Heitlused sakraalsusega

Hans Henny Jahnnil tegutseb kurjuse vaim vulgaarsuseni madalalt: tuleb tunnistada, et see on ilmselgelt allpool kuradi väärikust.

ILMAR VENE

Alljärgnevate ridade kirjutamisele on ajendanud Karl Martin Sinijärv, kes loetud raamatuid tutvustades peatub Hans Henny Jahnni teosel tunnistamisega: „Kallasteta jõgi ajab mind lugejana igas seitsmes mõttes segadusse, tõesti on raske mõista, mis värk on, või kas.“ Järgneb põhjendatud kiitus tõlkijale, tänu kellele võidakse nüüd ka eesti keeles manustada „kraami, mille puhul on küsimusele „Millest see raamat räägib?“ praktiliselt võimatu vastata. Või vähemalt võimatu praktiliselt vastata.“ (Raamatukogu 3/2021, lk 39).

Õnneks pole Jan Kaus oma suhtumises säärase lapidaarsuseni läinud; sissejuhatuseks küll mainitakse, et arvustada olevat keeruline, kuid mööndusele järgneb igati lugemisväärne tõlgendus (vt Sirp 4. VI 2021). Toonitamata jääb selles ainult, et „Kallasteta jõgi“ on diloogia, mille esimene osa kannab pealkirja „Puulaev“, teine aga, mahukuse tõttu kaheks pooleks jagatud, on pealkirjastatud pikemalt: „Gustav Anias Horni kirjapanek, kui ta oli nelikümmend üheksa aastat vanaks saanud“.

Keerukuse tunnistamine on kõike muud kui erandlik. Praegugi on mu kõrval põhjalik, üksikasjadeni minev kokkuvõte „Kallasteta jõest“, mis kannab paljuütlevat alapealkirja: „Läbitungimatu meistriteos“ („Ein undurchdringliches Meisterwerk“). Esimese hooga saaks sedalaadi kurtmistele vastata: nii peabki olema, sellele osutab juba pealkiri „Kallasteta jõgi“. Karl Martin Sinijärve küsimuse lahendab napisõnaline vastus: „Raamat räägib kõigist iganes teadaolevaist asjust ja veel mõningaist (de omni re scibili et quibusdam aliis).“

Aga selline lühidus tuleb arvesse ainult naljatusena; tõsimeelsema tõlgenduse üritaja peab kõigepealt tunnistama, et mahukas teos tõstatab tõesti vastamatuid küsimusi. Minu meelest taanduvad kõik arusaamatused kahele pearaskusele. Esiteks: pikk lugu pole ikka veel saanud kokkuvõtlikku määratlust, lugeja ei taipa, missugust tervikut talle pakutakse. Ja teiseks: „Kallasteta jões“ esineb asju, mille provokatiivsus eirab kõiki norme. Siinkohal näide, milleni võib autor tavakujutluste ignoreerimisel minna. Detektiivkirjanduse austaja teab, et mõrvast piisab terve romaani sisustamiseks: alustatakse laiba avastamisest ja teose lõppedes on roimar tabatud. Mismoodi kujutab seda asjandust Jahnn? Esiteks: tapmine esitatakse üsna tähendusetu juhtumina. Teiseks: tapmise põhjus, on see teose käigus selgunud, osutub nii naeruväärseks, et ükski normaalne inimene ei võta seda tõsiselt. Kolmandaks aga – tapetu „kihlatu“ hakkab mõrtsukat armastama igaveseks ajaks igavesti kuni armastatu surmani ja pärast surma ka.

Juba see näide peaks tõendama, et mahukas teos, näiliselt traditsioonilises vaimus välja peetud, räägib millestki muust, järgides mingit tundmatut kava, nagu see modernse sihiseadega teoste puhul sagedane. Ja just selles peaks meistriteose läbitungimatuse põhjus seisnema ennekõike: kauge ja igavikuline esitatakse nüüdisaegse igapäevasuse vormis, ilma et autor püüaks nende vahele mingit eraldusjoont tõmmata; pigem vastupidi: jääb mulje, et kirjanik pani suurimad lootused just ühendamatute asjade sulandamisele lahutamatuks ühtsuseks.

Püüdkem siis eritleda. Väliselt, nagu juba osutatud, mõjub „Kallasteta jõgi“ traditsiooni järgiva jutustusena; on Joyce’i „Ulysses“ žanrilt romaaniks määratletud, siis Jahnni suurteosele näib ju see tähis sobivat veelgi paremini. Kuid mis võiks olla selle „romaani“ puhul määrav, autobiograafilisus või peategelase kujunemislugu või ajaloolisus? Pole kahtlust, et autori elulugu teoses suurel määral kajastub, kuid samas pole tal mõtteski kujutada suhteid kaasinimestega romaanižanri kaanoneid järgides; peategelane kohtub inimestega, olgu siis Lõuna-Ameerikas, Aafrikas või Norras, lahkub nendest ja hiljem nad jutustaja vaateväljale enam ei ilmu. Küll aga saab täheldada, et kõigi kõrvaltegelaste tutvustamisel püsib autori tähelepanu kannatustel ja kõikvõimaliku ülekohtu avaldustel: Gustav Anias Horni „kirjapanek“ on romaan kannatamisest.

Siin oleks sobilik koht tutvustada käesoleva kirjutise pealkirja tähendust; „kannatus“ on ennist vilksatanud, piisab kukesammust, et selle juurest „sakraalsuseni“ jõuda. Möödunud sajandi 75. aastal juhtusin lugema August Messeri „Filosoofia ajalugu“ ja sellest püsib tänini meeles halvustaval toonil tehtud osutus: seksuaalsust, mis peaks meile püha olema, esitatakse jälgina. See tekitas hämmingut; filosoofia ajaloo autor, liiati XIX aastasajal, oleks pidanud teadma, et algselt märkis „sakraalsus“ kõiki põrmlikule mõistusele lähenematuid nähtusi, olid need siis meeldivad või koledad: hümnid tõusvale päikesele ja Mooloki ohvrid käibisid ühtmoodi sakraalsetena. Sakraalsus läbib Jahnni peateost kahel tasandil. Esimeseks ja maisemat laadi vastaseks osutub seksuaalsus: küll katsub autor endale sisendada, et sugulisus on tegelikult pühadus, mille, sarnaselt kõige muuga, on ära rikkunud alles kristlus, kuid täie järjekindlusega tema suhtumine ei avaldu. Peategelane harjub „higist tilkuvate, ammugi häbitunde kaotanud meeste ja naiste kõntsase seksuaallõhnaga“ (I, 112) – sugulisuse pühadust sellised sõnad vist ei ülista. Aga inimloomuse puudulikkuse asjus on autoril varuks ka vabandus: „See laastamistöö, mida pietism on hingedes teinud, on mõõtmatu“ (I, 366). Nii öeldakse pietistide, see tähendab „usklike“ kohta, kes nägid oma ainulist eesmärki inimloomuse puhastamises.

Teine tasand osutub kõrgemaks, nii-öelda metafüüsilisemaks: armastav inimene on teadlik oma jumalikkusest, mille esmaseks tunnuseks peetakse teatavasti jäävust, ja seepärast tal kogemusega, mis tõendab tema jumalikkuse puudulikkust, on raske leppida. Ülalpool olen osutanud tutvustatava ainestiku vaheldumisele: diapasoon on lai, elitaarsest muusikast kuni hobusetõugude aretamiseni. Ootuspäraselt räägib autor asjust, mis on talle tuntud kõige paremini; karge Norra olustik asendub pehmema Rootsi ja hiljem veelgi ühtlasema Taanimaaga. Eriline tähelepanu saab osaks kõige elusa ühtekuuluvusele, seob ju neid kõiki kannatuste kett. Jahnni arusaam jumalusest, „suurest Nullist“, toob meelde Hieronymus Lormi, kelle kujutluses kõiksus oli „võrsunud õndsast eimiskist (dem seligen Nichts entstiegen); vastuste subliimsus ei tohi ometi küsimustest maha jääda.

Üldse väärib indialik traditsioon Jahnni puhul arvestamist; sest mida muud jääks üle, kui kristluse vaimuga immutatud kujutlused vastu hakkavad? On siinpoolsus kord igavene ja sealpoolsusest ilma, siis jääb vaid ahastada kannatuste keti otsatuse pärast. Albert Schweitzer arvas väljapääsu leidnud olevat kristliku jumala loomes, s.t eluslooduses, ja sõnastas isegi vormeli Aukartus Elu Ees, kuid õgimise tarvidus ei jäänud selle läbi väiksemaks; ja nii pidi Eugenio Montale talle oma luuletuses andma õige pentsiku osa: „Doktor Schweitzer pildus elusaid kalu näljastele pelikanidele. / Kaladki on elu, ütles ta, / ainult et madalamat järku“ (Ain Kaalepi tõlge, tsiteeritud mälu järgi).

Midagi uut selles muidugi polnud, džainismi piires on ussikeste ja putukate kummardamine aastatuhandeid aus püsinud; meenutagem, et indialiku lektüüri mõjul hakkas Lev Tolstoi vett kurnama; kirjanik ei soovinud, et ta magu pisiolendid elust ilma jätab. Ollakse kord oma tarkusega niikaugel, siis jääb veel ainult tunnistada, et meis elav hing on ainus meile tuntud jumalus ja sellega on indialikule maailmapildile kroon pähe pandud. Aga sellest pole Hans Henny Jahnn hoolinud, talle piisas ahastamisest siinset maailma painavate kannatuste pärast: „on, nagu on“.

Seiskumist ei saa tema suurteosele ette heita, kuid muutlikkuse tohuvabohus on ka midagi konstantset: peategelaste tandem. Siitpeale kerkib küsimus: mispärast on jutustajal tingimata paarikut vaja? On esimene saatja surnud, siis tema asemele peab tulema teine: hea Enkidu (s.t Gilgameši sõbra) vahetab välja tema antipood, kurjuse kehastus.

Olen nüüd endast ette rutanud, et vihjata ettevalmistavalt esitamiseks kavandatud tõlgendusele. Minu meelest rajaneb „Kallasteta jõgi“ Gilgameši eeposel ja saksa kirjaniku inspireerijaks ma pean Joyce’i „Ulyssest“. Iirlasele tundus, et Homerose eepos võiks olla alusraamiks panoraamile, milles ta võtab kokku kõik; kavatsust arendades hakkas ta tutvuma võimalustega, jõudes peagi Victor Bérard’ini, kes oli „Odüsseiat“ kommenteerinud tervelt neljas köites; see mahukas kommentaar kujunes aluseks „Ulyssesele“. Valminud romaani pealkiri kergendas tõlgendajate tööd; nad said peagi allikate jälile ja juba autori eluajal ilmus tõlgendus, milles näidati, kuidas „Odüsseia“ kakskümmend neli laulu „Ulysseses“ kajastuvad. Esitus mõjus nii usutavalt, et Joyce pidi tõlgenduse aktsepteerima.

Muidugi oli tema teos kõike muud kui teisend Homerose lugulaulust; raamatus, nagu juba osutatud, on esituse saanud kõik, isegi inglise kirjanduslugu võetakse kiirkorras läbi. Joyce’ile piisas ideest ja veelgi suuremal määral piirdus sellega Jahnn, kui ta oli otsustanud näidata, mismoodi võiks Gilgameši ja Enkidu lugu ilmuda XX sajandi oludes. Juba ette paistab ära, et tema sõltuvus „allikast“ pidi kujunema veel palju vabamaks kui Joyce’il. Küll tohib oletada, et ajapikku on ilmunud mahukas „gilgamešoloogia“, aga paika peab seegi, et usaldusväärsemat ettekujutust teose mahust ja terviklusest, olgugi fragmendid sellest säilinud neljas keeles, eales ei saada. Jahnnile annetas „alusraam“ ainult tegelaste tandemi, ühtekuuluva sõbrapaari.

Käesoleva kirjutise „sõnum“ taandub seega väitele: Joyce alustas äratundmisest, et raamatus, milles „Odüsseia“ tegevustik kajastub hädavaevu äratuntavalt, oleks võimalik esitada kõik, milleni tal on õnnestunud jõuda aastakümnete jooksul; Jahnn esitab oma peateose veelgi iidsema eeskuju, Gilgameši eepose najal, jättes endale tunduvalt suurema vabaduse: Gilgameši ja Enkidu lugu jutustades on kirjanik esitanud, mis talle elu jooksul kogetust tundus oluline, ja mõistagi eelistas ta rääkida asjust, mis olid talle tuntud kõige paremini.

Jääb vaid lisada, mismoodi ma oma meelevaldse oletuseni olen jõudnud. Esmalt kallutavad selles suunas arvama autori osutused Gilgamešile ja assüroloogilise hõnguga tekstilõigud (Ungnad); neid on nii ohtralt, et ka väljaande kujundaja, Andres Rõhu, kes mu meelest väärib lausa ülistusi, pidas kõige kohasemaks kasutada Baabüloni meenutavaid artefakte. Aga kaudsemaid kajastusi täiendavad ka otsesõnalised vihjed; minu meelest on kirjanik „plaanile“ kõige selgemini osutanud „Gustav Horni kirjas oma surnud emale“, olgugi et ka need osutused jäävad ühetähenduslikkusest kaugele. Iseäranis käib see esimese lause kohta, millega „plaani“ tutvustamist alustatakse: „Alfred Tutein kägistas mu armastatu ja see oli põhjus, et ma pidin vaheldusrikastel, mõrudel ja tiivustatud aastakümnetel teda armastama õppima“ (II, 634). Võib-olla leidub lugeja, kes selle lause arvab arusaadavaks, kuid mina paraku selliste hulka ei kuulu. Mõistetavamaks pean teist lauset: „Kuid Ellena oli surnud ja seejärel oli mul ülesanne, et läbistada ühte inimest tervenisti oma mõistuse, hinge ja meeltega“ (II, 635). Nii ütlen sellepärast, et „läbistamine“ toob mulle otsekohe meelde vereülekanded, mis peavad (vist) sõprade hingedele ühtekuuluvuse andma, ning sellele järgnevad kirjeldused, mille käigus näidatakse, missuguse hoole ja armastusega Horn „palsameerib“ sõbra surnukeha; ei usu, et leiduks lugeja, kes neid kirjeldusi võtaks kõige otsemas tähenduses, tõenäolisem on, et need järgivad mingit mõistukõnelise tagapõhjaga kava. Kõige selgemalt aga kõlab kolmas lause: „Me tegime teineteisele seda, mis inimeste arvates on ainult jumala päralt: andsime andeks kogu elu, kogu eksituse, kõik tehtu“ (II, 637). Arvan selle kõige selgemaks, kuna siin saab sõnastuse Gilgameši eepose peateema, püüd jumalatega võrdseks saada.

Muidugi tuleb ennist öeldut võtta ettevaatusega; sest mida oleks meil võimalik teada inimeste tahtmistest, kes on elanud aastatuhandeid tagasi ja kelle sooviavaldusi me tunneme väga katkendlikult. Isegi tollased käibetõed pole meile enam mõistetavad; kõik vististi ei tea, et kaugminevikuline kujutlus lahutamatust sõbrapaarist (mida Freudist peale seostatakse homoseksuaalsusega) rajanes nii-öelda filosoofilisel alusel. Tegi täiusliku sõpruse (või armastuse) võimalikuks hingeline ühtsus, siis sellest igati loogiliselt tulenes, et täielikuma sulandumise saavutavad samasooliste inimeste hinged; hing ju tollal, erinevalt nüüdisajast, oli kõigiti reaalne üksus ja sellepärast tuli inimese sugu selle küsimuse puhul tingimata arvesse. Oli (südame)sõber surnud, siis see tähendas, et paarik, kes ikka veel elavate hulka kuulus, oli poolest hingest ilma. Selles vaimus on rääkinud isegi Aurelius Augustinus, olgugi et ta vanuigi varem kirjutatuga tutvudes pidas sellist väljendusviisi liialduseks.

Vahest see poolehingelisus koguni seletab, miks Hornil on tingimata uut paarikut vaja, kuid ütelda midagi ühetähenduslikku pole võimalik; Jahnni peateos on ikka tõesti kallasteta. Eespool on juba mainitud, et selgus jääb saavutamata isegi kõige põhilisemas, suhtumises seksuaalsusse. Selles suhtes oleks saksa kirjanik võrreldav Maupassant’iga, kes pidas küll suguühet ülimaks väärtuseks, kuid kelles ühtaegu elas oskus kujutada kõnealust ainulisust kõige jälgimas valguses. Niisama lahtiseks osutub küsimus Jahnni puhul. Kuldsed rinnanibud jäävad hiilgama igavesti (kummalisel kombel räägib ka Thomas Mann oma päevikus ikka poisslaste ülakehadest), kuid üldiselt esineb sugulisus esimese tandemi puhul sündsas valguses; alles teisik, Tuteini äraspidine kehastus, kurjuse vaimu kandja, muudab seksuaalsuse nuriilminguks. Tuleb selles näha autori suhtumise väljendust? Ma ei tea; nii palju ainult peaks olema selge, et saatana sigidiku saadab kohale autori kavatsus: vastasel korral ta kohe pärast saabumist ei valiks tõelise Tuteini kirstukaant endale meelisasemeks. Kübemeke müstikat pole määratus pannoos ülearu.

Kuid ka deemonlikkuse esitab Jahnn liiga siinpoolsena. Juba mainitud Thomas Mannil on „Doktor Faustuses“ ainult kaks teemat: muusika ja deemonlikkus; ja kui kurjus lõpuks oma eesmärgi saavutab, siis ikka oma nime vääriliselt, s.t vaimse jõuna tegutsedes. Jahnnil tegutseb kurjuse vaim vulgaarsuseni madalalt: talle ei piisa sellest, mis kolju taga, ta peab kolba raudkangiga sisse lööma. Tuleb tunnistada, et see on ilmselgelt allpool kuradi väärikust.

Gilgameš, kelles põrmlast oli ainult kolmandiku võrra, ei saanud sõpra tagasi ja pidi leppima paratamatusega; Gustav Anias Horn paraku sai, ju siis autorile oli tundunud, et tema tegelasel, üürikese maailma asustajal, ei sobi kestvuse kehastajana esineda. Muidugi toimus nii autori kavatsuse kohaselt, kuigi ka see pole enamat kui oletus; järginuks autor ettekavatsetud plaani järjekindlamalt, siis ta meistriteos oleks ehk kujunenud läbipaistvamaks. Aga ühtaegu tohib oletada, et läbipaistmatus ei esine ainukese põhjusena, mille tõttu teos pole leidnud väärilist tunnustust; kirjaniku kalduvus ebameeldivaid asju nimepidi kutsuda hakkab silma liiga pealetükkivalt. Niisama märgatavalt tuleb esile ülemääraseks võimendunud kalduvus provotseerida; meenutagem veel kord, et Ellena tapmine, mahuka suurteose keskpunkt, millest kõik välja kasvab, saab põhjenduse, mida on raske võtta tõsiselt. Aga see on kõike muud kui ainus äraspidisus; ilmekas näidis autori maailmanägemisest leidub esimese köite 390. leheküljel: „Ta astus oma tuppa. Ta nägi oma naist. Ta kägistas naise. Põhjusetult. Ta ei tundnud seejuures midagi.“ Nii eriskummaline kirjeldus võib ka lugeja tundetuks teha.

Aga õiglane see mingil juhul ei oleks; Jahnn kuulub autorite hulka, kelle puhul peab paika, mida William Faulkner ütles Joyce’i „Ulyssese“ kohta: sellele raamatule, nagu piiblilegi, tuleb läheneda usuga; seda enam et usuga oli autoril nüüdisaegselt hõre vahekord. Tema kreedo on kirjas esimese köite 139. leheküljel: „Ma küsin. Ma loodan vähe.“