Inimene ja ajad

EVI ARUJÄRV

Suvi. Euroopa vanad suurlinnad on täis kolonnides kappavaid, higist nõretavaid turismigruppe. Pead kuklas, jõllitavad inimesed vanu maju ja monumente: mustjasrohelisi või pleekinud, sõdades purustatud, sajandites vettinud ja murenenud ning taas ülesputitatud tuhandeaastaseid kivikolosse. Tumedad lõuendid, jäigad poosid, õrn marmorpits, kuld ja kard. Õlu, vein ja suulage kõrvetavad vürtsid. Giid vuristab aastaarve, stiilitermineid, ülikute nimesid ja ajaloosündmusi. Mis on tolle kappamise mõte? Missuguseid märke, missuguseid mentaalseid alusstruktuure see ergastab? Esteetilist ilu, ajaloo ülevust ja progressi? Ei ütleks. Hoopis lagunemine, aegumine, ajast väljalangemine on tugevaim märk, mis vaatab vastu mustjasrohelistest või pleekinud kivikolossidest. Ühtviisi ajast ?väljas? on Lõuna-Euroopa antiiksed varemed, Kesk-Euroopa mustunud sakraalhooned ja Ida-Euroopa lagunenud tööstusmaastik. Ja kõikjal tähistavad uut aega uued esindushooned ? pilvelõhkujad, pankade ning transnatsionaalsete suurfirmade klaasist ja betoonist pesapaigad. Kuigi on kahtlane, kas uued ?katedraalid? püsivad paari sajanditki, kõnelemata aastatuhandest, kannab iga uus hoonestik uut, igavikku pürgivat ajafiktsiooni, uut pateetilist narratiivi vaimlisest või materiaalsest edenemisest, tähistab uut tüüpi võimu. Stiil muutub, kuid arhitektuuri võimukus jääb.

Kui suur osa meie planeedi inimestest tegelikult elab tolle pateetilise ja ulja, noolena tulevikku suunduva aja ?sees?, klaasi ja betooni, börsiinfo ja tehnoloogiaimede ilmas? Või ideoloogide poolt vahule klopitud ?euroajas?, millest teatavasti ei tohi maha jääda või välja kukkuda, millega sünkroonis, ?lääne moodi? on soovitav mõelda? On?s poliitilises retoorikas domineeriv ülev-võimukas, põhiliselt makromajanduslik ajakontseptsioon tõesti kuidagi tõesem või tähtsam kui mingid muud? On ju inimesel veel ka tema eksistentsiaalne aeg, unenägude, ihade ja hirmude aeg, milles segunevad juba olnud ja alles igatsetud hetked. On bioloogiline, eluringiga seotud sündimise, söömise, sigimise ja suremise aeg. Meid ümbritseb veelgi vanem tektooniline, mulla ja kivide vanusega mõõdetav üliaeglane aeg, mida me märkamegi vaid lagunemise tõttu.

Lõviosa maailma rahvastikust elab, käsi mullas, on hõivatud naturaalmajandusega, et rahuldada kõige primitiivsemaid esmavajadusi. Ka ?tsiviliseeritud? eurooplase, näiteks prantsuse viinamarjakasvataja, poola potipõllumehe ja norra kaluri elu suunavad loodusrütmid. Eestimaal on küllalt inimesi, kes pole oma kodukülast viimased viisteist aastat pealinnagi saanud ? ka ?uue vabariigi? ajal sündinud eesti laste hulgas. Võib oletada, et nad tunneksid end Tallinna ?pilvelõhkujate? ees seistes samamoodi nagu keskaegne inimene Kölni katedraali ees…

Tegelikult kõnelevad ajahambast puretud iidsed pühakojad ja mustavate aknaavadega industriaalvaremed ühtainsat tõtt asjadest, mida ei saa mõõta ?euro-? või ?infoaja? mõõdupuuga. Murenenud kivi esindab muutlikkust, mis ulatub üle inimese, kuid on ometi peaaegu inimlik. On ju lagunemisel inimese jaoks dramaatiline tähendus. Lagunemine vääristab õitsemist. Nii on see ehk isegi kaunim kui õitsemine. Ja ajad, milles ja millest inimene tõeliselt elab, sisaldavad lihtsaid, aga imelisi asju. Rohi kasvab. Puudel on lehed. Kivi mureneb. Tuline kera liigub üle taeva. Kõdunemine ja õitsemine, lootus ja resignatsioon, surm ja sünd. Ka eesti talutare halliks tõmbunud palkide lõhn teeb tühjaks kõik võimukad poliitilised ajastu- ja ajamiraaþid. Kõik tõeline on sama igal pool. Tegelikult ei ole tarvis kuhugi kaugele minna.