Juutidest veel

JAAN KAPLINSKi

Mati Voki arutlus (Sirp 9. 04.) juutidest diasporaas ja Iisraelis ei hiilga just ajaloo põhjaliku tundmisega, kuid selles esitatud veidi lapselik küsimus, kas Iisraeli juudid on enam need, kes nii otsustavalt mõjutasid läänemaailma ajalugu, väärib ometi tõsiseltvõtmist. Seestpooltvaates esitab sama küsimuse ajaloolane Norman Cantor oma raamatus ?The Sacred Chain: a History of the Jews?. Erinevalt sionistlikust ideoloogiast, mis näeb Iisraeli riigi tekkes juutide kannatusrohke ajaloo kuulsusrikast lõppu, on Cantor Iisraeli suhtes skeptiline: tema meelest on Iisrael põgenike riik, kuhu mindi kõige enam sellepärast, et mujale lihtsalt ei olnud minna. Ning Cantori meelest oli lausa katastroofiline see, kuidas juudid oma riiki luues suutsid saada lisaks natsidele, kelle eest peamiselt põgeneti, oma vaenlasteks ka araablased. Tõsi on, et Euroopas on ametlik antisemitism võidetud ja tõsist ohtu juutidele pole ka siin-seal, eriti Ida-Euroopas rahva hulgas levinud juudivaenust. Iisraeli läksid juudid otsima turvalisust, ei ole aga selge, kas pikemas perspektiivis seda sealtki leida on. Iisraelis on pessimistid näinud ajaloo kõige suuremat getot. On ju selge, et kitsale maaribale koondunud rahva võib mõne termotuumalaenguga maa pealt pühkida. Varem või hiljem aga saavad Iisraeli vaenlased enda kätte ka sellised hävitusvahendid. Selles mõttes on juutidel hajali elades ehk rohkemgi lootust püsima jääda. Kurb tõde on, et Ida-Euroopa juudid on rahvusena, kogukonnana hävitatud. Vokk ei ole originaalne, leides, et Iisraeli juudid on teine rahvas kui Ida-Euroopa juudid. Mõned autorid on seda väljendanud veel radikaalsemalt, öeldes, et ka Iisraelis on juute, sealne põhirahvastik on aga uus natsioon ? israeliidid, kellel on teine keel ja teine kultuur kui juutidel, olgu Euroopas või idamaadel. Lisaksin Voki toodud veidi kaootilisele nimekirjale paar väga olulist nime, kõigepealt Michel de Montaigne, kes oli ema poolt marrano, st. Hispaaniast pärit formaalselt ristiusku juut. Montaigne on Euroopa esseistika looja, üks esimesi kirjanikke siin, kes julgeb vabalt arendada ja lõpuni mõelda mõtteid, mis kristlikus, ent ka traditsioonilises judaistlikus maailmas olid tabud. Ema poolt oli juut ka romaanikirjanduse suur uuendaja Marcel Proust. Nimetada võib, et juudiseaduste järgi on juut igaüks, kelle ema on juut. Nii on muidugi juudid suur osa Iisraeli asukatest, kes ei ole araablased. Mis ei tähenda paraku aga nende sügavat sidet diasporaa juudi kultuuriga. Küsimist on väärt ka küsimus, kas ei ole Iisraelis kadunud see juutide erakordne loovus, vaimuenergia. Ma ei julge sellele vastata. Need Iisraeli suurvaimud, keda me tunneme ja austame, on enamasti sündinud ja vahel ka kasvanud mujal nagu üks XX sajandi suuri luuletajaid Jehuda Amichai või filosoof Martin Buber. Võibolla oleme ülekohtused israeliitide vastu, võibolla on nemad oma talendi pühendanud millelegi muule kui kaunitele kunstidele ja teoreetilisele teadusele. Näiteks sõjatehnikale, agronoomiale, ökoloogiale ja muule, mida üks noor, kasinate ressurssidega ja vaenlastest piiratud riik peab arendama. Tõsi on aga, et Iisraelist on raske leida tõesti häid traditsioonilise hassiidi muusika salvestisi: mida müüakse, on enamasti rabavalt labane kommerts, milles pole järel palju sellest imelisest klezmeri-ilmast, mis otse või kaudselt sünnitas suurte Ida-Euroopa juudimuusikute plejaadi ? Heifetzi, Menuhini, Oistrahhid...

Suurele osale sionistidest oli juudi minevik midagi, millest pidi end lahti rebima, oli alanduse, vaimupimeduse ja tooruse ajalugu. Nii on sionism üks XX sajandi suurtest ?futuristlikest? liikumistest, mis püüdsid inimesi vabastada mineviku, ?passeismi? koormast ja niimoodi kergendatutena paisata helgesse tulevikku. Selles mõttes on Ida-Euroopa juudid ja eestlased üksteisele palju sarnasemad kui võiks arvata. Mõlemad on püüdnud heita endalt musta mineviku, et nii saada uueks, vabaks, kaasaegseks natsiooniks. Mõlemate energia on pöördunud nii oma rahvusriigi loomisele läbi võitluste mitmete vaenlastega, ent ka oma kultuuri, sealhulgas eriti keele loomisele-uuendamisele. Ida-Euroopa juutide keel oli jidi?, mis on elava keelena säilinud vaid mõnedes ultraortodokside kogukondades, kes leiavad, et püha heebrea keelt (lashon kodesh) tohib rääkida vaid Jumalaga. Need hassiidi ultraortodoksid aga ei tea ega taha teada midagi jidi?i rikkast kirjandusest, Peretzist, Sholom Aleichemist, Singerist. Jidi?i kultuur hävitati, kui ta oli vaevalt jõudnud välja kujuneda, sünnitada kaks põlvkonda silmapaistvaid kirjanikke. Eesti-juudi kultuuriparalleelidest võiks nimetada veel keelekonverentse, mis on olnud olulised sündmused mõlema rahva kultuuriloos. Jidi?i konverents peeti 1908 T?ernovtsõs, niisiis samal aastal, kui eestlased pidasid oma esimese keelekonverentsi Tapal. Nii eestlased kui juudid kalduvad olema egotsentrilised, kinni oma kannatuslugudes ja üsna võimetud aktsepteerima seda, et ka neil, mõnelgi nende rahva liikmel võis olla mingi osa teistele osaks saanud kannatustes. Kuigi juutide hulgas olen kohanud rohkem neid, kes on võtnud oma südameasjaks teiste, olgu Rwanda tutside, Palestiina getode asukate või Sudeedimaalt minema kihutatud sakslaste traagilise saatuse. Tean Iisraeli psühhiaatrit, kes on püüdnud aidata nii holokausti ohvrite kui natsifunktsionäride lastel oma traumadest üle saada. Tunnen California juuti, ülikooli professorit, kes ütles mulle, et ei ole inimest, kellel mõnes asjas ei oleks õigus. Küsisin, kas see käib ka Hitleri kohta. Ka Hitleri kohta, arvas tema. Juute, kes nii arvavad, ei ole palju, kuid oluline on, et neid ometi on. Neilt oleks meil midagi õppida.