Isegi tõde võib tahta tunda

Nagu näha viimase aja lustakast kaklusest Ahto Lobjaka mõttearenduste üle, ei ole tõejärgsuse diskussioon pärast asjaomase kogumiku ilmumist kuigivõrd selgemaks saanud.

SIIM LILL

Kogumik koondab 2017. aastal 13. Eesti filosoofia aastakonverentsi kõnelusi, mille keskmes oli tõejärgsuse (ingl post-truth) mõiste. See saab kohe alguses Oxfordi sõnaraamatu abil defineeritud mõistena, mis „käib asjaolude kohta, milles objektiivsed faktid on avaliku arvamuse kujundamisel vähem mõjukad kui apelleerimine emotsioonidele ja isiklikele veendumustele“. Paar kuud enne ütles Marju Lepajõe samal teemal Postimehe arvamusliidrite lõunal kõneledes, et loodab sellelt konverentsilt „täiuslikku teoreetilist paletti filosoofilistest vaadetest tõejärgsusele (PM 15. III 2017).“

Toimetaja Leo Luks kirjutab sissejuhatuses: „Laiemas avalikkuses käibivad arusaamad tõejärgsusest on mitme kandi pealt naiivsed, käesolev ajakirjanumber loodab täita diskussioonis esinevaid olulisi tühikuid. Esiteks käsitletakse kergekaalulisemas esseistikas tõe mõistet sageli primitiivina, justkui oleks tõe mõiste ja selle rakendatavuse kriteerium ilmselge ning küsimus on ainult nende psühholoogiliste mehhanismide seletamises, miks inimesed endale valetada lasevad. Filosoofiline süvenemine näitab, et asi pole nii lihtne, filosoofide seas pole üksmeelt tõe definitsiooni osas ning praktilise suhtluse käigus esinevad keerukad väited pole sageli mõne lihtsa menetluse teel tsiteeritavad.“

Tööriistakast

Kogumiku üks suur väärtus on, et see aitab orienteeruda tõejärgsuse kohta kirjutatus, mida on nüüdseks hoomamatu hulk. Edasisel tõejärgsusest kirjutamise puhul tuleb kindlasti väljapakutud „tööriistakastiga“ arvestada. Mihkel Kunnus kirjutab ühes hiljutises arvustuses, et „analüütilise filosoofia traditsioon on hea väljendusselguse treening ning see on toimiva diskussiooni seisukohalt ülioluline oskus. Ja see on selline oskus, mille taseme tõstmine on igale indiviidile oluline.“¹ Säärane sümpaatne analüütiline joon läbib kogumikku ja domineerib parajalt. Mario Rosentau esimeses tekstis näiteks tõdetakse, et on palju tõeteooriaid ja et praktilistes aruteludes on raske leida selgepiirilisi tõeväärtusega lauseid. Tõepõhise vestluse toimimiseks on vaja vaeva näha. Artikli lõpus annab ta praktilisi soovitusi, kuidas see kõigil paremini välja kukuks. Artiklit oleks hää lugeda ka „Tõe ja õiguse“ kõrvale!

Helmut Heiti ja Leo Luksi artiklid paigutavad tõejärgsuse diskussiooni ajaliselt laiemasse raamistikku, lähtudes muidugi Nietzschest. Heit lükkab ümber väited, nagu langeks Nietzsche täielikku relativismi ja peaks kõiki vaatenurki võrdseks. Nähes tõejärgsuse retoorika peamist probleemi dogmaatikasse langemises, annab ta mõningad toed, kuidas seda vältida. Leo Luks, kelle artikkel on ehk kõige programmilisem ja seega edasises tõejärgsuse arutelus vältimatu, postuleerib nihilismi kui vältimatu ajaloolise hoiaku ning uueks tegelikkuse reeglistikuks mängulisuse.² „Minu nihilismi mõtlemi[s]e [—] metodoloogiliseks kreedoks on filosoofia ja kirjanduse ühtesulamine. [—] Tõemeelsuse kategoorilistele imperatiividele asetub siin vastu luiskaja mängulisus [—].(143).“

Piret Kuusk, Aive Pevkur, Tõnu Viik ja Jens Lemanski vaatlevad tõejärgsuse mõistet eriomaselt poliitilises kontekstis. Kuusk käsitleb probleemi, mis viimasel ajal tavaks saanud: teaduslike tulemuste erapoolik esitamine või lausa eitamine, millele vastukaaluks väidab ta, et loodusteaduslik meetod annab loodusteaduste tulemustele suurema usaldusväärsuse ja „usaldusväärseid teadmisi eitada ei ole mõistlik.“³ Pevkur keskendub tõe rollile demokraatlikus poliitilises valimisdebatis, Viik XXI sajandi uusarhailisele poliitikale ja sellega kaasnevale uut tüüpi poliitilisele kujutlusvõimele, mis põhineb suuresti kollektiivsetel emotsioonidel. Lemanski jällegi leiab, et emotsionaalsuse rolli on tõejärgsuse diskussioonis ülehinnatud ning jõuab edasiviivama käsitluseni, nähes tänapäeva pigem uue valgustusajana, kus alternatiivsed faktid ja valeuudised nõuavad inimestelt just kriitikameele arenemist.

Kokkuvõttes saab kogumiku lugemisel hea arusaama tõejärgsuse mõistest, eri probleemidest, mille see endaga ümbritsevatesse oludesse kaasa toob ja ka veidi laiemast kontekstist.

Tagasi Parmenidese juurde

Mõned mittefilosoofi häirivad hetked! Peaaegu kõikjal mainitava Heideggeri ja tema õpilase Gadameri dialoogid ei ulatunud ainult oma aja mõtlejate ja Nietzscheni, vaid nendele oli ka sellele eelnev tõsiselt võetav ja dialoogi vääriv. Hea pildi sellest saab, kui lugeda näiteks Gadameri elulugu. Kohe varsti läheb pea sassi, sest peaaegu iga tema kolleeg on kirjutanud mõnest Platoni mõistest kaheköitelise monograafia. Kõik orienteerusid neile eelnenus ja suhtusid sellesse tõsiselt. See on hariduse küsimus.

Et tõe ja tõejärgsuse diskussioon praegu Eestis veelgi paremini lahenduse leiaks, on vaja samasugustel alustel kogumikke ka muude distsipliinide valdajatelt. Filosoofia on taandunud suures osas kaitsemüüri taha ega taha oma suurte eeskujude kombel madiskõivulikult tunnistada distsipliine ületavaid piire (Luks on eluterve erand). Nõnda peaksid sõna võtma ka teoloogid, bioloogid, homöopaadid, klassikalised filoloogid, teosoofid (motoga „Tõde on uskudest ülem!“) jne. Platoni ja sofistide või miks ka mitte ka Platoni ja Parmenidese vaheline pinge ei erine süvastruktuurilt kuidagi praegusest.⁴ Leo Luksi märkus, et „oma tõeteoreetiliste aluste esitamine peaks kuuluma iga filosoofilist kaalu taotleva sõnavõtu juurde“ on üleskutse, mida tuleb arvesse võtta.

Trump

Nagu viimasel ajal ikka, jääb ka selle kogumiku puhul teravalt kriipima, et kui kõneldakse religiooni teemal (kas või vihjamisi), on arusaam religioossest mõtlemisest poolik – ei arvestata religiooniuuringute distsipliini tööriistakasti. Samal ajal ei hiilga dialoogi otsimisega ka religiooniuurijad. See on omaette probleem, mis vajab edasist käsitelu. Saagu see siin religiooniuurija suust üksnes välja hõigatud.⁵

Ja veel – mis Trumpist ja tema poliitikast rääkides ära unustatakse, on see, et ta on ilmselgelt Ameerika uue mõtteviisi liikumise (ingl New Thought) kasvandik. William Jamesile olid see mõtteviis „[ameeriklaste] ainus täiesti originaalne panus süstemaatilise filosoofia vallas“.⁶ See on lihtsustatud maagiline mõtlemine, et meel mõjutab ümbrust otseselt ning vaimse pingutuse ja suunatuse kaudu saab luua tegelikkust. Kui midagi piisavalt kaua korrata, saab see teoks. Lihtne taktika, mille puhul pole vaja rääkida daimonitest ja deemonitest, vaid piisab järjekindlusega meedias ühe ja sama kordamisest. See varajaste Euroopa õpetlaste (à la Paracelsus) kaudu tänapäeva jõudnud „tehnika“ keskendus ameerikastudes esmalt tervendamisele ning seejärel võimu, rikkuse ja kõige muu meelepärase saavutamisele.⁷

Menuki „The Power of Positive Thinking“ autori, Norman Vincent Peale’i kirikus hakkas Trump käima koos vanematega ja tema arusaamade ilmselgelt sinna tagasi minevaid jooni pole ta kunagi varjanud.⁸ Hiljuti Tartus käinud Bernd-Christian Otto järelvaadatavad loengud on hääks toeks säärase maagilise mõtlemise ajalooliste juurte mõistmiseks. Muu hulgas juhtis ta ühes loengus tähelepanu ühele n-ö Trumpi-vastasele maagiagrupile, kes regulaarsete maagiliste toimingute kaudu Trumpi positsiooni nõrgestada püüavad.⁹

Kokkuvõtteks

Tõenäosus, et pärast seda kogumikku tõejärgsuse diskussioon selgemaks saab, ei ole siiski suur. Seda on näha viimasel ajal lustakast kaklusest Ahto Lobjaka mõttearenduste üle. Isegi filosoofid ise paistavad kimpus olevat.¹⁰ Kogumikust kõlama jäänud probleem, et ratsionaalsuse kõrval on hooleta jäänud inimese emotsionaalne pool, annab kätte ühe olulise võtme, kuidas vältida dogmaatilisust. See on empaatiavõime. „Humanitaariapuuduse raskemaid tagajärgi on aga mõtlemisviiside paljususe kadu. Akadeemik Jaan Undusk on täpselt sõnastanud: „Humanitaarteaduste üks põhilisi ülesandeid on säilitada ja edendada mõtlemise paljusust.““ Nii ütleb Lepajõe eespool tsiteeritud kõnes. Võtkem õrritamisi eeskujuks mõne esoteeriku, näiteks Rudolf Steineri, kes hoolimata sellest, või just selle tõttu, et ta suhtles hauatagustega, toetas homöopaatia teaduslikel alustel uurimist, kutsus oma arusaamadega vastuollu minejate mõttemaailma süvitsi minema, olles ise suurepäraseks eeskujuks (võtkem kas või tema Nietzsche käsitlused).

Süvenegem siis Trumpi mõttemaailma juurtesse, islami ajalukku, kõike sellesse, mis tekitab emotsioone. See loob distantsi ja olenevalt teemast vajaliku keelelise, ajalise ruumi, mis aitab praegust paremini hinnata. Kui suurem osa lugemisvarast ei küündi kaugemale XX sajandi mõtteloost, ei ole seda lootust. Leo Luksi välja hõigatud mängulisus, maskide vahetus on just see ravim, mis aitab kaosmosega toime tulla. „Kriton, me oleme Asklepiosele kuke võlgu. Vaadake, et ära annate, ärge unustage,“ ütleb Sokrates Marju Lepajõe tõlkes „Phaidoni“ ja oma elu lõpus. Ohverdagem tollele tervenemist toovale jumalale kõik ühe kuke!

1 Mihkel Kunnus, Vastumürk otsustusvõimele ja meeleselgusele. Bioeetika võtmetekste. https://mihkelkunnus.blogspot.com/2019/02/vastumurk-otsustusvoimele-ja.html

2 Luks nõustub siin Linnar Priimäe suurepärase artikliga, milles too postuleerib, et tõejärgsus on kollektiivne sotsiaalse orientatsiooni kaotus. Linnar Priimägi, Tõejärgse ajastu tõed. – Sirp 12. V 2017.

3 Nt on selles kontekstis endiselt arusaamatu Mart Helme seisukoht: „Ausalt öeldes, me kaaluksime tõsiselt, eeldusel, et partnerid on nõus ka kaaluma, kes valitsuses on, Pariisi kliimaleppest lahkumist“ [—] „Eesti ei hukuta maailma ja Eesti ei päästa maailma.“ https://www.err.ee/913158/helme-kaaluksime-pariisi-kliimaleppest-lahkumist

4 Nt on Peter Kinglsey kõigis oma kirjutistes väitnud, et kogu lääne filosoofia alusmüüt eelsokraatilisest mõistuspärasuse allikast on Platonist saadik olnud teadlik müüdiloome, mis ei kajasta kuidagi eelsokraatikute, eriti Parmenidese, tegelikke mõtteid ega arusaamu. Kahjuks pole enam Tõnu Luike ja nõnda on kommenteeritud Parmenides eestlastele ikka veel kättesaamatus kauguses.

5 Tõejärgsuse diskussioonis polemiseerib religioosse temaatikaga enim (ja omalt positsioonilt väga elegantselt) samal konverentsil peetud ettekandes Henrik Sova (Religioosne agnostitsism ja Trumpi maailm. – Vikerkaar 2018/4–5, lk 132–141). Äsja ilmunud Peet Lepiku Eesti mõtteloo sarjas ilmunud „Universaalid ja islam“ (Ilmamaa, 2019) on hea lugemine maagilise ja teadusliku diskursuse, usu ja ateismi teemadel, mis ühte kogumikku koondatuna loovad viljaka pinnase põnevateks aruteludeks.

6 William James, Usulise kogemuse mitmekesisus. Tlk Indrek Meos. Ilmamaa, 2013, lk 108.

7 Selle eriomaselt ameerikaliku mõtlemise ajaloo kohta on kirjutatud palju, ent eriliselt paistavad välja Catherine L. Albanese’i „A Republic on Mind and Spirit: A Cultural History of American Metaphysical Religion“. Yale University Press, 2007 ja Mitch Horowitzi „The Miracle Club: How Thoughts Become Reality“. Inner Traditions, 2018.

8 Trumpi võimuletuleku ja tõejärgsuse diskussiooni sidemeid uue mõtlemise, alt-right’i meemisõja ja maagilise mõtlemisi juurtega lahkab lausa põnevikuna loetavas raamatus Gary Lachman, „Dark Star Rising: Magick and Power in the Afe of Trump“. A Tarcher Prigree Book, 2018. Piisab muidugi mõne Trumpi enda raamatu sisse piilumisest, neid on ka eesti keelde tõlgitud.

9 Bernd-Christian Otto, „Mapping Modern Magic(k)“. https://www.uttv.ee/naita?id=28356

10 Vt nt Henrik Sova arvustust uuele pelgalt analüütilise filosoofia raame kasutavale filosoofiaõpikule ja väitele, et ainult nõnda ongi võimalik õpikut kirjutada, ning selle mõttega polemiseeriva Eik Hermanni kirjutist, kes võitleb õigustatult alternatiivsete mõttetraditsioonide eest. Henrik Sova, Filosoofiatiigis pole madalat vett. – Sirp 21. XII 2018. Eik Hermann, Naeruväärne koloniseerimine. – Sirp 1. III 2019.