Feministid, tähistagem oma töövõite!

Feministlikus mõtteruumis on fašism võimusuhe, kus suurem osa inimesi on sunnitud tegema asju, mida nad ei taha, et taastoota ideoloogiat, millesse nad ei usu.

PIRET KARRO

Laurie Pernny: See, et valged lääne mehed on aastasadu saanud vara ja võimu endale kuhjata teiste inimeste arvelt, on alati olnud puhastverd vägivald ja on seda ka praegu.

Susanne Nilsson / CC BY-SA 2.0 / Flickr

Laurie Penny on briti feministlik kriitik ja kirjanik, 2000. aastate blogisfääris tuule tiibadesse saanud autor, keda on avaldatud ajakirjades The Guardian, New Statesman, The Independent, The Nation jne. „Seksuaalrevolutsioon. Tänapäeva fašism ja feministlik vastupanu“ on tema kaheksas raamat ning esimene, mis on eesti keelde tõlgitud. Kohalikud lugejad teavad Pennyt ehk kõige paremini tema Trumpi valimistele keskendunud raamatu „Bitch Doctrine“ (2017)¹ või MeToo liikumise kohta kirjutatud arvamusartiklite järgi. See teos ongi kontsentratsioon viimasest, kui seksuaalsete ahistajate vahelevõtmine sai üleilmsed mõõtmed. Penny kirjutab terava sulega sellest, kuidas on seotud sugu, võim ja raha. Mina põrkasin temaga kokku mõne aasta eest ühes Berliini baaris, kus kogunes Star Treki fänniklubi. Meie enesetutvustused kõlasid sarnaselt: „siilipeaga, kirjutan feminismist ja poliitikast“.

„Seksuaalrevolutsioon“ ütleb, et radikaalne suunamuutus elukeskkonda tõrvavast patriarhaadist turvalise ja toetava feministliku ühiskonnani on juba tehtud. Manifestina mõjuva keelekasutusega teos loob justkui isetäituva ennustuse. Autor mitte ei vihja ääri-veeri akadeemilise ettevaatlikkusega võimusuhete ebavõrdsusele, vaid ütleb otse välja, et see, et valged lääne mehed on aastasadu saanud vara ja võimu endale kuhjata teiste inimeste arvelt, on alati olnud puhastverd vägivald ja on seda ka praegu. Võime ka meil toimuvat vaadata Penny antud võtmes: Lauri Vahtre transfoobsed sõnavõtud² ja tõlkeartiklid maailmakuulsatelt misogüünidelt Postimehe esilehel³ on mõraneva patriarhaadi luigelaul. Samas ootan aega, mil see kõik on läinud veel kaugemale – mil üldtuntud narratiiv Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika ajaloost sisaldab peale märksõnade „progress“, „auruvedur“, „maadeavastamine“ jms ka teadmisi kolonialismist ning mil seda õpetatakse ka vastavate riikide koolides.

Pealkirja mõistepaari tõlgendades peame korraks Ida-Euroopa mõtteruumis levinud fašismi definitsiooni kõrvale heitma. Autor ei pea silmas vaenlaseid Suures Isamaasõjas ega Mussolini-aegse Itaalia poliitilist liikumist ega ka neid, kelleks Venemaa praegu eestlasi nimetab. Feministlikus mõtteruumis on fašismina hakatud kirjeldama palju laiemat võimusuhet, kus suurem osa inimesi on sunnitud tegema asju, mida nad teha ei taha, et taastoota ideoloogiat, millesse nad ei usu. Samas – tuleb tuttav ette, mis?

Penny kirjeldab patriarhaati poliitilise majanduskorrana, mis põhineb meeste domineerimisel ning kus sunnitakse kõiki inimesi, hoolimata soost, neile määratud rolli. Seejuures on vara ja võim koondatud „üksikute paranoiliste inimeste kätesse“ (lk 12). Kapitalismi ja valgete inimeste ülemvõimu tuleb mõista võimustruktuurina, kus „vanad ennast õigustavad valged mehed saavad kõigile teistele öelda, mida teha“ (samas). Penny ütleb, et seksuaalne vägivald – toetudes Harvey Weinsteini ja teiste MeToo liikumise käigus avalikustatud ahistajate näidetele – ei ole mitte patriarhaalse ühiskonnakorralduse tagajärg, kõrvalsaadus ega eesmärk, vaid vahend selle toimimiseks. Nõrgemate allutamine, sh seksuaalselt ja sooliselt, on tööriist, mille abil patriarhaat käigus püsib (lk 28, 34). Selle vastand on ühiskond, mis põhineb nõusolekul, kogukonnal ja naudingul.

Nõusolek (ingl consent) on meilgi praegu oluline mõiste – värske valitsusliit lubab karistusseadustikus võtta seksuaalse enesemääramise vastastes süütegudes arvesse nõusoleku põhimõtet. See tähendab, et nt vägistamise juurdlustes ei lähtuta enam eeldusest, et ohver soovis süüteo toimepanijaga magada ning soovi puudumist tuleb tõestada ei-sõna lindistuse või raskete füüsiliste vigastustega – ning isegi siis võib mõni jultunud süüdistaja väita, et see oli lihtsalt karm seks. Nii viiakse vägistamise definitsioon karistusseadustikus lähemale sellele, kuidas see päriselt võib välja näha.⁴ Ka Penny viitab veelahkmele ellujääjate tegelike kogemuste ja seaduses kirjeldatu vahel – ründaja kui agressiivne võõras otse põõsast ja ohver kui kiskjainstinktiga küünistaja, kes suudab „ei“ karjuda, on müüt. Sagedasem kogemus on hirmust tardumine (lk 48).

Patriarhaadis on seks liidetud võimu­ihalusega, ütleb Penny. Võistluslikus ühiskonnas on võim, vägivald ja autoriteet erotiseeritud. Kui võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju, ei ole tegelikult olemas vaba valikut – saad neid teha ainult sundluslikes tingimustes, kus otsust langetades peab silmas pidama kasumit. Kui oled jõukas, siis enda kasumit, kui oled vaene, siis oma leivaisa tulu. Selline on neoliberaalne majanduskord: „indiviidid ja nende perekonnad võitlevad üksi armutu konkurentsi maailmas, milles jäävad ellu ainult need, kes on kõige tugevamad ja kõige enam õnnega koos“ (lk 35). Neoliberaalset majanduskorda aitab ümber organiseerida kogukond – kus inimesed elavad ja hoolitsevad üksteise eest kollektiivselt.

„Heteroseksuaalne poliitiline majandus­kord on struktureeritud nii, et see hoiab naisi meestest sõltuvana“ (lk 176). Soo, võimu ja raha seoseid jälgides näeme, et hiliskapitalistlik süsteem vajab toimimiseks tasustamata reproduktiivtööd, mida teevad põhiliselt naised.⁵ Penny ütleb, et palgalõhe (Eestis Euroopa suurim!) pole ainus viis, kuidas naised on meie majandussüsteemist meestest kehvemasse positsiooni asetatud, vaid ka soolistatud ühiskondlikud ootused suunavad naised haavatavamasse positsiooni kui mehi. Naisel on raskem mehest lahku minna, isegi kui see on vägivaldne, sest tõenäoliselt on ta teeninud väiksemat palka, mis on suures osas kulunud laste peale, nii et omaette kolimiseks pole ressursse. Sooliste ootuste ja tööhõive vaheliste suhete analüüsis lähtub Penny pea täielikult USAst, kus tasustatud vanemapuhkuse süsteem erineb täielikult meie omast, ent printsiibilt on jõujooned samad.

„Seksuaalrevolutsioon“ on kirjutatud võimestavas võtmes. Penny ei korda nörritavaid kirjeldusi, kus naised on allutatud vms, vaid kirjeldab patriarhaadi ajalugu naiste ja teiste marginaliseeritud kogukondade keeldumisena alluda neid rõhuvatele isakestele. Seda on värskendav lugeda. Samas ma pole kindel, kuidas võtab teose vastu inimene, kes ei ole oma vaadetelt sama radikaalne kui autor või kes ei uju feminismiteoorias sama enesekindlalt. Penny manifestilaadne kirjutusviis võib meeldida neile, kes tema sõnumiga nõus on, ent ei pruugi veenda neid, kes vajavad järelduste mõistmiseks selgemat argumentatsiooni. Soovitan raamatu kõrvale otsida samadel teemadel eesti autorite lugemisvara, näiteks Feministeeriumist, minu „Võimu ja soo“ kolumn Sirbis jne.

Raamatu tõlkinud soouurija Redi Koobak ja toimetaja Aet Kuusik on teinud väga head keeletööd – manifestina mõjuv tekst on ladus ning aeg-ajalt torkavad silma tõlkepärlid nagu „haaksõna“ hashtag’i kohta või „eraseadus“ privileegi kohta. Penny kirjutab USA keskkonnast, kust pärinevad tema näited statistika, isikute ja juhtumite kohta. Eestinduses igatsen joonealuseid, mis tooksid kohalikke võrdlusi. Kui meie naistevastase vägivalla statistika ei pruugi USA omast suures joones erineda, siis Penny viide USA 1960ndate ja 1970ndate feminismilainele, mida tema võtab kui üldist feminismiajalugu (lk 38), ei peegelda tegelikult meie konteksti. See on inglise keeleruumis ja ka Eestis laialt levinud tendents, et viidatakse USA nähtustele, justkui esindaksid need maailma või Eestit. Teose kinnistamisele meie mõttelukku aidanuks kaasa kohaliku autori ees- või järelsõna.

1 Laurie Penny, Bitch Doctrine: Essays for Dissenting Adults. Bloomsbury 2017.

2 Lauri Vahtre, Samasooliste abielul on kaugemad tagajärjed. – Postimees 12. IV.

3 Jordan Peterson, Transaktivism on seksistlik ja ohtlikult luuludes. – Postimees 9. IV.

4 Anett Peel, Uus koalitsioon soovib tagada seksuaalvägivalla ohvritele parema kaitse. – ERR 12. IV.

5 Loe ka: Silvia Federici, Miks seksuaalsus on töö. – Vikerkaar aprill 2017.