimetatakse selle varanduse osiseid museaalideks, sõltumata sellest, kas tegu on eseme, foto, arhiivisäiliku või kunstiteosega. Museaalide puhul saab rääkida kahest vanusest: esiteks n-ö päris vanus, mis hakkas jooksma nende loomise momendil, ja teiseks n-ö muuseumivanus  ehk muuseumis oldud aeg.

Teisisõnu tähendab see aega sellest hetkest peale, kui keegi otsustas mõne talle väärtuslikuna näiva eseme, foto jne muuseumi jaoks üles korjata ja sellest museaali teha. Eesti Rahva Muuseumi sihipärane kogumistöö algas koos muuseumi asutamisega. Kuna oli XX sajandi algus ja muuseumi nimetus rääkis eesti rahvast, siis on ka selge, et eelkõige hakati looma kogusid, mis räägiksid eestlaste  lugu ja võimaldaksid näitustel välja panna eestlastele ainuomast. Seda enam, et just samal ajal hakkas linnalik ehk saksalik järjest jõudsamalt maale tungima ja vanu traditsioone, kombeid ning eelkõige rõivastust kõrvale tõrjuma. Kuigi muuseum oli Tartus, seati eesmärgiks katta kogumistööga terve Eesti. Muuseum ei olnud sada aastat tagasi maarahvale tuntud suurus ja selle mõtet ning eesmärki oli tihti raske seletada. Sellest annab tunnistust ka  ühe koguja kirjutatud päevikukatke: „Ühelt vanakeselt saame ostu teel Piibli aastast 1731. Naine seisab ägedalt vastu: olla esiisade mälestus. Mees, kes vabameelne ja ratsionalist näib olevat, lõpetab aga seega, et raamatuga väikese äri teeb, sest muuseumist näib tal õige vähe aimu olevat: peab teda mingi basaari-sarnaseks, karuselli ja veiderdajatega, kus linnarahvale maainimeste hilpudega lõbu sünnitatakse. Peaaegu igal pool kuulen kaebtusi, et mistarvis  muuseumile asju annetada, kui neid ise ometigi iial näha ei saa, sest Tartu on kaugel ja nende jalad satuvad vaevalt elades sinna” (Albert Saaberg, 1913. a).

Tänapäeval arvab igaüks teadvat, mis asi on muuseum, ja korra elus on vahest igaüks ka mõnes muuseumis sees käinud. Enam ei ole vahet, kas muuseum on Tartus, Tallinnas või veel kaugemal, sest kauguse mõiste on saja aastaga muutunud. Kadunud on ka paljud  piirkondlikud eripärad. Enam ei ole vahet, kas koguda meeste vammus (tänane jope) Sõrve säärest või Peipsi veerest, sest mõlemad joped võivad olla tellitud samast postikataloogist. Samuti peab meeles pidama, et enam ei ole ERM üks vähestest muuseumidest.

Eestis on nii suuri kui ka väikesi muuseume, mis kõik talletavad kultuuripärandit valdkonna- või regioonipõhiselt. Millest siis üldse juhinduda muuseumikogude täiendamisel suures muuseumis,  mille kandepind on nii kõikehõlmav nagu terve Eesti rahvas? ERM on lähiaastateks pannud kirja kaheksa valdkonda, millele oma kogumistöös keskenduda. Need on: elulaadi muutus, kodu ja elukoht, institutsionaalne ja avalik sfäär, rõivastus, osakultuurid, kombed ja traditsioonid, eesti kogukonnad välismaal, Uurali kultuurid.

Kogude täiendamisel on keskpunktiks inimene kui üksikisik ja/või grupi liige, kui kultuuriline  ja sotsiaalne indiviid oma aja ühiskonnas ning suhtumises looduskeskkonda ja oma elukeskkonna rajaja. Olgu ta siis etniline eestlane Eestis või välismaal, muu etnilise grupi liige Eestis või hoopis hõimurahva esindaja soomeugrilaste asualadel. Seega siis on oluline eelkõige inimene oma rahvusliku ja sotsiaalse identiteediga, see, kes kandis jopet, mitte jope kui selline.