Hurraa, hurraa, hurraa

MIHKEL MUTT

Läksin läinud esmaspäeval tööle ja küsisin kolleegilt, kuidas ta tulemusega rahul on. ?Üldse ei ole,? ütles tema, ?nii kahju, et nii läks.? Kikitasin kõrvu: ?Jaa??. ?Muidugi, mina olin ikka Inglismaa poolt,? jätkas kolleeg. Mulle tundub säärane haakumine väga tunnuslik. Miks ei käidud valimas? Üks inimene võib teada ainult piiratud kontingendi vastust. Mulle on vastatud lihtsalt: suhkur läks kallimaks, bensiin läks kallimaks, mida kuradit ma peaksin hääletama minema?

Püüan meenutada, kas enne euroreferendumit rääkis mõni erakond selgesti, et need ja need asjad lähevad kohe nii ja nii palju kallimaks. Võimalik, et eksin, aga mu meelest räägiti ikka üldiselt. Ja targasti tehti, tuleb välja. Kui keegi oleks julgelt öelnud, et suhkrukilo tõuseb viielt kroonilt seitsmeteistkümnele, siis me võibolla polekski ELis.

Asi on ohtlik, sest kui rahvaküsitlusele pannakse ka uus ELi põhiseadus, siis praeguste meeleolude jätkudes võib see läbi kukkuda. Olenemata sellest, mis sinna sisse on kirjutatud, kuna suurem jagu valijaid ei vaevu sellesse süvenema. (Ei vasta tõele, et Eestis ei tehtud praegu selgitustööd. Kes vähegi tahtis, see sai teada küll.) Kuna Eesti-sisesed erakondlikud vahekorrad ei ühti vähimalgi määral Euroopa Parlamendi omadega, võivad asjad laiade hulkade teadvuses seostuda absurdselt ja pööraselt. Kuna valitsus tagasi ei astu, lasub ilmselt ka temal kohustus võimaliku uue rahvahääletuse korral agiteerida inimesi ?jah? ütlema. Sel puhul on oht, et valitsust samastatakse ikkagi nn. Euroopa-värgiga, kuigi nende esindajaid on vastavas parlamendis ainult üks. Suhkrunäljased, kes äsja tahtsid valitsust karistada (seda momenti ei maksa üle hinnata, aga samuti mitte eirata), võivad arvata, et ühest korrast oli vähe ning tuleb teine kord veel lajatada. Seda enam, et maitse on suus. Massidele meeldib väga kedagi karistada, sest siis nad tunnevad, et nad on olemas. Võib aga ka juhtuda, et nende erakondade pooldajad, kelle esindajad sisse ei saanud, loobuvad nüüd protestiks üldse hääletamast või hääletavad lausa vastu, põhimõttel ?mida halvem, seda parem, ja sööge ise oma suppi?. Ainult sotside vägev üleskutse poolt hääletada võiks tagada uue põhiseaduse läbimineku Eestis. Siinne kirjutaja igatahes on juba peaaegu valmis oma hiljutisi sõnu sööma ja loobuma mõttest referendumi läbiviimise vajalikkusest.

Sotside (kui kaua võttis aega, enne kui seda kena vana sõna on hakatud julgesti tarvitama) edu oli üllatus. Milleks üldse need arvamusuuringud? Tagantjärele on kõik meistrid seletama, miks nii läks. (Sama kehtib reklaamikontorite kohta, kes erakondade kampaaniad korraldasid. Kõik räägivad targalt, mis viltu läks, oma lolluse pärast ei paista keegi süüd tundvat.) Ainult üks sündmus Eesti poliitilisest lähiminevikust on tulnud suurema üllatusena. Need oli Res Publica 32 kohta viimastel parlamendivalimistel.

Olen kohanud ajakirjanduses (näit Jaan Kaplinski SL Õhtulehes) arvamusi, et meie sotsiaaldemokraatia hakkab tasapisi jalgu alla saama. Olles täielikult veendunud, et ühiskonna tasakaalu huvides on sotsiaaldemokraatlik tegevus vajalik (kuigi see pidurdab majanduse arengut), ei saa ma siiski optimismi jagada. Ni?? on vahepeal ära võetud. Laiade hulkade teadvuses asub sellel kohal Keskerakond, Edgari partei. Ja selle lähedal asub Rahvaliit, Villu partei. (Tiidu parteid ei saa tõsiselt võtta.) Mida on sotsidel pakkuda, mida neil pole? Erinevusi kindlasti on, aga mitte olemuslikke, vaid rohkem vormilisi ja kosmeetilisi. Teised on oma ?vaesteabi programmi? ikka tempinud igasugu lisanditega, kartusest, et aeg pole veel küps ja äkki peetakse kommudeks. Sotsid on nüüd avalikud. Samuti on sotside eesotsas väga haritud olekuga mees. Seega oleks nende vaesteabi nüüd justkui ka teaduslikult paremini fundeeritud, nagu üks tõsine poliitiline õpetus peakski.

Kui sotsid olnuks praegu valitsuses, olnuks nende toetus väiksem. Ja kui aeg oleks tagasi keeratud ning Res Publica suur kampaania, mis neid kärinal tippu tõstis, toimunuks sel kevadel, siis oleks kolm kohta võibolla neile läinud.

Teatavasti on eesti rahval olnud oma valitsejate suhtes kaks tüübilist eelistust: rahvamees ja härra. Viimast tüüpi esindas kõige silmatorkavamalt muidugi Lennart Meri, keda algul kuidagi omaks ei võetud, aga pärast võeti vägagi. Ilves kuulub samasse tüüpi, näiteks temagi mõtleb ?valjusti? ja räägib kidalt. Muide, ka Kelam on härra tüüpi. Ja natuke ju ka Savi.

T. Saarts kirjutas EPLis (15. VI 2004), et valima läksid eeskätt teadlikud valijad, kes tahtsid näha europarlamendis kompetentseid ja esinduslikke poliitkuid. Nojah… Mulle on Ivari Padar sümpaatne tegelane, aga Brüsseli koridorides sebimine ei ole vist tema eriala. Välispoliitikaga on kuuest valitust aktiivselt kokku puutunud kolm ja pool. Kui ma vaatasin neid lõputuid valimissaateid, siis tundus küll, et kirglikke ja arukaid lobistajaid oleks meilt küll saanud. Keegi ei pane kahtluse alla Ilvese moraalset õigust kuuluda europarlamenti, ometi pean tunnistama, et niisugune tohutu disproportsioon poolthäältes näitab mingit publiku ebatervet inertsi. Või mis valijate tarkusest me saame kõnelda, kui kaks endist suursaadikut Moskvas, Mart Helme ja Tiit Matsulevitð, said vastavalt 1289 ja 391 häält. Arvan, et diplomaatilistes ringkondades peaks akrediteeritus Moskvasse olema umbes sama kui mängimine NHLis. Seda enam, et Vene Balti-vastase poliitika neutraliseerimine on Eesti peamisi ülesandeid Euroopa Parlamendis.

Tagasi algusse: miks käidi nii nirult valimas? T. H. Ilves tõi oma EPLi (15. VI 2004) artiklis põhjuseks idaeurooplaste üleoleva suhtumise ning vähese teadlikkuse. Aga need on asjad, mis nõuavad omakorda põhjendust. Arvan, et põhjus on lihtsam ja labasem: vanades riikides muutuvad inimesed järjest mugavamaks ja materialistlikumaks, uutes riikides on rahvas alles vaimupime ja vaene. Euroopalikud võimustruktuurid jäävad hoomatavuse läve taha, kuuludes abstraktsioonide valda. Kui korraldataks üleeuroopaline referendum näiteks teemal ?Kas meie meeled tunnetavad maailma adekvaatselt või mitte??, siis läheks Eestist hääletama tuhatkond inimest. Ja ikkagi on imelik, kui lugeda näiteks Robert Barletti ?Euroopa sünnist?, kuidas Euroopa eri piirkonnad liitusid XI ? XIII sajandil ootamatult kombel ühte, nii et näiteks Egiptuse-vastast sõjakäiku toetati Liivimaa kaubandusest ja põllumajandusest saadud kasumiga. Loodan, et see põhimõtteliselt kordub.