Europarlamendi hiilgus ja viletsus

AHTO LOBJAKAS

13. juunil leiavad aset Eesti ajaloo esimesed Euroopa Parlamendi (EP) valimised. Kogu 25-liikmelise Euroopa Liidu raames reklaamitakse valimisi suurima riigiülese demokraatia ilminguna kogu kontinendi ajaloos. Gigantne hüpe kontinendi jaoks ei võrdu siiski tingimata hüppega ELi igapäevases elus. Kuigi EP on ühenduse ainus demokraatlikult valitud instants, on ta institutsioonilises mõttes ELi vaeslaps. Reaalne võim lähtub liikmesriike esindavast Ministrite Nõukogust ning ühishuve kaitsvast Euroopa Komisjonist. Parlamendil on küll reas valdkondades nn. koosotsustusõigus, kuid tema mõju on määrav vaid siseturu detaile ning ELi iga-aastaste eelarvete kinnitamist puudutavas. ELi uus põhiseadus kärbib aga kõigi märkide järgi EP võimu siingi. ELi elanike entusiasm on valimistest valimistesse vaibunud. Kui 1979. aastal käis toonases 9-liikmelises ühenduses urnide juures 63% valijaist, siis 1999. aasta 15 riigi keskmine oli 49,4%. Seekordsed valimised peaksid protsenti veelgi langetama.

Üks hiljuti Brüsselis avaldatud uurimus nendib, et nii teemad kui kandidaadid määravad praegustel valimistel 25 liikmesriigi siseriiklikud olud. (Sebastian Kurpas, Marco Incerti, Ben Crum. Preview of the 2004 European Parliament Elections ? EPIN Working Paper, No. 11, May 2004). Kurpas et al kinnitavad käibetõde, et tegemist on sisuliselt ?teisejärgulise siseriikliku mõõduvõtmisega?. Sama käibetõde ütleb siiski, et erinevalt tavavalimistest kalduvad hääletajad julgemalt valitsusparteisid karistama.

Vanas ELis on muidugi teatav ?Euroopa-harjumus?. Debatid Euroopa demokraatia defitsiidist ja bürokraatlike keskstruktuuride vastutusest pole küll sama teravad kui 1999. aasta valimistel, kuid loovad ikkagi teatava tausta. Euroopa-mõõde on ka küsimustel nagu Türgi liikmesus, ELi põhiseadus, tööpuudus, migratsioon ning kuritegevus, ehkki nõrgemal kujul. Nende puhul on juba määrav siseriiklik tõlgendus.

Uutes liikmesriikides taanduvad esimesed EP valimised sisuliselt veel ühe foorumi leidmisele vanade siseriiklike debattide jaoks. Eestis on olukord ehk teravam kui uustulnukate enamikus. ELi suhtes äärmiselt skeptilised valitsusparteid on surunud siin avaliku arutelu niivõrd ideoloogilise spektri ühte serva, et Euroopa-mõõtmega küsimuste sisuliseks esitamiseks ja arutamiseks ei jää lihtsalt ruumi. Nii Res Publica kui Reformierakond tunduvad instinktiivselt välistavat igasuguse edasise koostöö süvendamise ELis ja tahavad pigem integratsioonis vähikäiku; Rahvaliidu kampaania on ehitatud euro tõrjumisele; samas kui Keskerakonnal puudub selge positsioon ja sotsiaaldemokraadid seisavad või langevad koos ühe mehe ? Toomas Hendrik Ilvesega.

Eesti on väheseid liikmesriike ? kui mitte ainus ?, kus valitsusparteid lähevad EP valimistele esinduskogu raison d?etre?it sisuliselt eitava platvormiga. EP eksistentsi üks peapõhjendusi on pakkuda liikmesriikide kõrval otseesindatust ELi kodanikele. See nn. teine legitimatsioonisammas ei mahu aga respublikaanide ega reformarite Euroopa-vaatesse. Mõlema jaoks on ainsaks mõeldavaks legitimatsiooniallikaks liikmesriikide tahe. Kuhu see kõik jätab EP, pole päris selge. Res Publica esinumber Urmas Reinsalu: ?Euroopa Parlamenti ei tohiks kindlasti samastada rahvusriigi parlamendiga. Euroopa Parlamendis tuleb näha ikkagi arutelufoorumit teatud otsustusmenetlusega? (Eesti Päevaleht 28. V).

Kurpase et al uurimus sedastab, et reeglina on uutes liikmesriikides tegemist isikuvalimistega. Eesti läheb siingi teistest kaugemale. Juhtiv valitsuspartei Res Publica on oma kampaania suuresti ehitanud eristusele ?sotsidest?. Asjaolu, et SDE on EP valimistel sisuliselt ühemehepartei, taandab Res Publica enesemääratluse mõistele ?anti-Ilves?.

Kurpas et al ennustavad, et EPs säilib valimiste järel jõudude praegune tasakaal. Domineerima jäävad parempoolsed (EPP-ED), suuruselt teine grupp on sotsialistid (PSE). EPP-EDst paremale ja PSEst vasakule asetub veel mitu väikest gruppi, mis pooltevahelist tasakaalu oluliselt ei muuda. Kaalukeele roll jääb liberaalidele (ELDR), kelle osas sõltub aga palju sellest, kas Saksa FDP-l õnnestub ületada 5% valimiskünnis. Kurpase et al analüüs järgib ning kinnitab paljuski üht veidi varasemat Brüsselis avaldatud uuringut, mille autoreiks on Simon Hix ja Michael Marsh (?Predicting the Future: The Next European Parliament?). Hix ja Marsh rõhutavad eriti liberaalide tõenäolist tähtsust, ennustades, et ELDR otsustab vastavalt valdkonnale, kas minna parem- või vasakpoolsetega. Muuhulgas on EPP-ED-l ilmselt vaja liberaalide toetust, et anda kihvad paljukorratud ähvardusele mitte lubada komisjoni presidendi postile kedagi peale parempoolsete poliitikute. Hixi ja Marshi projektsioonis on uute liikmesriikide mõju suurim ELDRis ja EPP-EDs, väikseim sotsialistide ridades. Arvestades ELDRi võimalikku kaalukeelerolli on Eesti eeldataval kahel või enamal kohal selles grupis (Reform ja Kesk on mõlemad liikmed) suhteliselt suurim kaal, võrreldes teistega.

Püüd Eesti saadikute tegevust rahvustunnuse alusel koordineerida ? Res Publica üleskutse ? on ajaraisk ning vaid kisuks saadikuid eemale ainsast reaalsest võimalusest ELi poliitikat veidigi mõjutada (see saab teostuda vaid läbi fraktsioonide). Sama mõtte sõnastas empaatiliselt Soome Savon Sanomate juhtkirjutis 22. mail, sedastades, et selge rahvusrühmana tegutsevatest Soome saadikutest saaks ?üks [EP] väiksemaid ja samas nõrgemaid grupeeringuid? üldse. Soomel on EPs 14 saadikumandaati.

Määrav on suhtlusoskus ning võime end fraktsioonis kuuldavaks teha. Viimasega seoses veel üks märkus. Reformierakonna valimisplatvormis lubatakse, et partei saadikud hakkavad EP täiskogudel kasutama eesti keelt. Kuigi vormilt õilis, on see idee sisult mäda ning võõrkeeli valdava(te)le saadiku(te)le kivi kaelas. Plenaaristungi kõnedeks on saadikul aega ainult minut-paar. Pole mõtet sellest osa raisata, et anda kuulajatele aega leida kõrvaklapid ja tõlkekanal. Rääkimata sellest, et mitmesajapealise publiku tähelepanu võitmisel on vahetu suhtlus tihti sama oluline kui tekst ise.