Isolatsioon või „suveräänne“ internet

Ilja Utjehhin: „Vene võimude retoorika võib küll olla reljeefne, aga on kaootiline ja selles puudub sideaine – idee, mis võimaldaks seda terviklikult mõtestada.“

ANDRES KÕNNO

Novembris külastas Tallinna ülikooli BFMi dr Ilja Utjehhin Peterburi Euroopa ülikoolist. Allpool räägib ta ülikooli probleemidest võimudega ja Vene meediasüsteemist.

Kuidas iseloomustada 1990. aastatel Anatoli Sobtšaki asutatud Peterburi Euroopa ülikooli (PEÜ)?

PEÜ eripäraks on keskendumine ainult magistri- ja doktoriõppele. Kokku õpib ülikoolis praegu ca 300 üliõpilast. Õppejõude on kokku umbes 30. See suhtarv on teinud ülikooli väga efektiivseks: on võimalik võtta endale parimaid tudengeid, kellele maksta stipendiume ja teha koos uurimistööd. Teiste ülikoolidega on meie tegevust võimalik võrrelda ennekõike sotsioloogia ja politoloogia vallas, aga sotsiaalantropoloogiat väljaspool meie ülikooli Venemaal naljalt ei kohta. Võime end kõrvutada kõrgema majanduskooliga, kus on ka väga tugev sotsiaalteaduskond. Sotsioloogia on meiega võrreldaval tasemel Teodor Šanini loodud õppetoolis presidendi administratsiooni juures asuvas Vene majandusteaduste akadeemias. Ehkki see on osa nn riigiülikoolist, tehakse seal suurepärast sotsiaalteadust.

Meie ülikool on unikaalne. Oleme iseseisvad. Riigilt me raha ei saa ega ole selles mõttes ametnike ees aruandekohuslased. Rasketel aegadel on raske toetajaid leida. Muu hulgas sõltub edu suuresti ka institutsiooni poliitilisest aurast. Aastane periood, mil toimisime ilma litsentsita, s.t õiguseta vastu võtta uusi tudengeid, tõukas meid tõsistesse eelarveraskustesse. Aga kui poliitilisi probleeme ei ole, on raha leidmine peamiselt oskuste küsimus. USAs on see tõeline tööstusharu. Jämedalt võttes kehtib ka Venemaal see reegel, et kui investeerida kampaaniasse näiteks 200 000 dollarit, on tõenäosus koguda miljon dollarit väga suur. Tuleb osata suhelda annetajatega nii, et nad mõistavad oma panuse otstarvet. Kui see eesmärk on hästi sõnastatud ja selge, on ka kogumine lihtne. Tundub siiski, et mudel, et kool tuleb toime ilma sponsorite abita, ilma et oleks tarvis suurendada üliõpilaste arvu, ei ole püsiv.

Hoolimata võimudega vastuoludest, mis viisid ülikooli sulgemiseni, te siiski tegutsete.

Meie probleemid algasid 2007. aastal ühest Euroopa Komisjoni rahastatud projektist, millega uuriti Venemaal valimisvaatlejate hariduslikku tausta ja nende vaatluste kvaliteeti. Venemaa peaprokurör sai sellest teada ja ülikooli süüdistati seadusevastases tegevuses. Mõistagi PEÜ politoloogia osakond sulges kohe projekti ja tagastas selleks ette nähtud raha. 2008. aasta veebruaris-märtsis suleti ülikool õppetööks täielikult, tegevus küll täielikult ei peatunud: tööd viidi läbi vabas õhus, mina näiteks õpetasin tudengeid ka kodus. Formaalselt toodi kooli sulgemise põhjuseks tuletõrje-eeskirja rikkumine. Selle eeskirja järgi ei ole Peterburi kesklinnas ühtegi maja, mis sobiks kasutamiseks hariduslikel eesmärkidel. Siiski õnnestus meil eeskirjaga mingil moel kohanduda ja mõne aja pärast tehti kool uuesti lahti. Kooli sulgemise tegelik sõnum oli siiski kõigile selge: haridusasutusena ei tohi me sekkuda poliitilise agenda kujundamisse mitte ühelgi moel.

Meie raskuste teine vaatus algas, ilma et oleksime võimude sekkumise tegelikest põhjustest aru saanud. Nõukogude ajal oli kõik lihtsam: represseerida sai ennekõike, tuginedes kellegi, näiteks naabri või töökaaslase, kaebusele. Repressioonil oli alati vähemalt mingi formaalne põhjus. Tänapäeval võib kergesti juhtuda, et repressiooni põhjus jääb süüdimõistetule segaseks. Esialgu arvasime, et probleeme oli tekitanud õppekava, millesse kuuluvad soouuringud ja LGBT teemad. Juhendan parajasti paari doktoriprojekti – uurimistööd, kuidas Venemaal konstrueeritakse LGBT probleemi. Traditsioonilisema vaatega inimeste meelest on tegemist geipropagandaga, mis on ohuks vene kultuurile. Medvedevi presidentuuri ajal hakati Venemaal rääkima ka nn välis­agentide seadusest, milles nähti päästerõngast kahjulike välismõjude piiramisel. Loobusime kõigist välisannetustest. Nüüd toimime ainult tänu kodumaistele toetajatele: ennekõike rahastab meid mitu suurkorporatsiooni. Probleemid võimudega jätkusid hoolimata rahastamismudeli ümbertegemisest. Kõik see tekitas nõutust, probleemi olemust ei õnnestunud sõnastada.

Seejärel hakkas meile tunduma, et probleemid võimudega võivad olla seotud plaaniga rekonstrueerida meie ajalooline maja Peterburi kesklinnas. Olime just korraldanud avaliku arhitektuurikonkursi PEÜ maja rekonstrueerimiseks ja muutmiseks tänapäevaseks, ohutusnõuetele vastavaks ülikooliks. Konkursitingimused nägid ka ette kõikide XX sajandil tehtud juurdeehitiste kõrvaldamist ja maja taastamist selle autentsel kujul. Konkursi võitis prantsuse arhitekt Wilmotte, kes on ka Pariisis asuva Vene kultuurikeskuse looja, ja me suutsime isegi leida suurema osa ehituseks vajaminevast rahast. Esimese hooga projekt kinnitati. Siis selgus, et see ohustab meie naabreid – hoonet, kuhu hiljuti ehitati luksuskorterid ja mis Aleksei Navalnõi andmetel on seotud peaminister Medvedeviga. Meie maja remondiplaanid häirisid silmanähtavalt meie naabrite müügitegevust. Kõik pretensioonid meie vastu lõppesid niipea, kui olime hüljanud oma vana maja ja ostnud naabrusse uue. Meid tülitanud võimude sõnul oli meie linnale kuulunud vana maja neile vajalik, et rajada kool tehniliselt andekatele lastele, s.t koolile, mida veel ei eksisteerinud ja mida ei ole seni ka meie vanasse majja loodud. See on praeguseni tühi.

Ilja Utjehhin: „Vaba ajakirjandus huvitab ainult marginaalset osa vene ühiskonnast.“

Andres Kõnnu

Kuidas hindad sõna- ja ajakirjandusvabadust Venemaal?

Iseenesest ei ole midagi halba, kui riigil on ametlik propagandakanal. USAs töötab samamoodi Ameerika Hääl ja keegi ei pane pahaks. Venemaa olukorra teeb teistsuguseks asjaolu, et päris sõltumatut ajakirjandust meil ei olegi. On ametlik riigimeedia ja osaliselt vaba ajakirjandus – selles mõttes, et seda kontrollivad Kremliga seotud oligarhid ja riigiettevõtetele kuuluvad meediakanalid ning mõned suhteliselt iseseisvad kanalid. Lisaks on meil ka venekeelset välisajakirjandust – BBC, Deutsche Welle, Reuters –, aga nimetatuid loeb väga väike hulk inimesi. Palju suuremat tähelepanu saavad nn emigrantide väljaanded, nt Meduza, mis toimib samamoodi nagu Aleksandr Herzeni Kolokol – populaarne emigrantide väljaanne XIX sajandi keskel. Meduzat loevad peaaegu kõik riigiametnikud. Samuti on Vene meedias tähtsal kohal Telegrami vahendatud kanalid (vt nt telegramchannels.me). Need on anonüümsed – lugejad ei tea, kes toodavad sisu –, aga vahel on nende kaastöölised väga hästi informeeritud ja teatud osa nende kanalite vahendatud infost leiab tee ka trükiajakirjandusse.

Ei saa öelda, et venekeelne meedia­ruum on sisult koherentne. Tänapäeva ajakirjandusväljaanded väärtustavad eri teemasid. Järeldusi nende võimutruuduse ja konformismi kohta saab teha ennekõike sõnavara põhjal, mida uudislugudes kasutatakse. Karta on, et tavalistele vene internetikasutajatele seatakse senisest rangemad piirangud, juba praegu on karistatav sõltumatu satelliitside omamine. On väga huvitav, kuidas kanalid seda seadusealgatust nimetavad: sõltumatud kanalid kutsuvad seda isolatsiooniseaduseks, veidi neutraalsemaks epiteediks võib pidada väljendit „suveräänse interneti seadus“. Ametlikud ja poolametlikud valitsus­kanalid nimetavad seda turvalise interneti seaduseks. Puhtalt sellele tüpoloogiale tuginedes on võimalik Vene meediaruumis hinnata nende kanalite kallutatust.

Lugeja on üldiselt kriitiline ja läbinägelik selles osas, mis puudutab võimutruu ajakirjanduse tõlgendamist. Võimutruul ajakirjandusel on tänapäeva Venemaal mitu nägu. Venelased ise kutsuvad ajakirjanduses ilmuvaid Vene reaalsuse tõlgendusi „Kremli tornide mänguks“. Silmanähtavalt, ehkki ilma seda otse deklareerimata, on paljudel kanalitel täita oma roll mõne nn Kremli torni hääletoruna.

Näiteks on Venemaa kõige tugevamaks „torniks“ jõuametkondade (siloviki) leer. Paljud vene keelt kõnelevad inimesed elavad emigratsioonis. See uus, alternatiivne vene eliit koos endiste ja uute emigrantidega viljeleb hoopis uut tüüpi diskursust, kui seda tehakse Venemaal. Neid kanaleid ei ole muidugi palju, peale Meduza ka Svoboda, samuti BBC, Deutsche Welle. Võimudest pigem sõltumatud on ka Kommersant ja Vedomosti.

Niisiis on säilinud nõukogudeaegne ridade vahelt lugemise oskus?

Jah, ametnike sõnade tõlgendamine on kunst, mille üle arutletakse nii akadeemilisel kui igapäevatasandil. Putin võib rääkida, mis talle parasjagu pähe tuleb, ja vahel võib juhtuda, et selle mõttest ei saadagi aru. Novembri alguses ütles ta, et Wikipedia asemel tuleks meil kasutusele võtta uus, vene entsüklopeedia. Mida see võiks tähendada? Kas Wikipedia keelustatakse? Keegi ei tea. Näiteks Kuubas on Wikipedia üks väheseid välisallikaid, mis on elanikkonnale vabalt kättesaadav. Wikipedia kogukondlik ja suuresti kontrollimatu iseloom ilmselt ei sobitu Venemaa poliitilisse raamistikku.

Võimuga tihedalt seotud aja­kirjanike tegevust jälgitakse, et mõista, mis riigis tegelikult toimub. Umbes nagu kremlinoloogid üritasid mõtestada Nõukogude Venemaa tegelikkust, toetudes poliitbüroo järjestusele oktoobriparaadi tribüünil. Elades konspiroloogiast tulvil keskkonnas ja teades, et konspiratsiooniteooriad on valitseva kliki peamine harrastus, hakkad isegi tahes-tahtmata nendes kategooriates mõtlema. Me uurime elukeskkonnas märke, indikatsioone, mis võiksid kõneleda meievastastest plaanidest. Teisi võimalusi ei ole.

Mis nähtus on Vene internet? Sellest räägitakse palju, aga keegi ei saa täpselt aru, mis see on ja milleks on seda vaja.

Venemaa olukorda ei ole võimalik võrrelda näiteks Hiina internetivabaduse reguleerimise püüdlustega, ehkki Venemaal on võetud kasutusele abinõusid, mis jäljendavad Hiina regulatsioone. Internet on kõikjal Venemaal väga hästi kättesaadav ja üks maailma odavamaid. Samal ajal kogukond, kes südilt otsib sõltumatut ajakirjandust ja soovib kontrollita internetti, moodustab vähem kui 10% internetikasutajatest. Need tarbijad paiknevad ennekõike Moskvas, Peterburis jt suurlinnades. Vaba ajakirjandus huvitab ainult marginaalset osa ühiskonnast. Nad on poliitiliselt aktiivsed ja vahel torkavad hästi silma, aga ei kujuta endast võimudele teab mis suurt ohtu.

Selles mõttes on võimude püüdlus ehitada mingit uut, vene eripärale vastavat internetti täiesti arusaamatu. Kui soovitakse kellegi internetikasutust piirata, tuleb kõne alla suhteliselt väike osa auditooriumist, kellele ei ole mingi probleem leiutada ja kasutada alternatiivseid võimalusi saamaks ligipääs muu maailma informatsioonile. Möödunud aastal kehtestas Roskomnadzor (Vene meediaregulaator) piirangud Telegrami kasutamisele. Selgus aga, et olemasolevatele seadustele ja tehnoloogiale tuginedes on see väga kallis ja keegi ei soovinud seda oma püsikuluks võtta (kõne all oli DPI, deep package inspection tüüpi võrguliikluse kontroll – A. K.). Selle asemel parandas Roskomnadzor Telegramis hoopis omaenda kanalite esindatust ja kvaliteeti!

Nii Eestis kui mujal Euroopas on märgatav ühiskondlike hoiakute radikaliseerumine, rahvusluse tõus ja iseolemisõiguse otsingute kasv. Kas Venemaa on muu Euroopaga selles mõttes sarnane?

Jah ja ei. Eelnevalt mainitud umbes 10% sõltumatutest internetikasutajatest on üles kasvanud viimastel aastakümnetel. Neist suure osa moodustavad nn digital natives – noorem generatsioon, kes ei soovi lasta end piirata rahvuslusel ja riigipiiridel. Vene ühiskond ei ole suletud totalitaarses mõttes. Suuremate linnade noorem generatsioon on osa globaliseerunud maailmast ja määratleb end popkultuuri kaudu, tema identiteet on palju keerulisem, kui see võib-olla esmapilgul välja paistab ja kindlasti ei ole see, mida võimud eeldavad. Muide, popkultuuri mõju perestroika’le on suuresti alahinnatud ja sellest ei ole palju räägitud.

Rahvusliku julgeoleku agenda, võitlus välisvaenlastega ja patriotism on küll ametliku narratiivi kõige tähtsam osa, aga suurim probleem on, et sellega ei kaasne ideoloogiat. Eile oli Erdoğan vaenlane, täna on ta meie sõber. Aga miks? Keegi ei oska seletada. Vene võimude retoorika võib küll olla ilmekas väliste tegurite suhtes, aga see on kaootiline ja selles puudub sideaine – idee, mis võimaldaks auditooriumil seda terviklikult mõtestada. Just ideoloogia võimaldaks kodanikele selgitada, miks me siin seisame ja kus me riigina parasjagu oleme. Kes on vaenlane, kes on sõber ja miks võib ka terrorist vahel sõber olla. Seda sõnumit ei ole. On palju küünilisust, rikkust ja vaesust – klassivahesid, mida ei ole võimalik täielikult kontrollida. Need sanktsioonid, millest me räägime, on ülekantud tähenduses ennekõike võitlus teleka ja külmkapi vahel: niikaua kui külmikust on midagi võtta, jääb peale telekas, s.t propaganda. Kohe kui külmikus haigutab tühjus, pole telekaga enam midagi peale hakata. Ja see annab lootust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht