Horisontaalne teema

Kui kord kultuur põhiseaduse preambulis on julgeolekuga samale pulgale seatud, siis antagu ka võrdselt toimimisraha.

KAAREL TARAND

Detsember on hea olemise, helduse ja lahkuse kuu, mille kinnituseks kirjutasid Eesti tähtsamad parteijuhid koos presidendi ning teadusilma esindajatega alla deklaratsioonile, kus lubatakse teadustegevuse rahastamist suurendada kolme aasta jooksul ühe protsendini Eesti sisemajanduse kogutoodangust, mis tähendab ligikaudu 250 miljonit eurot. Lubadust täita ei ole iseenesest keeruline, sest päris ilma rahata pole teadus praegugi. Meenutades, kui lõdva käega riigikogus riigieelarve tegemise käigus nn regionaalinvesteeringuteks (tuntud ka kui kommi- või katuseraha) miljoneid pilluti, võib arvata, et vaba raha tõotuse täitmiseks on.
Tibusid aga ei maksa enne lugema hakata, kui on ära olnud riigikogu valimised, moodustunud uus võimukoalitsioon ja selgunud, kas valimistel kehvemini esinenud erakondade esimehed oma ametis jätkavad või mitte – vabas maailmas on ju komme, et kui esimees on oma parteid kehvalt juhtinud, siis „võtab ta vastutuse“. Kas aga teadusleppega võetud kohustus automaatselt ka järgmistele esimeestele siduvaks osutub, ei oska keegi ennustada.
Kindla protsendi peale saamine teeb elu muretuks, teame riigikaitse näitel. Maagilised 2% kui NATOs olemise vältimatu tingimus õnnestus vähese turvatundega ühiskonnale aastate eest edukalt maha müüa, mis sest, et julgeolekuliidu tegelikkus kinnitab, et kedagi ei aeta klubist välja ka juhul, kui ta kulutab mitte kunagi saabuvateks sõdadeks valmistumisele normist poole väiksema osa oma rahvuslikust rikkusest.
Teadlaste aastaid kestnud ja lõpuks tulemuse andnud pressingul on laiem tähendus raha riiklikule ümberjaotamise korrale. Riigikaitsele rahvusliku rikkuse fikseeritud osa määramine oli seni erand ning poliitikute kindel vastus mis tahes teiste eluvaldkondade soovile endale samasugune rahaline tagatis saada on olnud eitav. Põhjenduseks väide, et kodanikkonna soovid ja ühiskonna vajadused muutuvad ajas ning pika eaga protsendikokkulepped rööviksid valitsuse ja parlamendi tegevuselt suure osa mõttest. Mis seal Toompeal ikka päevast päeva käia, kui tegelikult jaotab raha masin!

Nüüd on aga džinn pudelist väljas ja mis tahes valdkond, mis toimib maksu­raha toel, saab õigustatult esitada ka oma protsendinõudmise. Näiteks kultuur, täpsemalt öeldes professionaalsed kunstid ning kõik muu, mida praegu kultuuriministeeriumi vahendusel rahastatakse. Sel sajandil on kultuuri rahastamine olnud vaikses, aga kindlas langustrendis (vt graafikut). Üldsumma on küll kolmekordistunud, kuid kasv on olnud aeglasem kui ühiskonna jõukuse puhul ning kultuuriministeeriumi osa riigieelarvest on finantskriisi järel jäänud kõikuma 2–2,5 protsendi vahemikku. Sisemajanduse kogutoodangust tähendab see ligikaudu ühte protsenti, sedasama, mida endale ihkab teadlaskond.
Mõistagi oleks juba saavutatu partei­ülese kokkuleppena fikseerimist taotleda liiga vähenõudlik. Ei kümble rahas ükski kunstiliik ega ka raamatukogud või muuseumid, rahvusooper ega rahvusringhääling. Teadlased seadsid sihiku olemasoleva ligikaudu kahekordistamisele, vähemaga ei tohiks leppida ka kultuurivaldkond. Kui kord kultuur põhiseaduse preambulis on julgeolekuga samale pulgale seatud, siis antagu ka võrdselt toimimisraha. Selle saavutamine pole utoopia, kui teadlaste ja ohvitseride eeskuju järgida ja seda nii organisatsiooni kui ka sisuliste põhjenduste poolel.
Eesti akadeemiline maailm lõi endale juba aastaid tagasi autoriteetsete eestkõnelejate institutsionaalse süsteemi. Teadusele ei nõua raha suvaline professor X ja doktor Y, vaid Eesti Teaduste Akadeemia ja ülikoolide rektorite nõukogu. Teadus räägib läbi demokraatlikult valitud, teadlaskonna tugeva mandaadiga isikute suu. Nad on omavahel eesmärkides kokku leppinud ning neil on läbimõeldud suhtekorraldus. Kunstide vallast pole midagi võrreldavat praegu välja pakkuda, ehkki inimpõlv tagasi oli loomeliitude juhtidest koosnev nõukogu ühiskonnas autoriteetsemaid kogusid üldse. Praegu nokitseb igaüks omaette ning kui keegi üldistes huvides häälitsebki, siis jääb hüüdjaks kõrbes. Seega, valdkonna sisemise organiseerituseta on võimul lihtne tema taotlused tähelepanuta jätta.
Teaduses eriti, aga ka riigikaitses on hästi õpitud kasutama majanduslikke argumente. On arvutused ja hinnakirjad, kust pimegi näeb, kuivõrd tulus on investeerimine teadusesse ja julgeolekusse, olgu tegu laboriseadmete või relvasüsteemidega. Ja mingi aja pärast hakkab toru teisest otsast palju rohkem raha välja tulema, kui alguses sisse pandi. Kunstide puhul kodanikkonnal sama usku ei ole. Eks kunsti hindamisel tehakse palju ka maitseotsuseid lihtsal skaalal „meeldib – ei meeldi“, kuid valdkonna eestkõnelejad ei ole suutnud ka veenvalt näidata, mida leiva peale määri­tavat kunstiteod rahvale annavad. Võimalik, et ka loomulikust vastumeelsusest igasuguse mõõtmise suhtes. Kunsti ei saavat mõõta. Saab küll, vähemasti sama edukalt kui teadust, mille mõõtmisel küll mõnegi asjaosalise hinnangul on liiale mindud ja kohaldatakse mõne eriala suhtes ebaõiglasi mõõdupuid. Kahtlemata on oluline, et mõõdetaks ainult mõõdetavat ning õigeid asju. Seda ei ole kultuuris piisavalt tehtud ning mõõdetavad andmed on valdkonniti väga eba­ühtlased ja kõrvutamatud.
Kultuuriministeerium teatavasti algatas läinud aasta lõpul kultuuripoliitika põhialuste dokumendi uuendamise protsessi. Vastavalt üleskutsele panin ennastki kirja. Kas ma „teemarühmade kohtumiste laua äärde“ mahun või mitte ja kas kultuuri rahastamine tähtsate „horisontaalsete teemade“ nimekirja pääseb, selgub jaanuari lõpuks. Selleks et kollektiivse loominguna valmiv kirjand kehtivast sisukam saaks, on kindlasti vaja senisest laiemalt toetuda andmetele, mõõdetavatele näitajatele ja alanud aasta vältel kavatseb Sirp kõik kättesaadavad andmed arutelu toeks ka avaldada. Ja mine tea, ehk saab juba kevadel ametisse astuv järgmine kultuuriminister oma ametiajal kuulutada, et karu on nutmise igaveseks ajaks lõpetanud.