ERM100: Saja-aastane muuseum ja väliseesti kultuuripärand

Piret Noorhani

Eestlaste ajalooteadvus on kõigile katkestustele vaatamata olnud alalhoidev, püsiv. Tähtsat rolli on siin mänginud meie mäluasutused. Eestlased on koguja rahvas – nii kodus kui võõrsil. Või kuidas saakski see olla teisiti, kui liigutakse selliste algatajate jälgedes nagu Jakob Hurt, Oskar Kallas, Gustav Ränk, Richard Antik, Mart Lepik. Nende meeste laotud alusmüürile toetuvad nii sajaaastane Eesti Rahva Muuseum kui ka Eesti  Kirjandusmuuseumi (EKM) arhiivid, millest vanim, Arhiivraamatukogu, tähistab sel kevadel samuti suurjuubelit ja Eesti Kultuurilooline Arhiiv 80. sünnipäeva.

Nii ERM kui EKM on agaralt kogunud ja uurinud ka võõrsil elavate eestlaste materjale ning teevad seda praegugi. EKMi ja ERM i töötajana väliseestlaste arhiive külastades on mind sageli tabanud meeldiv äratundmine: kogude koosseisult ja tegevussuundadelt meenutavad  need väga vana, Teise maailmasõja eelset ERM i. Kõik praegugi aktiivsed väliseesti arhiivid (Eesti Arhiiv Austraalias, Eesti Keskarhiiv Kanadas, Tartu Instituudi Arhiiv ja Raamatukogu ning Eesti Arhiiv Ühendriikides) koguvad nii trükiseid, arhiividokumente, kunsti kui ka esemeid. Just nõnda, nagu seda tegi ERM , enne kui muuseumi arhiivid ja osakonnad nõukogude korra tulles üksteisest lahutati.

Küllap on tegemist ühe rahvuse kultuurikogude universaalse  mudeliga. Kuid oma osa selle mudeli taasrakendamisel võõrsil etendas kindlasti ka ERM , mis oli kodunt põgenenud eestlaste kultuuriteadvuses eeskujuna kinnistunud. Endisaegse ERM i vaimu ilminguid näeme mujalgi. Meie ajaloo talletamises on ikka osalenud nii professionaalid kui asjaarmastajad. ERM ja EKM on tõelised rahva muuseumid, kuna suure osa seal talletatust on kokku kogunud rahvas. Hurda korrespondentide võrgule  järgnesid selle analoogid: ERM i ja ERA korrespondentide võrk, ERM i Sõprade Selts, Eesti Elulugude Ühendus jt. Vabatahtlikule tööle ja kogukondlikele sidemetele toetuvad ka väliseesti arhiivid. Kõik need annavad tunnistust toimivast kodanikuühiskonnast, kui kasutada moodsat terminoloogiat.

Võrgustike ja vabatahtliku töö rakendamine kultuuripärandi hoidmisel pole meile seega mitte uuema aja avastus, vaid pikaajaline reaalsus ja praktika,  mis on kandnud positiivset vilja. Seepärast pole midagi kummalist asjaolus, et just EKMi ja ERM i initsiatiivil ning tiiva all on 2005. aastast saadik kujunenud väliseesti kultuuripärandiga tegelevate asutuste ja üksikisikute võrgustik. Tihedama koostööni viisid praktiline vajadus ja selge arusaamine, et ükski mäluasutus eraldi ei suuda lahendada väliseesti kultuuripärandi säilitamisega seotud probleeme. 2005. aastal alustanud väliseesti  arhiivide töörühma tegevus on näidanud, et koostegevuses peitub jõud.

Nimetatud töörühma kuuluvad lisaks ERM i ja EKMi töötajatele Rahvusarhiivi, Tallinna Ülikooli Raamatukogu ja Tartu Ülikooli Välis-Eesti Uuringute Keskuse esindajad. 2006. aastal korraldas töörühm kirjandusmuuseumis välisbalti arhiivide konverentsi, kus koostöösse kaasati väliseesti kogukondade liikmed ja Balti partnerid. Tekkinud  võrgustiku baasil asutati 2008. aasta jaanuaris mittetulundusühing Baltic Heritage Network (BaltHerNet) eesmärgiga arendada koostööd Balti diasporaa kultuuriväärtusi koguvate ja uurivate riiklike ja eraarhiivide, muuseumide ja raamatukogude, teadusasutuste, rahvaühenduste ja organisatsioonide vahel, et tagada ajalooliselt oluliste Balti diasporaa kultuuriväärtuste säilimine, uurimine ja kättesaadavus avalikkusele.  2006. aasta konverents lõppes ühismemorandumi vastuvõtmisega.

Strateegiliselt ülioluline oli üksmeelele jõudmine põhiseisukohtades ja ühise platvormi kujundamine. Tuleb püüda vältida olukordi, kus erinevad hoiakud ja arvamused hakkaksid takistama väliseesti ja -balti kultuurivarade säilitamisel tehtavat tööd. Tartu konverentsil deklareeriti, et on vaja tagada välisbalti arhiivide säilimine ja avatus kasutajatele, sõltumata nende asukohast  – vastavalt arhiivide asukohamaa seadustele ning headele arhiivinduslikele tavadele. See ja teised memorandumis sõnastatud põhimõtted on olnud aluseks nii ühistegevustele kui mäluasutuste ettevõtmistele eraldi. BaltHerNet on nüüdseks korraldanud mitmeid üritusi ja aktsioone, et ergutada ja tõhustada diasporaa kultuuripärandiga tegelemist: arhiivinduslikud infopäevad Stockholmis, Peterburis, Hamburgis, Tartus ja Torontos,  suvekoolid „Eesti kultuuripärand võõrsil” 2006. aastal Kokel ja 2007. aastal Käsmus. Ees seisavad seminar audiovisuaalsetest arhiividest Stockholmis 25. aprillil ja BaltHerNeti konverents „Accessing the History of the Baltic Diaspora” („Ligipääs Balti diasporaa ajaloole”) 7. – 10. juulini Tartus. BaltHerNet haldab ja arendab infoportaali www.balther. net, kuhu koondatakse informatsioon Balti diasporaa kultuuripärandi ja sellealase tegevuse  kohta inglise, eesti, läti ja leedu keeles ja vahendatakse mitmeid muid koostööprojekte (kogukondlike arhiivide ja raamatukogude nõustamine, arhiivide kopeerimine Eestisse, andmete kogumine väliseesti materjalide leidumuse kohta jne). BaltHerNeti ettevõtmisi on rahaliselt toetanud „Rahvuskaaslaste programm”.

Äärmiselt oluline on aga olnud kõigi partnerite panus – olgu isiklik või institutsiooniline, moraalne  või materiaalne. Selleta poleks ükski võrgustik mõeldav. 23. ja 24. märtsil Belgias Mechelenis peetud konverents „Heritage Care through Active Citizenship. European Conference on Civil Society Organizations Active in the Field of Heritage” („Pärandihooldus kodanikuaktiivsuse abil. Pärandiala kodanikuühenduste Euroopa kongress”), kus osalesid 26 Euroopa maa MT Üde esindajad, tõestas seda veenvalt. Konverents andis ka kinnitust sisetundele,  et kõigist katkestustest hoolimata kuulume me selleski vallas Euroopasse: juba Hurda aegadest oleme mõistnud, et rahva ajaloolise mälu püsimisel on tarvis teha koostööd kõigil tasanditel – rohujuurest riiklikuni. Vahel on vist vaja seda lihtsalt meelde tuletada. Tundes seestpoolt nii Eesti Rahva Muuseumi kui Eesti Kirjandusmuuseumi, võin kinnitada, et nendes asutustes seda vajadust pole, sest rahva muuseumides pole seda lihtsat tõde kunagi  unustatudki. NB! ERM ootab kaastöid kogumisvõistlustele „Uued väliseestlased” (tähtaeg 31. juuli) ja „Väliseestlaste reisid Nõukogude Eestisse” (tähtaeg 30. september).