Haljand Udami tagasitulek

Udam on üks neist kirjameestest, kelle mõtted on peitunud järelsõnadesse, perioodikasse, kommentaaridesse, käsikirjadesse.

SIIM LILL

Eelmisel aastal jäi kurvastusväärselt vähese tähelepanuga seik, et ilmus hulk Haljand Udami pärandit, nii varem avaldamata kui ka avaldatut, mida on tükati täiendatud.¹ 2005. aastal maistelt radadelt lahkunud Udam oli eesti kultuuri mõttes unikaalne orientalist, tõlkija ja mõtleja, kelle omaaegsed päevakajalisemadki kirjutised ei ole mitmemõõtmelisuse tõttu loetavuses kaotanud.

Varalahkunud Udami pärand on mõnda aega seisnud, aga jõudnud nüüd õnneks Ivar Tröneri haardeulatusse, mis tähendab, et on lootust sellest ka edaspidi osa saada. Paraku on meie mõttehiidudest maha jäänud materjalidega tegelejaid vähe ja nõnda on sage olukord, kus õige aeg kehaliselt lahkunute pärandi elavasse kultuuri integreerimiseks maha magatakse. Kastid kuhjuvad, dokumendid kuhjuvad jne. Haljand Udami „Traditsiooni jõud“ on n-ö näidis tulevast. Tröner, kelle samalaadse ülesehitusega koostatud kogumikke on kirjastus SE&JS varemgi maitsekalt välja andnud², kirjutab: „Kuna tulevikus on plaanis Haljand Udami seni käsikirja jäänud pärandist koostada mahukas mõttelooline teos, annab käesolev valik tagasihoidliku maitseproovi Udami seni avalikkuse eest varju jäänud mõttemaailmast“ (lk 20). Udam on üks neist kirjameestest, kelle mõtted on peitunud järelsõnadesse, perioodikasse, kommentaaridesse, käsikirjadesse ja nõnda on need vaja paratamatult ühtede kaante vahele koondada.

Traditsiooni tarkus

Udam on vahest ikka veel tuntud oma tõlgete poolest: Umar Hajjam, Mulla Nasreddin, Rudaki, Saadi ja lõpuks muidugi eesti keelde saanud koraan. Nõnda võib temast jääda esmapilgul mulje kui harilikust õpetlasest, pelgast vahendajast. Nii see aga pole, sest tema tõlgetes ja kirjutistes kajab läbi praktik, kelle sõnad ja käigud on juhitud vaimsetest printsiipidest, mille ühisnimetajaks on vähe tuntud XX sajandi mõttevool traditsionalism. Too mõiste võib tänapäeva lugejas kohe tekitada ärevust ja õudu: konservatiivid, parempoolsed, traditsionalistid – kõik see on moondunud miskiks üheks kolliks, kes ajab ammuli populistlikke lõugu ja tahab kedagi piirata või rünnata. Säärane lugeja ei jõua tõenäoliselt „Traditsiooni jõu“ lugemisega kaugele, hakkab juba eos lärmama. Las ta siis hakkab. Udam defineerib traditsiooni nõnda: „Traditsiooni käsitame me siin ja praegu mitte kui ainult vanast korrast ja vanadest väärtustest kinnipidamist, vaid kui lähtumist maksimaalse sügavusega – ilmutuslikul, pange tähele seda sõna – inimese subjektiivsest kogemusest mittesõltuval teadmisel põhinevast maailma kirjeldusest“ (lk 116). Ja jätkab: „Traditsiooniline kirjeldus teab, et täiuslik maailm on alati meie kõrval, eelnedes meile ontoloogiliselt“ (lk 117).

See on uskliku inimese maailmanägemine, ent olles küll luterlane, lähtub ta oma eelkäijatest, kes XX sajandi paratamatus eri traditsioonide kohtumise virvarris postuleerisid n-ö traditsioonideülese metafüüsilise ühtsuse, millesse eri maailmapildid sobituvad.³ See on teatavatele tunnetuslikele põhiprintsiipidele taandumine. Traditsionalistliku koolkonna eestkõneleja René Guénoni sõnutsi: „[Traditsioonilises tsivilisatsioonis on vaimne kord] esimuslik kõikide teiste suhtes – tsivilisatsioon, kus kõik tuleneb otseselt või kaudselt sellest ning milles teadused kui ühiskondlikud institutsioonid on lõppkokkuvõttes vaid ebaolulised, teisejärgulised või allutatud ainuüksi intellektuaalsetele tõdedele“⁴.

Nõnda võibki Udami kirjutistes, olgu need siis mõtisklused nõukogude režiimilt liberaalsesse üleminekust, sufismist, jõuludest, ameerika kultuurist või india kirjanduse ajaloost, märgata toda hetkeülest pilku. Traditsionalistide järgi elame me lõpuaegade maailmas, mis suubub määramatul ajahetkel uude olemistsüklisse. Aga erinevalt meie palju loetud lemmikpessimistidest, kes enamasti kippusid elama kõrge eani, või siis hoopis apokalüpsisekuulutajatest, kelle kõnede liigkuulamine viib närvivapustuseni, tõdeb Udam, et tsüklilisus on paratamatus ja välisest kaosest hoolimata tuleb toimida seesmistest printsiipidest lähtudes. Siin on kasu nonde ülemaiste metafüüsiliste printsiipide konkreetses religioosses vormis avaldumisest: „Kui lihtsalt öelda, siis ei ole religioon mitte midagi muud kui vaid mõtlemine igavikust ja elamine koos igavikuga, teadmine sellest, et igavik võib tungida ajalikku maailma, selle iseolemise äärmuseni küsitavaks teha ja ka seda põhjalikult muuta“ (lk 100).

Totalitarismist

„Traditsiooni jõu“ üks alapeatükk on „Ühiskond ja totalitarism“. Selle kõrvale on hea lugeda samal aastal ilmunud Udami tekstide ja tõlgetega kogumikku „Dugin ja viimane rahvusvaheline idioot“, mille keskmes on hulk vene ääremõtlejaid, kellest just Dugin on viimasel ajal meedias palju figureerinud. Dugin on traditsionalistliku mõtteviisi viinud äärmuslikku reaalpoliitika perversiooni, mille kõrvale nendib Udam muigega: „Mul endal on [—] alati olnud kasu oma Moskva-aegse õpetaja, iraani-islami esoterismi ehk sufismi uuringuid juhendanud professor Andrei Berthelsi aforismist: see, kes uurib esoterismi, ei tohi osaleda poliitikas, ja vastupidi“⁵. Või siis tõdeb Tröneri koostatud kogumikus idamaise loo järgi, et vaimsust otsivale inimesele „riigiteenistus [—] ei sobi, sest selles on kõige vähem vaja sõltumatut mõtlemist ja on ka eluohtlik. Ka kooliõpetaja amet ei sobi, sest suheldes rumalate lastega muutub ka õpetaja ise rumalaks“ (lk 109).

Ometigi hoiab ta teravat silma peal väga eripalgelistel liikumistel, marginaalidel, poliitilistel ja esoteerilistel otsijatel. Osale neist annab tagasihoidliku hinnangu rappajooksmisest, teiste puhul toob välja seiku, mis on abiks nägemaks meid ümbritsevat mõne teise nurga alt. Nagu ta ise loomariigile toetudes mainib: „kuid loodus on ettearvamatu, väikesed loomad võivad ajapikku suureks sirguda. Seetõttu ei maksaks väikesi loomi tähelepanuta jätta, maailmasüsteemis ja selle arengus on ka neil oma koht ja osa“⁶. Nendest „väikeste loomade“ arutlustest on praeguste suurte konfliktide mõistmisel palju kasu, sest Udam teab, et maailm meie ümber on kihiline, pelga argielu taga luuravad suuremad narratiivid: „Kuid sellegipoolest erinevad tsivilisatsioonid juba oma lähtemüütide tasandil“⁷.

Pealiskaudsel lugemisel võib jääda mulje, et Udam võib olla n-ö konservatiivse revolutsiooni eestkõneleja või pooldab mingil moel totalitaristlikke režiime.⁸ Miski ei saaks olla kaugemal tõest: ta esindab pigem apoliteia-traditsiooni ning tajub väga selgelt läbi elatud totalitarismikogemuse tõttu, mis roll on vabadusel. Aga see vabadus saab olla tõeline ainult siis, kui osatakse näha ümbritsevast kultuuriruumist meile märkamatult külge kleepunud malle ja mustreid.

L’identification mentale

Praegune aeg soosib polariseerumist ja seda, et väga harva püütakse oma dialoogipartnerit mõista. Või vähemalt ära kuulata ilma kohe talle vett peale tõmbamata.⁹ Nõnda on kohati lausa võimatu suuta mõista teisi kultuure, ajastuid või tsivilisatsioone. Terve oma elu võõraste tekstidega (hindi, pärsia, araabia, prantsuse, soome! jne) tegelenud Udamile oli see aga peamine lähtekoht: „Kui on aga mingil viisil jõutud mõistete käsitamiseni tema algupärase väljendamise kaudu ja püütud end samastada võimaluse piires selle mõiste esmakasutajate mõttemaailmaga, siis on võimalik [—] luua tõlgendus, mis arusaadavuse huvides peaks olema pigem seletav kommentaar kui pelk sõnasõnaline tõlge. Kogu tegelik raskus seisneb enda mõttelises samastamises (l’identification mentale), mis on paratamatu niisuguse tulemuseni jõudmiseks“ (lk 85).

See võib olla põhjus, miks Udami tõlkeid on nõnda nauditav lugeda, miks nood koos kommentaaride ja järelsõnadega avavad alati akna kusagile mujale, andes võimaluse just noid hetkel piiravaid tõkkeid märgata. Sestap on suur rõõm, et 2023. aastal ilmus ka Ibn Ṭufayli filosoofilise jutustuse „Elav Ärganu poeg“ uustrükk. Taas Tröneri kureerituna, suurepäraste lisade ja mõningate lisakommentaaridega. Selle sisu on pealtnäha lihtne: „teose sisuline kulminatsioon on seal, kus mõistusesse, mis on ammendanud loomuliku tunnetusviisi võimalused, puhastanud enda askeetlike harjutuste varal ja heitnud endalt materiaalse maailma loorid, pääseb jumaliku ilmutuse valgus“¹⁰. See on vaimse teekonna ajatu lugu, mis annab ka suurepärase arusaama meie lääne kultuuri uusplatoonilisest mõttevoolust, mis püsis tollal elus suuresti islami õpetlaste seas.

Mida siis öelda kokkuvõtteks. Udam on pealtnäha traditsiooni tarkuse hoidja, kes ütleb: „Kirikul ei ole muud rolli, kui säilitada ja hoida seda vett, mis talle on kaasa antud. Ta ei saa seda ise millestki teha. Need ongi traditsioonid, mida tuleb säilitada muutumatul kuju“ (lk 58) ja „Kirik peaks põhimõtteliselt püsima muutumatuna, nagu tõde on muutumatu“ (lk 94). Kirikut ei pea siinses kontekstis mõistma üldsegi kristlikus mõttes.¹¹ Just tänu nendele muutumatute maailmade sisekaemusele on tal teravust ja pilku analüüsida meie igapäevaelu, aidata mõtestada praeguseid protsesse, andes neile udamlikult leebe hinnangu. Nagu teistelegi meie hiiglastele Uku Masingule või Linnart Mällile (ent omamata nõnda suurt eraelulist vastuolu) olid filosoofilised, filoloogilised, teoloogilised jms teemad Udamile eluviis, miski, mida ei saa muust tervikust lahutada. Nõnda kannab ta meie kultuuris antiikõpetlase rolli, kuna noodki püüdsid teos ja sõnas alati lähtuda seesmisest kindlusest. Nõnda võiks Udami tekstide kohta tõdeda sama, mida Marju Lepajõe kirjutas Udami tõlgitud „Nüüdismaailma kriisi“ ilmumise puhul prantslasest autori kohta: „See on kirja pandud niisuguse valu ja intensiivsusega, ühtlasi väga viimistletud stiiliga, et võiks olla eeskujuks, millise pinge ja ühtaegu talitsetusega peaks elu fenomenidest mõtlema, kui tahta seda teiste jaoks sõnastada“¹². Ootan juba Ivar Tröneri edasisi samme Udami pärandi avaldamisel!

1 Erandiks on üks kohati väga oma radadele ekslev arvustus, vt Vallo Kepp, Haljand Udami õpetus. – Eesti Kirik 4. X 2023.

2 Gunnar Aarma, Vello Salo, Linnart Mäll jne – nendest viimase puhul ei soovita lugeda akadeemilise arrogantsuse musternäidisest kurioosumit: Marti Kalda, Linnart Mäll omas ajas ja kohas. – Sirp 17. XI 2022.

3 Akadeemilise maailma lõputus sõnajadas on seda ideed nii tugevalt kaitstud kui ka sõelapõhjaks taotud, alates XVI sajandi itaalia humanisti Agostino Steuco philosophia perennis’est tänapäeva loendamatute monograafiateni. Vt nt head ülevaatlikku, ent maailmavaateliselt traditsionalistidele vastanduvat teost (suhtumine kajab pidevalt tekstist läbi, kuigi eessõnas räägitakse palju akadeemilisest neutraalsusest): Mark Sedgwick, Traditionalim: The Radical Project for Restoring Sacred Order. Pelican Books, 2023. Samuti võib metafüüsika mõiste olemuse, kasutamise ja tekke üle lõputult vaielda. Üks kompaktsemaid ülevaateid on Hans-Georg Gadameri õpilase oma, vt Jean Grondini, Introduction to Metaphysics: From Parmenides to Levinas. Tlk L. Soderstrom. Columbia University Press, 2012.

Udami enda suhtumist lõpututesse akadeemilistesse teoreetilistesse vaidlustesse võiks iseloomustada ta kommentaar ühele teaduse ja teoloogide vahelisele dialoogile keskenduvale teosele: „Nüüd olen ma enda jaoks nende küsimuste lahendamise poole viiva tee leidnud, mistõttu selles raamatus jutuks tulev enam eriti põnev pole.“ Vt Haljand Udam, Loetud ja kirjutatud. Esseed raamatutest ja elust. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1998, lk 222.

4 René Guénon, Nüüdismaailma kriis. Tlk Haljand Udam. Johannes Esto Ühing, 2008, lk 8. Traditsionalistliku meetodi kohta on hea lähtekoht Walter Henrichi kirjutis „Über die traditionelle Methode“. Vt rmt: Walter Heinrich, Der Sonnenweg. Ansata-Verlag, 1985, lk 15–69.

5 Dugin ja viimane rahvusvaheline idioot, koost M. Udam. 2003, lk 15.

6 Ibid., lk 4.

7 Ibid., lk 40.

8 Eriti kui lähtuda näiteks Umberto Eco, kelle tegemistega Udam üdini kursis oli, arusaamatust arusaamast, et suuremat osa irratsionaalseid hoovusi tõsiselt võtvaid inimesi võib pidada fašistideks. Vt Umberto Eco, Igikestev fašism. – Vikerkaar 1995, nr 9-10, lk 65–75.

9 Moraalsed hinnangud ei põhine enamasti mõistusel, vaid just tollel irratsionaalsel kõhutundel. Veenvat käsitlust vt Jonathan Haidt, Õiglane meel. Tlk I. Kaasik. Postimehe kirjastus, 2023.

10 Ibn Ṭufayl, Elav ärganu poeg. Filosoofiline jutustus. Tlk H. Udam. Postimehe kirjastus, 2023, lk 94.

11 Huvitav on näiteks, et meie lääne kultuuri tüviteksti, Parmenidese fragmentide puhul on kirjas seesama, et midagi nendest allilmast toodud seadustest ei tohi muuta. Vt nt ühte põhjalikumaid Parmenidese teksti analüüse: Peter Kingsley, Reality. Catafalque Press, 2020. Vrd ka nt 5Ms 4,2: 2: „Ärge lisage midagi sellele, milleks mina teid kohustan, ja ärge võtke midagi ära, vaid pidage Issanda, oma Jumala käske, mis mina teile annan!“

12 Marju Lepajõe, René Guénoni radikaalsed lohutused. – Sirp 23. I 2009.