Haridustsunftide lagunemise ja haridusinnovatsiooni ajastu algus
23.–25. jaanuarini toimunud rahvusvahelisest konverentsist „Kõrgharidus – kõrgtasemel õppimine?” oli lugeda eelmisest Sirbist. Olen harjunud, et konverentside pealkirjad püüavad tekitada uudset seost, kuid see pealkiri on küll tautoloogiline. Kuidas siis teistmoodi üldse saab olla? Kui rahvusvaheline konverents sellepärast kokku kutsutakse, et arutada, missugune peab olema õppejõudu roll ja kuidas kaasata üliõpilasi õppeprotsessi, siis peab kõrghariduse olukord olema üksjagu halb. Ülikool oli algselt ja seejärel pikka aega loomult sotsiaalne, üliõpilaste ja õppejõudude koos tegutsemise ja õppimise koht. Raske on ette kujutada ülikooli, sellist head ülikooli, kus õppejõududeks inimesed, kellel on küll suur õpetamissoov, kuid kehv teadmiste pagas või nigelad sotsiaalsed oskused. Ometi on selline olukord tänapäeva kõrghariduses kujunenud. Lihtne on näha ülimalt formaliseeritud teadustegevuse toetamise mõju iseseisva uurimistöö pärssimisele. Eestis näiteks, kus teadustegevuse rahastamise aluseks on ennekõike varem avaldatud artiklite hulk ja nende viidatavus, mitte võimalik teaduslik uudsus. Mõistagi vajab uudsuse hindamine asjakohaste komisjonide tööd ja nende komisjonide poolt ka riski võtmist, kaugeltki ei saa selliseid komisjone kokku panna ainult meie oma teadlastest. Nobelist Edmond Fischer on hinnanud, et parim, mis Ameerika Ühendriikide teaduses on toimunud, on just selliste hindamiskomisjonide ulatuslik rakendamine teadusprojektide väärtuse kaalumisel. Kindlasti peaks selline uurimisettepanekute hindamine olema siin Euroopas rahvusvaheline. Teadust viib ennekõike edasi uudsus, mitte pelk tublidus ja formaalsetesse kriteeriumidesse mahtumine. Eesti ülikoolide autonoomia ja ulatuslik iseseisvus on arusaadavalt möödapääsmatu akadeemilise ja intellektuaalse võimekuse eeldus, aga seda vaid juhul, kui selleks rakendatakse autonoomiat.
Meditsiin tegeleb enamjaolt tagajärgede leevendamisega, kuigi teadaolevalt on hädade ennetamine parim lahendus inimese tervisele. Ilmselt on kujunenud kurblooline vajadus õppejõude õpetama ja üliõpilasi õppima motiveerida. Parem, kui teadus ja kõrgharidus kujundaks ja vooliks sotsiaalselt sidusat ja andekat seltskonda. Ma ei arva, et teadmised on sedavõrd raskelt omandatavaks muutunud, et võidujooksus olla parim teadlane muutub hea õpetlane sotsiaalselt abituks tegelaseks, keda peab teenindama ja treenima parv psühholooge, käitumisnõustajaid jm koolitajaid – ikka selleks, et tagada kõrgtasemel õppimine.
Seega on peaküsimus ja -ülesanne see, kuidas võimalikult suur hulk vastuvõtu- ja mõistmisvõimega inimesi maailmast võimalikult hästi aru saaksid. Ilmselt on põhjust prügikasti visata ka arusaam, nagu oleks haridus investeering, sest kõik, mida vaid rahas mõõtma hakatakse, kipub käest minema, olgu tegu looduse, kultuuri või haridusega.
Kõrghariduse probleemid ei ole ainult Euroopale omased ning siinkohal on paslik vaadata, kuidas neid lombi taga kohendama on hakatud. Seda mitte õppejõududele tuutoreid ja mentoreid külge pookides, vaid jagades massidele teadmisi võrgu kaasabil.
MOOC (ingl massive online open course) on rohujuurehariduse või igaühehariduse ilming, mis sobib nii võrguajastuga kui ka arusaamaga, et viletsusest saab välja teadmiste abil. Ma ei oska öelda, kui palju on eestlased end „mookidega” harinud, aga see meie kultuuriruumis veel tundmatu nähtus ootab omaksvõtmisel ka keeleinimeste abi, kes aitaksid leida suupärase vaste. Ehk sidus ja ulatuslik vabaõpe?
Suurematest üleilmsetest MOOCidest on näha ja kasutada Coursera, Udacity, edX … neid on veel ja kõik on välja kasvanud võrguõppe lahendustest ja arusaamast, et see on möödapääsmatu ja vajalik asi. Teadmiste jagamine paljudele, mitte vaid valitutele – ja jagamine parimate oskajate ja teadjate poolt.
Nähtuse sünnikoht on Stanfordi ülikooli ja Massachusettsi tehnoloogiainstituudi (MIT) kandis. Arvutiteadlaste Andrew Ngi ja Daphne Kolleri asutatud Coursera on ehe äriettevõte, kuid selle tasuta kõigile huvilistele suunatud hariduse maht on uskumatult suur. Et selle ettevõtmise ärilise poole ulatusest ettekujutus saada, siis on Courseral 2,4 miljonit üliõpilast 196 maalt, 214 loengukursust, mida loevad oma ala parimad õppejõud 33 ülikoolist, millest kaheksa on väljastpoolt Ameerika Ühendriike.
Võib ju ohata, et mis meil sellest, nemad seal võivad seda endale lubada. Siin ongi koht esimesteks sammudeks. Taas kerkib küsimus – mitte vajadusest minna üle ingliskeelsele haridusele, vaid lõpuks ometi panustada sihipäraselt sellesse, et valmis teha teistest keeltest eesti keelde ja eesti keelest teistesse keeltesse tõlkivad süsteemid. Nii häält kui ka kirja mõistvad. Ja teiseks tuleb oma nappe võimalusi panustada nii palju kui võimalik samalaadsesse tegevusse. Võrgukultuuri nüansside mõistjate esireas olijatena peame panustama ka sellesse, et sellest tuleks üleeuroopaline ettevõtmine.
Võrguhariduse mahu hoomamiseks teinegi võrdlus, mille tõi Thomas Friedman 28. jaanuari International Herald Tribune’is. MIT tehisintellekti labori endine juht ja edXi (ka üks võrgukoolituskeskkond) nüüdne president Anant Agarwal oli tõdenud, et edXi elektroonikalülituste sissejuhatavat kursust oli võrgus kuulamas 155 000 üliõpilast üle maailma, mis on suurem arv, kui MIT-l on vilistlasi selle ülikooli 150 tegevusaasta jooksul olnud. Mõistagi ei ole võrgukursuste lõpetajate osakaal nii suur kui füüsiliselt toimivates ülikoolides, kuid huviliste ja esimestes loengutes osalejate arv on olnud üllatav ja paljulubav. Eelmainitud Coursera õppekavade täielike läbijate osakaal jääb näiteks 7–9% piiresse, kuid ka 200 000 põhjalikku võrguharidust saanut on tavatult suur ja ootamatu arv.
MOOCi kasutamine ei ole pelk telekavaatamine, kus õpetlane üksinda esineb. Tegemist on süsteemidega, kus on olemas tagasiside ja üliõpilaste omavahelise koostöö võimalused, mis muudavad sellised õpilahendused ka sotsiaalselt võrgutavaks. Seda teeb ka päris ülikool, kuid siinsel juhul on rahvusvaheline ulatus see, mis annab lootust, et äkki võiks sel moel kiivate huvide asemel käivituda ühisel teadmisel ja tegutsemisel põhinev koostöö. Mis ei ole riikidele jõukohane, on seda ehk ühiskonna rühmadele ning lootust ei tohi kaotada. Meilgi vaat et moesõnaks saanud „kodanikuühiskonna” avaldusvormid on prügikoristusest kuni kvaliteetse massihariduseni välja.
Vaba kättesaadavusega teadmised ei puuduta ainult arvutitarkvara. 10. jaanuari Sirbis kirjutas Madis Org avatud disainiplatvormidest mitmesuguste masinate ehitamisel, ka selliste, mis aitavad tulu teenida. Seegi on viis vabalt oskusteavet levitades ja kasutades hoiduda mitmesugustest majanduslikest lõksudest ja ummikteedest.
Mu meelest on põhjust pideva võrguilma kriitika kõrval (mis on suunatud kultuuri võrgustumise riskide esiletoomisele) näha ja mõista seda aspekti, mida võrguline suhtlus kultuuri ja ühiskonda juurde toob. Kvaliteetsete teadmiste ja oskuste vabalevi tõotab igatahes olulist haridusuuendust. Jääb üle oodata ja küsida, millal Eesti ülikoolid, nende helgemad õpetlased ka Eestisse mõne MOOCi-pere valmis meisterdavad.
Kindlasti ei saa tähelepanuta jätta asjaolu, et võrguharidus on äri ja MOOCid vaid osa sellest, mida võib, saab ja kindlasti tulebki käsitleda kui head reklaami loomult üsna kasumlikule võrgu kaudu antavale ülikooliharidusele. Arstide puhul, meenutan, on juba arutatud, et kuidas küll nii saab, et noored saavad siin hariduse ja imbuvad siis teistesse riikidesse tööd tegema. Kurjustajad arvavad, et tohtrid peaksid oma koolitusraha ühiskonnale tagasi maksma. Loodan, et selline pärisorjuse vorm ei taba tulevasi tudengeid, keda kohustataks ülikoolide ülalpidamiseks ainult või valdavalt Eestis õppima. Ahvatlus saada oma haridus uuel moel võrguõppes ju aina kasvab. Sedavõrd suuremate sammudega peavad Eesti autonoomsed ja igati iseseisvad ülikoolid võrgu ja vabahariduse aina paisuvas ruumis tegema samme parema koostöö ja ilmselt ka ühise Eesti Ülikooli poole.
On haridustsunftide lagunemise ja haridusinnovatsiooni ajastu algus. See tuleb paugu ja kärata, omasoodu nagu digitaalne heligi, mis jättis riiulile maailma kõige paremad grammofoninõelad. Muidugi on põhjust loota, et MOOCide ilmekad esinejad ja selged teemakäsitlused on need, mis noortest andekad õppejõud ja teadlased vermivad.