ETV, olümpia, maailm

Esiteks. On igati tervitatav Ilmar Raagi suund muuta ETV võimalikult valgustuslikuks, aga peab ikka vaatama, kus ja kuidas. Ilmselt ägasid väga paljud olümpiamängude avatseremoonia ülekannet kuulates. Lembitu Kuuse poolt maha võristatud antiikmütoloogia lühikursus oli põrpivalt kohatu, jättes mulje, et tegemist on toortõlkega mõnest bukletist Ateena külalistele. Ja kui suurem osa vaatajaid ägas pudiinfo rohkuse, siis väiksem osa vigasuse pärast. Viimane puudutab ka defileerinud riikide iseloomustust. Eh, oleks vana Hardi veel maa peal, oleks võinud tema kommenteerima saata? Teiseks. Igasugustel kujunditel, lendsõnadel ja -väljenditel on omadus tohutu kiiruga paljuneda, nii et kõik muudkui korrutavad neid. Seejuures võivad need kujundid täiesti mõttetud olla. Eelmine nädalavahetus polnud ilmselt maailmas meediakanalit, kus keegi poleks härdalt nämmutanud, et ?mängud jõudsid nüüd koju tagasi?. See justkui annaks toimuvale mingi erilise nimbuse, nüüd peaks pisara poetama, sest? mängud jõudsid ju koju. Justkui kadunud poeg. Vahepeal nad toimusid ei tea kus ja kuidas, külapeal ja uisapäisa, need justkui polnudki õiged mängud. Mängude kojujõudmise rõhutamine on sama kui Ateenas mingi neopositivistide konverentsi puhul õhata, et filosoofia jõudis nüüd koju? See oleks ülimalt naljakas. Sest kui jalutada Atika mägismaal ja silmata teeveeres natuke lihtsameelse näoga kitsekarjust, siis nõuab üpris head kujutlusvõimet, et tajuda temas Sokratese ja Platoni järeltulijat. Ajalool on jõnksud sees. Mis on vanadel mängudel pistmist praegustega? Mis peamine ? vanasti peatati selleks ajaks sõjad. Aga nüüd? Sportlased võistlesid vanasti enda nimel. Jne. Kuigi on ka sarnast. Dopingu pärast raevutsejad teadku, et vanasti sõid atleedid enne võistlust enda tugevdamiseks sokumune ja tarbisid alkoholi.

Aga nämmutamine ja hääleväristamine kojujõudmise üle on seotud ühe laiema fenomeniga nende mängude puhul. Kõik justkui kardavad midagi. Et midagi läheb hirmsasti nihu. On siis selleks terrorirünnakud, ilged dopinguafäärid vms., igatahes miski on õhus. Seepärast on teravalt tunda, kuidas juba algusest peale püütakse leida iga hinna eest positiivset. Näiteks olen lugenud kreeklastele tehtud komplimendist, et nad ei esinda üldsegi nn. Vahemere maade elustiili, mis seostub mugavuse, lõtvuse ja manjaanatsemisega. Ja kui palju on kiidetud avatseremooniat. See oleks justkui muutunud asjaks omaette, moodustades vähemalt veerandi mängudest endast. Jääb tunne, nagu oleks maja külalistel kange soov rõõmustada pererahvast sellega, et peretütrele komplimenti teha. Aga kuna too pole eriti nägus, siis avastatakse rõõmuga, et tal on ilusad hambad ? ja neist aina räägitakse.

Kokkuvõttes. Mängud on tähtsad, aga Indias, Pakistanis ja mitmel pool mujal on spordiuudistes endiselt esikohal kriket, Ameerikas on golfiuudised sama pulga peal ja kõikjal on vähemalt sama tähtis kohalikus jalgpalliliigas toimuv. Shanghai lähistel valmib sügiseks 300 miljonit maksev vormel 1 superrada, üks Ühendemiraatide ðeik plaanib aga järgmiseks aastaks Dubaisse uut A-vormelite võistlussarja, kus ei konkureeriks enam firmad, vaid iga riiki esindaks üks võidusõiduauto, mida valmistatakse praegu Inglismaal. Sirp arvab, et natsionalism on tõusuteel.