Euroopa ajalugu – miks?

Eero Medijainen

Kas on võimalik ületada rahvusriiklik lähenemistee ja ühtlasi koostada Euroopa riikluse ajalugu.  

Viimase aasta jooksul on Eesti päevalehtedeni jõudnud poleemika Euroopa ajaloo kirjutamise võimalikkusest ja vajalikkusest. Mujal algasid need debatid ajaloolaste seas juba mõnda aega tagasi.  Ajakirjanduse jaoks muutus küsimus huvitavaks, kui mõned poliitikud Saksamaal ja Prantsusmaal olid ideed toetanud. Saksamaa ja Prantsusmaa ajaloolaste ühisprojektina on juba valminud nn ühise ajaloo esimesed köited ning kantsler Angela Merkel on teinud ka ettepaneku kirjutada Euroopa jaoks ühine ajalooõpik.

Eesti ajakirjanduses sel teemal sõna võtnud autorid puhul on ebaselgeks jäänud küsimus, kas me räägime a) Euroopa ajaloost kui (nn tõesest) narratiivist ehk piisavalt mahukast ning eeldatavasti mitmeköitelisest koguteosest, b) Euroopa Liidu samasugusest ajaloost, c) Euroopa ajaloo kooliõpikust, d) Euroopa Liidu ajaloo kooliõpikust.

Kooliõpikute puhul tuleks omakorda küsida, millisele vanuseastmele selline õpik peaks sobima. Eesti hariduses on üritatud püüdlikult ära tabada ja isegi ennetada protsesse, mille läbiviimist Euroopa Liidu vanemates liikmesriikides alles põhjalikumalt vaagitakse ja juurutatakse. Nii mindi Eesti kõrgkoolides 3+2 süsteemile üle mõne kuuga (sama tegi äsja Türgi). Euroopa Liidu kandidaatriigiks olemise aja poliitilisi ambitsioone võib tagantjärele mõista, aga nüüd seisame probleemide ees, kuidas täita see formaalsus mõistliku sisuga. Näiteks Suurbritannia niipea vist ühtlustamistuhinale ei allu. Õppetegevuse eesmärgistamine on neil juba ammu käimas ja isegi ellu viidud. Inglise ajaloolased ja paljud nende kolleegid mandril küsiksid kõigepealt – ega ometi Euroopa ajaloo õpik pole vajalik kõrgkoolidele? Kardetavasti sellisega ei lepitaks, vähemalt mitte Cambridge’is, Oxfordis ja paljudes teistes endast lugupidavates ülikoolides, kus õppetöö peaks toetuma uurimistööle.

Paljude maade ajaloolaste ühistegevusel on omaette väärtus ja see väärib toetamist. Siiski tuleb küsida, milliseid probleeme Euroopa ajaloo üldkäsitlusega uurida ja lahendada?  Kui sellise ühistegevuse tulemuseks on mingi publikatsioon, siis poleks kellelgi midagi koostöö vastu. Iseasi on, kus ja milleks seda kasutama hakatakse? Gümnaasiumi juurde minnes võib Suurbritannias nn  A-tasemel ajaloos süvenedagi terve õppeaasta jooksul ühte teemasse. Olgu selleks näiteks Hitleri Saksamaa, Euroopa ajalugu vms, mis tähendab, et sealsed õpilased vajavad hoopis teistsugust Euroopa ajaloo õpikut kui Eesti, Soome ja paljude teiste riikide gümnaasiumid, kus samal õppeaastal võetakse läbi ka maailma ajalugu. Veel keerulisemaks läheb lugu siis, kui leiame, et Euroopa ajalugu tuleks õpetada alamastmel, põhikooli tasemel. Samasugune õpik ei sobi ilmselt mõne Balkani riigi külakooli ja näiteks Amsterdami kooli internatsionaalse koosseisuga klassi, kus istub ainult paar valget õpilast. Pilt oleks erinev, kui tegelikult peetaks silmas hoopis Euroopa Liidu kui institutsiooni ajaloo koostamist.

Eesti ajakirjanduses ilmunud sõnavõttudes (Marek Tamm, David Vseviov, Lauri Vahtre jt) näib domineerivat siiski ühelt poolt valmisolek ja teiselt poolt skepsis mingi üldisema käsitluse suhtes. Poolt ja vastu ollakse Euroopa ajaloole kui poliitilis-ideoloogilist ja moraalset sõnumit sisaldavale koguteosele. Vahtrel on piisavalt alust küsida: “Euroajalugu – miks mitte?” (EPL. 7. IV 2007). Kas või sellepärast, et sellise pealkirjaga ajalookäsitlusi leidub Euroopas ja maailmas kümneid ja isegi sadu. Kui minna näiteks USA kongressi raamatukogu kodulehele ja lüüa sisse otsingusõnad “European history”, leiame ainuüksi XXI sajandil ilmunud väljaandeid ligi sada. Muide, leidub ka piisavalt gümnaasiumile mõeldud õpikuid, mis kannavad sama pealkirja. Kui me tõesti vajame mingit Euroopa käsitlust eesti keeles, siis pole probleemiks neist mõni välja valida ja tõlkida. 

Kui selline tee tundub liiga lihtne (juba tehtud), siis on veel kaks vastandlikku meetodit. Esiteks võime valida kümnete ja sadade maailma (tsivilisatsioonide) ajalugude hulgast sobiva väljaande ja kõrvaldame sealt nn Euroopa-välised teemad ning kompileerime niimoodi Euroopa oma loo. Sellise variandi eelis oleks asjaolu, et ehk õnnestub koguteosesse kuidagi sisse jätta Euroopa ajaloos üsna olulisel kohal olnud suhted ja seosed USA, Ladina-Ameerika, India, Hiinaga jne. Maailma ajalugude koostamine pole Eestis mingi probleem. Nii on näiteks Saksamaa koolide õpetaja käsiraamatust saanud Eestis teos, mida nimetatakse maailma ajalooks.1

Selletaolise väljaandega kaasneb usk, et kogu ajalugu on võimalik mahutada ühtede kaante vahele. Lisandub veel veendumus, et mingi seda laadi raamatu avaldamine on igasuguse üldistava arutluse või analüüsi hädavajalik eeltingimus. Esineb arvamusi, et ajalugu tuleb enne valmis või “täis” kirjutada ja siis saame hakata tema üle arutlema, interpreteerima, seaduspärasusi otsima jms.

Teine variant ehk induktiivne meetod oleks pisut keerulisem ja aega nõudvam, aga võimalik, et viiks parema tulemuseni. Me võime toetuda näiteks regionaalsetele ajalugudele (Balti ajalugu, Skandinaavia, Balkani, Ida- ja Kesk-Euroopa jne) ning jõuda neist lähtudes juba Euroopa tervikajalooni. Ükskõik millise mainitud kolmest teest me valime, peaksime esmalt iseendale selgeks tegema, mida me Euroopa ajaloo all silmas peame? Me võime näiteks leida koguteoseid Euroopa paganluse, nõiakunsti, kultuuri, kunsti, fašismi, radikaalsuse, parempoolsuse, sotsialismi jne ajaloo kohta. Sama kerge on anda ülevaateid Euroopa valitsejatest eri aegadel, valitsuste koosseisudest, diplomaatidest ja muudest poliitikutest ning parteidest. Väga levinud on ülevaated konfliktidest, sealjuures relvastatud konfliktidest ja sõdadest. Äsja ilmus eesti keeles Euroopa õiguse ajalugu. Keeruline pole koostada ülevaateid sündmustest, mis on Euroopas mõjutanud rohkem kui ühte riiki või rahvast, ja kajastada koguteoses nn rahvusvahelisi suhteid Euroopa sees, kuigi nüüd võiks juba küsida, kas see oleks sise- või välispoliitikast kirjutamine. Siiski tundub, et Eestis sel teemal sõna võtnud peavad silmas midagi muud, kogu eespool toodu millegipärast ei rahulda.

Tundub, et esmajoones käib poleemika teemal, kas on võimalik ületada rahvusriiklik lähenemistee, aga ikkagi koostada ühtlasi Euroopa riikluse ajalugu. Mõnede autorite (nt Philip Bobbitt) arvates on rahvusriik juba ammu asendunud teistsuguse arusaamisega riigist, kuid see ei sega püüdlusi näha ja kirjutada Euroopa ja maailma ajalugu rahvuslikust perspektiivist lähtudes. Siit algavad erinevad arusaamad ehk ajaloo kirjutamine seostub võimuga. See, kes ja kuidas ajalugu kirjutab, on samasugune võimu küsimus nagu sõjalise, majandusliku, poliitilise domineerimise püüe. 

Lisanduvad mõned formaalsed raskused, kui tahaksime kirjutada Euroopa ajalugu. Kas sellises väljaandes tuleks kuidagi mainida ka näiteks karjalasi, mustlasi, islandlasi, norralasi ja kas või setusid? Ehk – kas tegemist on rahvustekeskse ajalooga, mis peaks olema Euroopa suur väärtus, või siiski riikidekeskse lähenemisega. Kas sakslased ja austerlased on piisavalt erinevad ja kes on šveitslased? Lihtne on vastata, et Euroopa ajaloos peaks mõlemat lähenemisteed rakendatama. Sajad katsed pole ilmselt soovitud tulemust andnud, sest ega muidu kõlaks taas üleskutseid uuesti proovida. Pragmaatikuna ma siiski ei kahtle: küsimus seisab pigem poliitilises tahtes ja piisavas hulgas rahas! Tulemusele ei takista keegi järjekordselt pealkirjaks panemast “Euroopa ajalugu”. Teistsuguste murede ees oleme juhul, kui seame oma eesmärgiks koostada Euroopa Liidu kui riikide ühenduse ajalugu, mis peaks sobima laiemaks lugemiseks ning mitte pelgalt kooliõpikuks. Sellele teele asujatel tasuks samuti tunnistada eelkäijate ponnistusi. 

Me ei tea päris kindlalt, kas Euroopa Liidu idee sündis liberaalsest ja föderalistlikust mõtlemisest, mis lähtus eeldusest, et ühistegevuse toel on võimalik jõuda eesmärkideni, mis ei realiseeru kunagi üksikute riikide separatistliku tegevuse tulemusel. Nii on Euroopa Liidu alustest rääkides arvatud. Föderalistliku lähenemisviisi suurim nõrkus seisneb paraku vastandumises rahvusriigile ja samal ajal püüdes vähemalt formaalselt asendada see ikkagi riigilaadse institutsiooniga. Selline lahendus võib aga kaasa tuua kodanike lojaalsuse (sh seaduskuulekuse) märgatava nõrgenemise rahvusriigiga võrreldes ja teiseks ei kao koos föderatiivse suprariikliku institutsiooni kujunemisega võimalus unitaarriigi kujunemiseks ning võimalikud konfliktid teiste samasuguste riikidega (nt Euroopa ja USA vastuolud). 

Mõned uurijad on ELi loomislugu seostanud eeskätt XX sajandi rahvusvaheliste suhete küsimustega, pannes selle laiemasse konteksti. Euroopa integratsiooni algust tuleks seepärast otsida külma sõja kontekstist II maailmasõja järel. Euroopa Liidu kujunemist soodustas ühelt poolt reaalne (või kujutletav) sõjaline oht kommunistliku bloki poolt ja teiselt poolt USA toetus Euroopale bipolaarses maailmas. Viimane võis tuleneda sõjalistest, julgeolekuga seotud kaalutlustest või ka majanduslikest, laiema turu vajadustest.

Riigikeskne lähenemine on teinud aktuaalseks vajaduse ümber mõtestada suveräänsuse mõiste ning isegi ahvatlenud vastandama viimast integratsiooni mõistele. Vastavalt 0-summale kui mängureeglile on üks võimalik ainult teise arvel ehk integratsioon tähendab suveräänsuse vähenemist.

Režiimi teooria lähtub eeldusest, et rahvusvahelised suhted avalduvad põhimõtteliselt anarhilisena, kuid see ei välista koostööd. Seda tõestab erinevate režiimide kehtestamine.

Konstruktivistlik mõttesuund eitab riiki kui fikseeritud, staatilist tegurit rahvusvahelistes suhetes. Riik on kiiresti muutuv, ebastabiilne, ajaloolise arengu üks etappe, sotsiaalse suhtlemise tulemus. Sotsiaalne läbikäimine toob kaasa igasuguste struktuuride kujunemise ühiskonnas, sealhulgas võimustruktuuride kujunemise ja arengu. Ka huvid, printsiibid, normid, reeglid, eesmärgid, identiteedid jms on sotsiaalselt konstrueeritud. Peamist tähelepanu pole seepärast vaja pöörata kahe- või mitmepoolsetele läbirääkimistele üksikute riikide vahel, vaid pigem analüüsida, miks ja kuidas kujunevad ühised veendumused, usk millessegi, ühised normid, sümbolid (nt Euroopa kui selline).

Piirdudes vaid nende üksikute näidetega erinevatest arusaamistest, mida endast kujutab Euroopa ajalugu, on selge, et Euroopa lugu ja eriti Euroopa Liidu ajalugu ei saa allakirjutanu arvates koostada, lähtumata mingist perspektiivist. Enne selle töö juurde asumist tuleb oma maailmavaade sõnastada. Kui projekti võimalikke rahastajaid õnnestubki ära petta lubadustega koostada objektiivne, tõene, tegelik vms Euroopa ajalugu, ei pääse autor(id) hiljem oma maailmavaate avamisest. Siis võib tulemus  paraku olla hoopis vastupidine sellele, mida ehk algselt poliitikute poolt loodeti – luua ühine identiteeditunne. Seega tuleks enne ikkagi vastata küsimusele, miks ja kuidas siis selle eesmärgini jõuda.

 

1 Herman Kinder, Werner Hilgermann, Maailma ajalugu esiajast tänapäevani. Maailma ajaloo käsiraamat. Avita, 2001.