Fanny ja usk

HELLE HELENA PUUSEPP

26. oktoobril möödus sada aastat ühe omanäolisema eesti mõtteloo kujundaja Fanny de Siversi sünnist. Ta oli alati uudishimulik, tundis huvi kõige vastu, mis maailmas toimumas. Nii on tal meile ka tänapäeval palju öelda. Hea võimaluse perioodikas ja trükistena ilmunut taas avastada annavad Arne Hiobi kokku pandud nüüd juba neljas köites kogutud teosed. Esimese köite pealkirjas „Kogu mu elu on advendiaeg“ väljendub täpselt Fanny de Siversi eluhoiak: pidev ootus, täis lakkamatut huvi ja usku loodu ja looja vastu, tõe ja õigluse otsingud usus, et kõrgem jõud annab kindluse, mis tagab mõttevabaduse ja vaimu sõltumatuse.

Mul oli õnn olla sõprade seas, kellele sai osaks lugeda Fanny mõtteid kirjutusmasinal tipitud lehekülgedelt, mis lisaks trükitule kandsid alati ka oma käega kirjutatud lisandeid. Sõpradele kirjutas Fanny iseäranis advendiajal. Fannyle oli vastuvõetamatu, et jõuludest on tehtud kommertskampaania ja sellega on paljuski kaduma läinud pühade tegelik sisu. Seda nii Prantsusmaal kui ka Eestis. Teda ei jätnud ükskõikseks, et asine maailm prevaleerib. Kirikud on küll pühade ajal rahvast täis, kuid enamik inimesi veedab aega ikka kaubanduskeskustes. Oma kurvastuseks pidi Fanny tõdema, et paljud eesti sõbrad olid veendunud, et ei vaja Jumalat, vaid on oma elu sihi ise leidnud. Kuid elus on hetki, kus tõekspidamised muutuvad ja siis otsitakse tuge. Kõik sõltub sellest, kuidas ajaratas veereb. Seda ei saa alati määrata inimene ise.

Kahjuks mõtleb enamik ikka veel, et õnnestunud elu tähendab materiaalset edu ning võimu. Fannyle oli tähtis, et meie nähtava argipäeva müüridesse tekiks aknaid metafüüsilise valguse jaoks. Tsiteerin siinkohal paavst Franciscuse mõtet tema kõnest apostelliku visiidi ajal 2018. aastal Tallinnas: „Meie ajal elab inimkond läbi ajaloo pöördepunkti, mis tähendab rohkeid edusamme väga paljudes valdkondades. Me võime vaid kiita neid samme, mis on astutud inimeste heaolu parandamiseks. Ometi ei tohiks kunagi unustada, et hea elu ja hästi elatud elu ei ole päris üks ja sama asi.“

Fanny de Siversile oli tähtis, et meie nähtava argipäeva müüridesse tekiks aknaid metafüüsilise valguse jaoks.

Eesti Kirjandusmuuseum

Mulle saadetud esimeses kirjas advendiajal 2001. aastal on Fanny maininud lootust, mis on palju suurem kui kõik muu. Jõululiturgia on täis prohvetite tekste, kus kordub ikka ja jälle julgustav hüüe „Ärge kartke! Jumal annab jõudu“. Tema päästab kurjast. Ära karda ka siis, kui asjad lähevad halvasti, kui kõik head plaanid äparduvad … Kunagi, kuskil keeratakse kõik kõverused õigeks. Fanny leidis, „et ka üks hüüdja hääl kõrbes võib panna südametunnistuse liikuma. Kõigepealt peab aga keegi julgema häält tõsta. Meil kõigil oleks kasulik lugeda Hesekieli. Tema aeg ei olnud õilsam kui meie oma. Aga kui prohvet arvab, et ei ole mingit mõtet hakata üldise nurjatuse vastu karjuma, sest niikuinii ei teeks sellest keegi välja, siis käsib Jumal teda ikkagi minna ja rahvale tõtt öelda: „Kas nad kuulavad või ei kuula, sina aga mine ja ütle“.

Fanny on kirjutanud: „Kui kohutav võib see olla, kui kõik illusioonid purunevad ühel hoobil: ma pidasin end ülimalt intelligentseks ja arvasin, et minu diplomid ja tarkus tõstavad mind teistest peajagu kõrgemale, ja nüüd selgub, et ma ei ole paljudest olulistest asjadest aru saanud, ja et mitmed need, keda ma lolliks pidasin ja kelle naiivsuse üle ma irvitasin, on vaimselt minust kaugele ette jõudnud. Ma pidasin end ka õiglaseks ning vooruslikuks, enda arust ma ei ole valetanud ega varastanud, kuid tõe kaitseks ja ühiskondliku korralageduse vastu ei ole ma midagi ette võtnud. Olin selleks liiga arg või laisk“. Kõikidel meie tegudel ja tegematajätmistel on tagajärjed ning aega, mis meile on antud, tuleb kasutada enda ja oma tuleviku ehitamiseks.

Ühiskond saaks teistsuguse näo, kui meil oleks rohkem julgust sündmustest osa võtta. Inimene teeb palju asju valesti, aga kui ta midagi olulist tegemata jätab, siis võib lugu veel hullemaks minna. XX sajandi veriste ajaloosündmuste selgitamiseks tuuakse argumendiks majandus, rahvastevaheline nägelemine, türannide võimuahnus. Euroopa tahab olla õilis ja vooruslik, kuid ei liigu­ta sõrmegi seal, kus oleks vaja õigust kaitsta või vägivallale piir panna.

Eriti oma elu lõpupoole on Fanny palju mõtisklenud surmast, minekust ühelt kaldalt teisele: „Kirik õpetab, et elavad ja surnud kuuluvad kokku. Need, kes oma maise elu jooksul on jõudnud Jumalani, moodustavad pühade kogukonna“. Katoliku maadel on tuntud reliikviate kultus suhtlemises pühakutega. Reliikviate kohta on Fanny arvanud, et need on märgid, mis aitavad meil järele mõelda. Samuti kui lahkunud sõbra pilt või muusika, mida ta armastas, annavad need meile märku tema kohalolekust.

Fanny tuletab meile meelde: „Pühakud näevad ja kuulevad meid ning armastavad meid kõigepealt sellisena, nagu Jumal meid tahab. Meil kõigil läheks elamine rõõmsamaks, kui me mõtleksime neile nähtamatuile sõpradele. Me ei ole kunagi päris üksi. Võime laiendada oma sõprade ringi läbi ruumi ja aja, otsida üles need, kellega ühendab meid hingesugulus.“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht