Isaga veduril

 

Vikerraadiost töölt lahkuv Mari Tarand meenutab ja hindab, mis on raadios tehtud ja tegemata jäänud.

Mari Tarand, te hakkate Eesti Raadiost lahkuma. Mida see raadio teile tähendas, mis selle juures kõige tähtsam oli?

Kogu elu, eriti sellepärast, et riigi ringhäälingus on töötanud mu isa Paul Viiding. Mul on isegi tema raadiomärk alles. Suur latakas.

Kas temast on mingeid toredaid raadiosalvestusi ka?

Ei ole! Raadios ei ole ennesõja-aegsest ajast midagi alles. Kõik põlengud ja? Seda praktiliselt pole.

Ka mu ema töötas raadios. Ma olen siin olnud mudilasansamblis ja Ellen Liigeri näiteringis ja lapsteadustajaks aastal 1952-1953. Võib-olla hiljemgi veel. Kuuldemängudes mänginud. Ma olin huviline koolilaps, selge häälega, ja kuidagi ma siia otsapidi sattusin. Võib-olla oli esimene kuuldemäng kuidagi seotud äkki Rummode perekonnaga. Jaan Rummo oli teatavasti Eesti ajal lasteraadio ideoloog ja tegija. Paul Rummo oli pärast sõda seotud kunstide valitsusega ning arvatavasti ka raadioga. Ma mäletan, et lastena ? eelkooliealistena ? olime me Paul-Eerikuga ükskord koos mingis kuuldemängus, mille pealkiri oli vist ?Lapsed ja tuvid?. Selles oli juttu kätepesemisest. Stuudios oli päris vesi ja kauss, et solinat oleks kuulda.

Siis läksin ma ülikooli ja seal oli mul muidugi meelitusi ja ahvatlusi palju. Sanga sõnadega: oh õnnis mees, kel valmis vastus / mul aga valmis polnud see. Mille valin: kas keele, kirjanduse, ?urnalistika, rahvaluule, soome-ugri keeled. Kõik tundus huvitav, kogu see maailm, sest ma olin niisuguses vaimus kasvanud. Midagi sellist pidi see olema. Nii ma olingi alguses Ariste jünger. Aga siis see seotus raadioga ja muidugi Juhan Peegli eriline kuju, mis tõmbas mind ajakirjanduse osakonda. 1963. aasta kevadel lõpetasin ning mina ja Peeter Hein meie kursuselt tulime siia raadiosse.

Kui üks maja on olnud ühe inimese esimene ja ainuke töökoht, siis mõtle ise, mis tähtsus sel on?

Kas mõni saade jäi tegemata?

Jäi! Lastesaade ?Isaga veduril?. Idee oli aastast 1967. Mu vanaisa oli vedurijuht, aga ma pole temaga veduri peal olnud muidugi. Aga küll oleks tore: väike poiss, kelle isa on vedurijuht. Reporter on kaasas, intervjuu, need taustahelid ja… selline feature. Tol korral seda sõna muidugi ei tuntud. Aga see jäi tegemata ja mu sõber ja esimene õpetaja Helju Jüssi teab küll, mis tähendab, kui ma ütlen ?Isaga veduril?. See on selline sümbol teostamata jäänud asja kohta.

Mis veel? Selline saade, kus oleks tänavamuusik, keda on pikalt ja vaiksel n-ö varjatud mikrofoniga lindistatud, ja siis sealt hargneksid jutud temaga ? muusika, müümise, pilli, elu teemadel. Seda ma hakkasin isegi tegema nii aastakest kümme-viisteist tagasi. Oma Harju tänava kodus ? meil seal Kirjanike Maja ukse peal mängis üks mees klarnetit, väga ilusti mängis. Vahel panin ma maki akna peale ja proovisin, kas jääb lindile. Ükskord ma läksin ja hakkasingi taga rääkima, see oli väga huvitav: selgus, et ta oli kuskilt T?et?eenia kandist siia tulnud, aga ta mängis näiteks Valgret ka. See on pigem lugu, lihtsalt selline näide ? tekib kiusatus, et võiks mingi asja välja arendada…

Kõige suurem projekt, mida ma tahtsin teha, mis jääb igavesti tegemata, aga hea meelega kingiksin need ideed kellelegi…Selle märgusõnaks oleks ?asjad?, kuidas nad sind ründavad, ahistavad, neid on nii palju, aga samal ajal nad räägivad, kõnelevad, mäletavad. Sa ei või nendest lahkuda ega neid ära visata. See asja ja vaimsuse vahekord. Võtaks selle Georges Pereci raamatu ?Asjad: üks kuuekümnendate aastate lugu? (Loomingu Raamatukogu 1968) ? vaimustav raamat. Selles numbris on mu vend Juhan kollasega alla jooninud teatud lõigud. Ma isegi töötasin ja mõtlesin, kuidas sellest saate saaks. Sinna juurde intervjuud ja inimeste arvamised ? nende omad, kes koguvad asju, kellel on arhiivid, n-ö vaimsed asjad alles.

Kui mõni Sirbi lugeja näeb, et nendel ideedel on jumet, siis võtku kontakti, ma räägin täpsemalt, kuidas sealt toredad saated saaks.

Kuidas on aja jooksul muutunud kirjandus- ja keelesaadete tegemine. Ma saan aru, et tehniliselt muidugi palju, aga kuidas see vaimselt muutunud on? On see muutus olnud nii suur, traagiline?

See on hästi suur teema, see, mida ma ise päevad ja ööd mõtlen. Kas on aine, elu, element muutunud? Kui periood on nii pikk, siis on seal palju muutusi olnud. Esimene muutus oli arvatavasti mu esimestel tööaastatel, kus hakati vabanema sellisest koturnide otsas tähtsalt rääkimisest, raadio lihtsustus, tuli inimesele lähemale. Siis kujunes tugev traditsioon kirjandussaadete osas, just see et head ilukirjanduslikku teksti kuuleb hea näitleja esituses, seda oli siis palju, kui ma tööle tulin. Selles mõttes on traagiline küll ? kui seda sõna niiviisi rahu ajal kasutada ?, et see on tagasi tõmbunud. Aga nüüd hakkab see jälle tulema. Ma ei ütle noortele, et hihihii, olete lollid, et näe, nüüd arvate, et teie leiutasite selle, et kõik on ära tehtud. Mul on lihtsalt hea meel, et inimesed on jälle avastanud, et oi, peaks luule- ja kirjandussaateid tegema, peaks lastesaateid jälle tegema. Mu esimesed kümme tööaastat olid ikkagi lastesaadetes.

Tuleb ütelda, et mu tööaeg kirjandussaadetes langes just sellesse aega, kus oli väga suur tagasilangus, kus ring tolle õhina ümber, mille tõi 1960ndatel kirjanduse uuenemine ja sula, hakkas kokku tõmbuma. Ja kuigi mõned mu kolleegid oma mälestustes räägivad, et ei tea, et oleks olnud mingeid keelatud või musti nimekirju, ja ei mäleta, et oleks mingeid probleeme olnud, siis siin koha peal ma ütlen, tahtmata mingit halba valgust heita sellele tööle, mida tehti, mida tegid kirjandussaadete omaaegsed toimetajad, et nende töötingimused olid ikka väga rängad. Olid keelatud nimekirjad. Oli see aeg, kui öeldi: oi-oi-oi, Kaplinskit ei tohi küll praegu panna, Paul-Eerikut, ei-ei!

Samas tehti ikka palju ära. Nende toimetajate mehisus, õieti naisus, nagu näiteks Vilma Kriisalu, Merike Rõtova, Helju Jüssi ? nad ikka püüdsid ja tahtsid paremat panna. See sund ei olnud säärane, et sa mitte midagi ei saa teha. Ma võin ühe näite tuua. Kaheksakümnendate alul tahtsin ma teha luulesarja ?Luulelugu?, et hakkas nädalavahetusel hommikuti ilusat, head eesti luulet ette lugema, 3-4 luuletust. Tegime seda koos mu kadunud venna Juhan Viidinguga, mõtlesime, et millest me alustame ? no alustame Juhan Liivist. Sari sai alguse, aga esimese saate projektiga käisime me ülemuste vahet maeiteamitukorda. Niivõrd raske oli leida Juhan Liivi loomingust kolme niisugust luuletust, mis ei kõlanuks kuidagi valesti. ?Must lagi on meie toal? või ?Lillesideme võtaks? ei tulnud kõne allagi. Hinnaalandust ei saanud ju ka teha. Lõpuks jäid sinna vist ?Muusikale?, ?Vaikne talveilmake?, ?Sügisene kodu?. Liivi teravus ja ühiskondlikkus aga ei läinud mitte. Juhan Liiv, surnud klassik!

Muutusi tuli ju veel: vahepeal see luulehuvi langes, mõned inimesed olid ju võtnud luulet, kirjandust, kultuuri kui elu vormi kui võimalust elada valede maailmas, ebamugavas ühiskonnas, kus kirjandusel oli selline teraapiline tähendus. Mindi teatrisse vaatama Smuuli näidendit ?Atlandi ookean? ? seal on selline lause: ?Kaua see venelane siin tekil märatseb?? Oli selline stseen. Või uuemal ajal: ?Pilvede värvis? tõmbab Ita Ever põrandariide lahti ja see on sini-must-valgetes värvides. Selline funktsioon langes kirjandusest, kultuurist ära. Lohutuse. teraapia funktsioon. Kogu Runnel, kogu Luik ? kuidas see meid vabastas, painest päästis. Omaette lugeda ?on aastasaja lõpp/ on öö?.  Sellist mõju kirjandusel enam polnud.

Kas raadio osakaal ühiskonnas pole nii dramaatiliselt muutunud? Läänes lauldi juba 1980ndail, et ?video killed the radio-star? ja Queen igatseb ühes loos oma armastatud raadiot taga. Raadio oli oma positsiooni kaotanud. Praegugi on ju kuulatavamad need jaamad, kust päev otsa tuleb teatud tüüpi muusika, taustaks.

Ma ei tea, aga ma arvan, et Eesti Raadio kuulatavus ei ole väike, see, et me elame maailmas, mis pakub kogu aeg rohkem asju, valikuvõimalusi, ei tarvitse hirmutada iga üksiku õige asjaga tegeleva rühma inimesi. Ükskõik, kas raadio üldiselt tõuseb või langeb, aga on palju inimesi, kes kas vanuse või mingi puude vms asjade tõttu võtaksid asju meelsasti vastu kõrvaga.

Neid kaubakeskustes mängivaid jaamu jms ei võrdleks ma üldse raadioga, need on müraallikad. Kommertsraadiod võivad olla, aga minu arvates ei pea avalik-õigusliku kanali inimesed hoolima sellest, kas mõnda muud kanalit või näiteks televisiooni jälgitakse rohkem. Meie ? praegu saan ma veel nii öelda ? peame olema selles mõttes kõige raadiom raadio, et meil oleks rahva silmis see  koht, et kui tuleb suur õnnetus, veeuputus, sõda ? annaks jumal, et ei tule! et siis keeravad nad ikka Eesti Raadio peale, et kuulda sealt, mis nüüd teha, kuhu minna. Selline usaldus peab ühe kanali vastu olema. Arvatavasti meie rahva terves mõistuses on see olemas. Midagi rahulikku, kindlamat, olgu siis ehk pisut vanamoodsamat, konservatiivsemat; nagu avalik-õiguslik jaam peabki olema.

Ja mida me siis pakume inimestele? Siin tuleb ikka mängu see ?rahvas tahab! rahvas nõuab!?. Kas ?vastu tulles töötajate soovidele?, nagu nõuka-ajal öeldi, loeme hommikul viis korda ajaleheülevaates, mis viisil just vange piinata, et saaks mitu korda detailselt kirjeldada. Või katsume luua mingi üldistavama pildi. Selle püüu kollasuse poole peaks avalik-õiguslik jaam küll maha salgama. Rahulikult mööda minema. See, kes rahvast rohkem armastab, tahab talle paremat pakkuda, katsuda harida. Mulle õpetas seda Juhan Peegel: meie ajakirjanduse traditsioon on olnud rahva ees käiv, valgustav, rahvaks tegev, hariv. Kõik Jannsenid, Hurdad, Masingud, nad õpetasid ja näitasid, kuidas oleks parem.

Eks tänase meedia tegijad arva ka nii…

Kui ma siin praegu räägin, siis ma saan aru ka, et ma esindan siin oma Eesti Raadiot, oma Vikerraadiot selle sees. See suur eraldamine seal sees, nagu praegu, on mulle natuke võõras. Kui ma olin nüüd nädal aega haige, kuulasin kodus kogu aeg, siis hakkas endale ka silma, et väga ilusaid asju teevad inimesed, oskavad põnevalt teha. Mina mures ei ole. Ainus mida ma tahaksin, oleks see, et nooremad keelega hoolikamalt ümber käiksid.

Kas see võitlus halva keelega on ennast õigustanud?

See ei ole võitlus. Ma ise ei näe seda nii, ikka harimisena, aga seda ei ole mina leiutanud. Ka lastesaadetes olid meil juba keelesaated. Karl Ader õpetas lastele, kuidas oma diktsiooni parandada; olid saated ?Kellel on rikkam sõnavara??, ?Vestlus, vaidlus, veenmine?. Kultuurisaadetel olid ju Henn Saari keeleminutid, millest on nüüdseks saanud kaks raamatut, mis kõiki neid vesteid sisaldavad. Ta oli võrratu popularisaator. Kord kuus pühapäeviti, väga menukas saade. Selle kõrvalt hakkasin ma ka tasakesi keelesaadet tegema.

Viimane kümnend on mul olnud tagasitulek emakeele, keelemaailma juurde. Ma olen õppinud ja aru saanud, et keel hõlmab kõike, et nende saadete alla mahub kõik.

Aga võitlus? Äkki on mu toon olnud hurjutav, ironiseeriv ? mõnel korral ehk küll. Murelik. Aga ma olen alati püüdnud lähtuda sellest seisukohast, et inimesed ? mõtleme, võrdleme, arutame. Ei ole nii, mina olen mingi kahel jalal käiv ÕS või politseinik. Ükski inimene ei ütle midagi valesti, kui ta oma peas teab, miks ta midagi just sel puhul ja sedaviisi ütleb. Tuleb vahet teha tasandite ja stiilide vahel. Aga avalik-õiguslik raadio peaks kandma näiteks uudistesaadetes sellist keele vormi ja kuju, nagu meie praegune keelekorraldus ette näeb, olema eeskujuks. Et meie keel oleks see kõige paremat sorti keel. Edasi tulevad juba stiilivärvingud ja omapärasus. Aga selle jõulise labasusega, mida eriti reklaamimaailm juurde toob, millega justkui ei anna võidelda, peaks küll võitlema. Peaks olema mingi piirang, nad saavad niikuinii palju raha. Võtame selle ?legendaarse kõnekaardi?. Aga mina tean, mida ?legendaarne? tähendab. Oleks see siis nii vaimukas! Et paned võõrsõna meelega valesse kohta. Aga need kullakesed on ju arvanud, et nad teevadki väga õigesti!

Me igatahes ei peaks raadio kirjandus- ja keelesaadete pärast muretsema? Kuigi on kuulda hääli, et need justkui kaovad. Samas toob näiteks Urmas Vadi neid juurde.

Mul oli nii soe tunne kuulda, et Külli Tüli ja Urmas Vadi koostöös hakkab nädalavahetusel eetris olema luulesaade praegu meie keskel olevate autorite tekstidega. Seda ongi vaja teha. Väga head kultuuritööd tehakse meil ajaloo alal. Kogu lugupidamise juures Vseviovi ja tema mammutsarja vastu on mul hinges küdenud küsimus: kus on Eesti saade, kus samasuguse detailirohkuse ja tihedusega päev-päevalt, aasta-aastalt edasi liigutaks, uuritaks? Piret Kriivan teeb selles mõttes väga tublit tööd. Ja loomulikult teatrisaated, mis on kaugelt rohkem kui lihtsalt teatrisaated. Ma ei ole siin selleks, et kolleegide tööd kuidagi reastada, hinnata. Ma ei ole mures, aga ma tahaksin, et see mingi mõte tiriseks kukla taga neil, kes otsustavad. Et maksku see, mis maksab, aga Eesti Raadio peab ka praegu olema elavate kirjanike ja näitlejate loomingu vahendaja salvestaja, vahendaja, säilitaja. Üks hea ilukirjanduslik tekst heas esituses suudab sageli palju rohkem kui too kurikuulus vaba vestlus, kus n-ö lobisetakse. Võiks julgelt kirjanike, filosoofide tekste, tarku mõtteid ette lugeda.

Lõpetuseks võiks siis öelda, et peaasi, et kapi­tali­tsensuur ei asendaks seda ideoloogilist, mis oli.

Just nimelt.

Tänan!

Küsinud Jürgen Rooste