Islamiterrorist ja vastupanuvõimest Euroopas

AHTO LOBJAKAS

Möödunud sügisel nõustusid paljud vaatlejad, et Iraagi sõja valguses USA ja Euroopa Liidu vahel tekkinud erimeelsuste lahendamine on keeruline kui mitte võimatu seni, kuni Euroopas pole toimunud 11. IX laadset sündmust. Paljus USA ekspertide soositud argumendi sisu oli üldjoontes, et eurooplased ei oska võtta võitlust terrorismiga tõsiselt. Nüüd on Euroopa Liiduski juhtunud 11. kuupäeva templiga tragöödia, Hispaania ja Euroopa reaktsioon on aga olnud oodatule vastupidine. José Luis Rodríguez Zapatero on oma vägedele andnud käsu Iraagist lahkuda. Otsust on teiste seas kiitnud Euroopa Komisjoni president Romano Prodi ning talle omases umbmäärases vormis ka ELi julgeolekupoliitika koordinaator Javier Solana.

Võib püüda väita, et 11. III polnud ikkagi 11. IX. Aga pole midagi, mis osutaks, et kui Madridis oleks 191 inimese asemel hukkunud neid 10 või 20 korda rohkem, oleks reaktsioon olnud teistsugune. Hispaania aadressil kriitikat juhtinud USA konsensus oli, et tegemist on ohtliku lepituspoliitika ilminguga. Ometi pole olukord nii lihtne ning Ühendriikide reaktsioon näitab muu hulgas, et viimaste aastate lõhe Euroopaga on sügavam kui võrreldava terrorismikogemuse puudumine.

Ei Hispaania ega ühegi teise ELi kuuluva riigi valitsus lähe läbirääkimistele al-Quedaga ja vaevalt bin Laden seda oma hiljutise separaatrahupakkumisega ka lootis. Sel poleks nagunii mingit mõtet, kuna al-Queda on vähem organisatsioon kui idee. Euroopas usuvad vähesed, et terrorism on alistatav üksnes relvajõul. Võit islamiterrorismi ohu üle on Euroopas võidetav pigem juhul, kui mõistetakse nähtuse seoseid kodumaiste moslemi kogukondade ning kontinendi enda ajalooga.

Nii Suurbritannias, Prantsusmaal, Hispaanias kui mujal on esmane oht kohapealt värvatud, tihti seal ka sündinud moslemid. Siin ongi eurooplaste keskne paradoks: miks on enesetaputerroriks valmis sisserännanu, kes tuli Euroopasse otsima paremat ja vabamat elu?

Tuntud konservatiivne briti mõtleja Roger Scruton arvab, et süüdi on ühiskonna lõtvumine ja omanikutunde kadumine Euroopas (?The West and the Rest?, 2003). Immigrante on aktsepteeritud, püüdmata neid esmalt vormida üksikindiviididest kodanikeks ja alles siis oma kultuuripärandi kandjaiks.

See ei seleta siiski, miks moslemeist immigrantidest on saanud radikaalse islami taimelava. Scruton eritleb siin poliitilisi, majanduslikke, sotsiaalseid ja isegi esteetilisi pingeid islamiusu ja lääneliku elukorralduse vahel, jõudes lähedale mõttele, et islam ei sobigi Euroopa linna- või kogukonnaelu foonile. Sõltumata sellest, kas Scrutonil on õigus, on suured moslemi kogukonnad tänapäeva Euroopas pöördumatu fakt. Seda juba üksnes sellepärast, et multikultuurilisus ning kogukondadevaheline tolerants on kinnistunud sügavale usu- ja ideoloogiasõdade järgse Euroopa ühiskondlikku arhitektuuri. Hakata viimast moslemite ohjamiseks teisendama oleks ohtlik kogu struktuuri jaoks. Samuti kõigi jaoks, kes juhuslikult ei kuulu oluliste tunnuste poolest antud ühiskonna enamusse. Et mainitud arhitektuur on pikaajalise ja valulise kohaldumise tulemus, on vastavalt kahanenud kogukondadevaheline antagonism n.-ö. suurel skaalal. Pogromme ei järgnenud Madridi rünnakule ega järgne niisama lihtsalt ka mujal. Termin ?rassirahutused? on Euroopas reeglina kohaldatav sisserändajaist vähemuste rahulolematusele, mis otsib endale Euroopa ajaloo poolt korrigeerimata väljundit.

Sellise olukorra tajumine fait accompli?na seletab suuresti ka Euroopa erinevat reaktsiooni Iraagile. Siinse rahuliku elu juured on otseselt selles, mis toimub nn. laiemas Lähis-Idas ja kust ammutavad elujõudu ja pahatihti äraspidist inspiratsiooni Vana Maailma moslemikogukonnad. Euroopas saadakse sellest sundseisust aru väga hästi. Möödunud nädalavahetusel väljendas Euroopa Komisjoni välisasjade volinik Chris Patten paljude EL välisministrite mõtteid, öeldes, et viimasel ajal leviv võrdlus Iraagi ja USA saatusega Vietnamis on väär. Seda sellepärast, ütles Patten, et Iraagi kokkuvarisemise järelmõjud oleksid tunduvalt hukatuslikumad: ?Meil tuleb nende tagajärgedega kaua maadelda.? Patteni ?meie? on esmajoones Euroopa. Islamimaailma konvulsioonid kujutavad endast vahetut ohtu kogu kontinendi sisemisele julgeolekule. See asjaolu ? ja mitte tingimata soov norida tüli USAga ? dikteerib ELi aktiivsed osaluspüüded Iisraeli-Palestiina konflikti lahendamisel, katsed tuua Iraan välja ajatollade algatatud vabalangemisest ning samuti siira mure Ühendriikide vähemalt näiliselt lühinägeliku taktika pärast Iraagis.

Sel mündil on teinegi külg. Kuigi enamikus Euroopa riikides pole kodanikuõigused tagatud sama pedantselt kui USAs, on need tolerantses ja kultuuride paljususega harjunud keskkonnas kaitstud kindlamini. Siit johtuvalt: seesama ühiskondlik arhitektuur, mis võimaldab moslemeil tihti elada väljaspool Euroopa põhiväärtusi, ei lase neid väärtusi järsult muuta või väärata. USA kodanikuühiskonnas vastu võetud ?Patriot Act? poleks ELi riikides mõeldav. Lääne-Euroopa kodaniku jaoks oleks loobumine teatavaist õigustest mingi konkreetse, operatiivse eesmärgi saavutamise nimel palju probleemsem kui USAs.

Enamus eelöeldust ei kehti Eesti ega teiste ekskommunistlike riikide ühiskonna kohta, kuna nende ajalugu erineb Lääne omast. Sealne tolerantsikood on nõrgem ning samavõrra madalam on vastupanuvõime ?okkidele. Islamiterrori jõudmisel neisse riikidesse ? ning immuunne pole USA otsese liitlasena keegi ? on vähetõenäoline end püsielanikkonnaks pidava kontingendi kuigivõrd tolerantne reaktsioon moslemite suhtes. Ka on neis proportsionaalselt vähem tõkkeid isikuvabadusi piiravate ja üldse drakooniliste meetmete võimaliku rakendamise vastu. Selles mõttes on kahekiiruseline Euroopa juba praegu tegelikkus ning jääb paratamatuseks mitme põlvkonna vältel.