Hindamatu panus feministlikku antropoloogiasse

Mead kritiseerib lihtsaid dihhotoomiaid, kus meeste ja naiste iseloomuomadusi vastassuunas võimendatakse.

TERJE TOOMISTU

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui mõni aeg tagasi tõstatas üks Eesti telesaatejuht oma saates küsimuse, kas Eesti mehed on muutunud liiga naiselikuks, tekkis sellest omajagu furoori. Kelle pani irooniline ülevaade meeste muutunud rollist ebamugavalt nihelema, kelle populaarsust taotleva küsimusepüstituse tõttu tõsimeeli solvuma. Riivatute reaktsioone kohtas netiavarustes omajagu. O tempora, o mores!

Ent millal pole soorollide olemuslikkust küsimuse alla asetav seisukoht olnud asjakohane ja millal pole see tekitanud furoori? Soorollid on lääne kultuuriruumis olnud pideva tähelepanu all, vormides seda, mis on võimalik ühele soopoolele ja võimatu teisele, ning kujundades seeläbi ka sugudevahelist hierarhiat. Koloniaalprojektide käigus viidi need ettekirjutused ka lõunasse, kus hakati koloniaalvalitsejate eeskujul nägema soolises eristumises tsiviliseerituse märki.

Kui tänapäeval on kõigile selge, et soorollid on sotsiaalne konstrukt – see, kuidas mõtestatakse ja etendatakse sugu, on alati tingitud sotsiokultuurilisest kontekstist ning mitte universaalsest sugudevahelisest erinevusest – ei olnud see sugugi veel nii sajand tagasi. Ameerika antropoloog Margaret Mead oli üks esimesi, kes demonstreeris veenvalt oma 1935. aastal esmakordselt avaldatud teoses „Sugu ja sundus kolmes primitiivses ühiskonnas“ soo sotsiaalset konstrueeritust. Nüüd on teos avaldatud ka eesti keeles.

Ameerika tuntumaid antropolooge

Pennsylvania osariigis sündinud ning New Yorgi Columbia ülikoolis doktorikraadi saanud Mead sai tuntuks oma esinemistega meedias: teda peeti oraakliks, kellel on kõige kohta midagi öelda. Tihti tõmbas ta oma töödes ja esinemistes kaugetes kultuurides kogutud materjali ja Ameerika ühiskonna vahel paralleele, mis tõi talle populaarsust märksa laiemalt kui vaid teadlasringkonnas. Tema teel üheks maailma tuntumaks antropoloogiks ei saa mainimata jätta antropoloogia suurkujude Franz Boasi ja Ruth Benedicti mõju. Nood olid olnud Meadi õppejõud Columbia ülikoolis.

Meadi kui teadlase reputatsiooni ründas postuumselt Uus-Meremaa antropoloog Derek Freeman, kes püüdis näidata, et Mead manipuleeris andmetega, et need sobituksid teooriasse, mille kohaselt domineerib keskkonnategurite mõju pärilikkuse üle. Sisukas teose järelsõnas on Raili Marling muu hulgas peatunud ka sellel poleemikal, tõdedes, et Meadi töö väärtuse osas valitseb konsensus. Igati õigustatult tõstab Marling esile Meadi ka naisteadlaskarjääri populariseerija ning sotsiaalpoliitiliselt vastutustundliku antropoloogia viljelejana.

Teose „Sugu ja sundus“ mõju ulatub aga sellest kaugemalegi. Nimelt sai ta välitööde käigus lähedaseks Gregory Batesoniga ning nad andsid koostöös suure panuse visuaalantropoloogia kui eraldiseisva uurimissuuna kujunemisse.1

Loodus vs. kasvatus

Selleks et mõista teoses „Sugu ja sundus“ esitatud argumendi olulisust omas ajas, tuleb vaadata sajandi alguses valitsenud inimestevaheliste erinevustega seotud hoiakuid. 1920. aastate rassistlike veendumuste kohaselt erinevad inimesed bioloogiliselt. Kuna rassi peeti looduse poolt sätestatuks, arvati, et need, kes ei ole valgenahalised, on geneetiliselt kehvema koodiga. Valges nahas nähti sünnipärast üleolekut.

Sellest kujunes XX sajandil sotsiaalteaduste üks olulisemaid debatte, mille juured ulatuvad otsapidi antiikfilosoofiasse. Murranguliseks lähepunktiks peetakse John Locke’i 1690. aasta teesi, mille kohaselt on inimese meel sündides tühi tahvel, tabula rasa. Debati keskne küsimus oli, kumb mõjutab inimest enam, kas loodus ehk geenid ja pärilikud tegurid või kasvatus ehk sotsiokultuuriline keskkond ja kogemused. XX sajandi alguses domineeris esimene seisukoht. Teooria võimaldas muu hulgas õigustada valge nahavärviga indiviidide üleolekut. Sama loogika järgi sai naisi pidada ka meestest vähem väärtuslikuks sooks. Margaret Mead kaitses aga kiivalt seisukohta, et „indiviidi vormivaks primaarseks jõuks on kultuur ja mitte bioloogia“ (lk 14).

Feministliku antropoloogia lätted

Kuigi feministlikust antropoloogiast sai eneseteadlik distsipliin umbes 40–45 aastat tagasi ja seda suuresti nn teise laine feminismi tuules, siis võib Margaret Meadi koos Ruth Benedicti (aga ka Bronisław Malinowskiga) pidada XX sajandi alguse feministliku antropoloogia kandjateks. Nemad olid esimesed, kes pöörasid tähelepanu soorollidele ja seksuaalsusele kui legitiimsele uurimisvaldkonnale.

Tol ajal oli tavaks, et meesuurijad said andmeid sooliste suhete, seksuaalsuse, suguluse, aga ka naiste olukorra ja staatuse kohta vaid meesinformantidelt, kuid seda esitati kui kogu uuritavat ühiskonda puudutavat tõde. Sugu ja seksuaalsus olid harva eraldi töö fookuses, pigem käsitleti neid möödaminnes seoses muude küsimustega, nagu perekond ja sugulus. Naiste olukorra esitus nende enda vaatevinklist oli sisuliselt olematu. Esimesed naissoost antropoloogid alustasid tööd XIX sajandi lõpus, sageli olid nad oma abikaasast teadlasega uurimisretkedel saatjana kaasas. Nii mõnigi neist oli iseõppija ning paljude intellektuaalne panus – eriti nende, kes ei olnud valgenahalised – on läinud sooliselt kallutatud viitamistava tõttu kaduma. Feministlikud antropoloogid tegid naised antropoloogilises kirjelduses nähtavaks, seda nii uuritavate kui ka uurijatena.

Margaret Mead tunnistab bioloogiliste sooerinevuste olemasolu, aga kritiseerib sooga seostatavate sünnipäraste iseloomuerinevuste arusaama. Pildil Mead New Yorgi Teaduste Akadeemias 1968. aastal.

Wikimedia Commons

Sellel taustal on seda imelisem, et XX sajandi esimese poole Ameerikas olid kaks kõige tuntumat antropoloogi naised – Ruth Benedict ja Margaret Mead –, kinnitades erandina meeste domineerimise reeglit.

1970. aastatel pead tõstnud naisantropoloogia, mida hakati fookuse nihkudes naistelt soosuhetele nimetama sooantropoloogiaks ning seejärel üha enam feministlikuks antropoloogiaks, on feministliku kriitikaga varustatud antropoloogia, mis tõi kaasa ka suurema huvi oma kultuuri uurimise vastu. Kultuurirelativismile viidates sai osutada sellele, mis on omakultuuris valesti. 1970ndate feministlikult meelestatud naisuurijatele oli sooküsimus seetõttu kahtlemata sütitav.

Kultuuride võrdleva analüüsi ja omakultuuri kriitika vallas oli Margaret Mead aga pioneer. Võib arvata, et osalt tõi just julgus kaasa rääkida ja kriitiliselt Ameerika kultuuri käsitleda talle kõrge staatuse.

Soopõhise temperamendi konstruktsioon

Nüüd sellest mõjukast teosest lähemalt. 1931. aastal leidis Mead välitöödel Paapua Uus-Guineas kolm hõimu, kes elavad üksteisest 160 kilomeetri kaugusel. Just nende hõimude juurde sattus Mead paljuski juhuslikult kas kellegi soovituse, liikumisvõimaluste või välitööde käigus teda tabanud malaariahoo tõttu. Kuna neis kogukondades mõisteti soolist erinevust väga erineval moel, sai ta omas ajas välja tulla radikaalse argumendiga.

Mead leidis, et neid „lihtsaid ühiskondi“ võrreldes on võimalik mõista, „millised elemendid on sotsiaalsed konstruktsioonid, mis bioloogilise sooga ei seostu“ (lk 34). Uuringuid alustades jagas ta enda sõnul üldlevinud seisukohta, et sooga seonduv temperament on olemas ning heal juhul saab seda kasvatusega natuke kujundada. Välitööde käigus sai talle selgeks, et seesuguste iseloomuomaduste suunas, mida Ameerikas seostati ühe või teise sugupoolega, on võimalik kasvatada mõlemast soost isikuid.

Nii kritiseerib ta iseloomuomaduste vastassuunas võimendamist: kui mees on tugev, siis naine on tingimata nõrk; kui naine on leebe, siis mees on tingimata agressiivne. Mead märgib, et „kuigi iga kultuur on mingil viisil institutsionaliseerinud meeste ja naiste rollid, pole seda tehtud tingimata kahele soole ette kirjutatud isiksusetüüpe teineteisele vastandades ning samuti mitte domineerimise või alistumise mõistete kaudu“ (lk 37). Näiteks kui kultuuris jagatakse soo järgi mõnesid kombeid või tegevusalasid (juuste pikkus, seelik või püksid, huulepulk või mitte), siis nendega ei ole inimestel tavaliselt raske kohaneda.

Küll aga tekib probleem, kui sugusid eristatakse temperamendierinevuse alusel. Siia alla käivad kõikvõimalikud ettekujutused, et näiteks mehed on paremad juhid ja naised paremad kokad, naised emotsionaalsed ja mehed ratsionaalsed, üks sugupool on „loomulikult“ maskuliinne ja teine „loomulikult“ feminiinne. Asi pole ainult ühe sugupoole privilegeeritumasse positsiooni asetamises, vaid säärased seisukohad võimaldavad tõrjuda ja rõhuda neid, kes normist kõrvale kalduvad.

Seejuures ei tähenda see, et soolisi erinevusi pole olemas. 1950. aasta väljaande eessõna alustab Mead nendinguga, et seda tema raamatut on kõige sagedamini valesti mõistetud. Nimelt arvati temast, et tema meelest pole mingeid soolisi erinevusi olemas. Loomulikult tunnistab Mead bioloogiliste sooerinevuste olemasolu, aga kritiseerib sooga seostatavate sünnipäraste iseloomuerinevuste arusaama.

Hoolitsevad ja usaldavad arapešid

Teose esimeses osas on käsitletud mägedes elavate arapešide kogukonda, kus nii meeste kui ka naiste roll on emalik. Arapešide elu on seiklus, mille käigus kasvatatakse lapsi, loomi ja ka vilja. Koostööle üles ehitatud ühiskonnas ei kuulu maa elanikele, vaid nemad kuuluvad maale. Tööle teiste aedades ja jahiretkedel osalemisele kulutatakse ligi kümme korda rohkem töötunde kui oma plaanide elluviimisele (lk 63). Üksikutele meestele surutakse peale „suurte meeste“ roll: nemad peavad olema liidrid ja uhkeldavalt kõndima, mida ükski arapeš muidu ei teeks. Vägivallatus kogukonnas ei võeta midagi karistuseks ette ka nende inimestega, kes on vägivaldsed.

Kuidas on see võimalik? Mead on analüüsinud põhjalikult arapešide seksuaalkäitumist ning seda, kuidas nad oma mudilasi kasvatavad. Esiteks imetatakse lapsi väga kaua. Kui ema on olnud pikka aega ära aiatöödel, hüvitab ta selle alati tundeküllase imetamisega. Nii kasvab lapse usaldus kõige ümbritseva vastu. Samuti ei õpetata lastele, et käitumine on kuidagi sooga piiritletud või et vastassoost inimesega peab kuidagi erilisel kombel suhtlema, mistõttu on lastel „muretu familiaarne suhe mõlemast soost kehadega“ (lk 92).

Poiss ja tüdruk pannakse juba varakult paari ja ühe katuse alla elama. Seksuaalsuhetes ei toonitata rahuldust, vaid mõlemapoolset valmisolekut (lk 153). Seksuaalne läbikäimine kasvab välja aeglaselt süvenevast kiindumusest. Arapešid peavad mehi sama hoolitsevateks vanemateks „nagu meie peame naisi“ (lk 185). Perekondlikes suhetes eristuvad mehed ja naised vaid vanuse tõttu, millest tuleneb tarkuse ja vastutuse erinev määr. Polügüünia pole siin eesmärk omaette, vaid seda võib olude sunnil ette tulla. Selline mees, keda Mead pidas kõige sarnasemaks tolle ajastu Ameerika meesideaaliga – heade füüsiliste proportsioonidega, ägedaloomuline, omamishimuline, agressiivselt seksuaalne – on arapešide juures haletsusväärne tegelane (lk 200).

Sõjakad mundugumorid ja kunstilembesed tšambulid

Väga huvitav oli lugeda teose harvu sissevaateid uurimistöö telgitagustesse – uurijarefleksiooni, mis on tänapäeval iga antropoloogilise teadustöö möödapääsmatu osa. Küll aga polnud see Meadi ajal nii. Seda hinnalisemad on need leheküljed, nagu näiteks teose teise osa alguses, kus ta kirjeldab asjaolusid, mille tulemusel jõudis ta kannibalidest mundugumoride juurde.

Kiirevoolulise Sepiki jõe ääres elavad mundugumorid, kellele on pühendatud raamatu teine osa, on kandunud leebete ja hoolitsevate arapeššidega võrreldes teise äärmusse. Standardiks on neil maskuliinne, aktiivne ja agressiivne käitumine ning seda nii meeste kui ka naiste puhul. Eeldatakse, et „iga mees hangib endale naise nõnda, et annab oma õe vastu mõne teise mehe õe eest“ (lk 243). Kuivõrd ühiskonna struktuur defineerib isa ja poja rivaalidena (lk 236), on vaenulikkus sisse kirjutatud juba peremustrisse. Liidriteks on mehed, kes on eriti agressiivsed, võimuhimulised ja ülbed ning kel on palju naisi, sest naised teevad ära ka kogu hõimu töö.

Pinevasse ühiskonda sündinud lapsi kantakse tihketes punutud korvides, nii et laps ei tunne ema ihu soojust. Suurem laps peab järgima mitmesuguseid keelde, mis „rõhutavad taas konflikti, mis teda kõikjal ümbritseb“ (lk 265). Noorte armuafäärid on kirglikud ja pingelised. Olgugi et naised on selles kogukonnas ebasoodsamal positsioonil, ei nähta neid nõrkadena ja meeste abi vajavatena, vaid „ägedaloomuliste emalõvidena“ (lk 285).

Kolmas hõim, mida on raamatus kirjeldatud veidi põgusamalt, on järve kaldal elavad detailiderohke kunsti ja kultuuriga tšambulid. Siin on naised hõivatud kalapüügi ja punumisega, lokitud juustega ehitud mehed aga tseremoniaalsete toimingutega. Ühiskonda hoiab koos kunst, mis on valdavalt meeste pärusmaa. Reaalne võimupositsioon kuulub aga naistele, kes on ka üksteises suhtes väga toetavad: mehed on „nominaalselt majade omanikud ja perekonna pead, aga .. tegelik initsiatiiv ja võim on naiste käes“ (lk 320).

Norm ja kõrvalekalle

Iga hõimu kirjeldades on Mead peatunud pikemalt sellel, et norm tõrjub teistsugused süsteemist välja, vaadelnud, mis saab nendest, kes on arapeššide juures agressiivsed, mundugumoride hulgas koostööaltid või ei kohane tšambulite hõimus naiste tegeliku võimuga. Sellest johtub ka teose läbiv ja olulisim tees, mis on tänini üks tuumikideid nii antropoloogias kui queer’i-teoorias: soolise temperamendi standardiseerimine rõhub normist kõrvale kalduvaid inimesi, kelle „temperamendist tulenevatele annetele ei leia tema ühiskond mingit kasutust või neid koguni ei sallita“ (lk 355). Selle tulemusel kannatab ka süsteem tervikuna.

Normist hälbivaid inimesi kirjeldab Mead deviandi mõiste kaudu. Nad on mõne kogukonna liikmed vaid sünni poolest ning on sunnitud „elama sellele kultuurile võõrana, parimal juhul hämmelduses, halvimal juhul mässates“ (lk 356). Nende hulgas on neid, kes on sündinud teistsuguse füsioloogiaga (nt vahesoolistena sündinud), ja neid, kes on õnnetuse või haiguse tõttu kohanemisvõimetud (füüsilise või vaimse puudega inimesed), aga ka neid, kes erinevad sotsiaalsest standardist „sünnipärase meelelaadi“ poolest.

Kui ühiskonnas esineb temperamendi soodihhotoomia (nagu tšambulite juures ning ka lääne kultuuriruumis), tekitavad distsiplineerivad märkused „tüdrukud nii ei tee“ või „ära käitu nagu tüdruk“ lastes hirmu, et teatud käitumise tõttu ei saagi ta oma soo hulka kuuluda (lk 363). Niisiis võib soo sotsiaalne klassifikatsioon ja sellega seotud hoiakute dihhotoomia tekitada segadust ja kahtlusi oma soolises kuuluvuses. Seejuures viitab Mead, küll lihtsustatult, ka transsoolisuse võimalikele põhjustele: kultuuris, kus sugude standardiseeritud käitumise dihhotoomia on tugevalt juurdunud, võib normist kõrvale kalduv inimene leida end kuuluvat vastandsoo hulka.

Kui aga domineerimine on mehe mõõt, siis toidab sellises ühiskonnas kohanenud meeste veendumust, et ollakse oma soogrupi liige, ennekõike see, et seesuguseid isiksusi vastassoo hulgas ei esine. Nii taasloob patriarhaalne süsteem iseennast.

Niisiis tõi Margaret Mead oma teosega juba ligi saja aasta eest välja midagi, mis on tänini aktuaalne ja väärib jätkuvalt kriitilist tähelepanu: kitsalt defineeritud soonormid ei rõhu ainult ühte sugupoolt, vaid väga paljusid indiviide nii meeste, naiste kui ka alternatiivse sooidentiteediga inimeste hulgas. Mead väidab koguni, et sooliselt piiratud sotsiaalse isiksuse dihhotoomia karistab suuremal või väiksemal määral kõiki sellises ühiskonnas sündinud inimesi.

Selle asemel et sotsiaalselt sobilik käitumine määrataks sünnijuhuse alusel – sündimine teatud klassi, teatud soo esindajana või teatud nahavärviga –, tõdes Mead, et „peame tunnustama kogu inimlike võimete registrit ja põimima neist vähem meelevaldse sotsiaalse kudumi, sellise, milles iga erisugune inimolend endale sobiva koha leiab“ (lk 389).

* Vt näiteks „Balinese Character: A Photographic Analysis“ (1942).

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht