Kärbsed neoliberalismi katseklaasis

Evi Aruj?

Kui Soomes keelduti Ilmar Raagi filmi „Klass” massipublikuni ehk riigitelevisiooni ekraanile laskmast, räägiti Eestis, et soomlased on rumalad ja silmakirjalikud ning loodavad varjamisega probleeme vältida. Kas tõesti? Neoliberalismi ehk „vabaduseideoloogia” kriisi majanduslikest aspektidest räägitakse palju ja avalikult. Sama ideoloogia tagasilööke inimeste väärtushinnangutes, suhetes ja tegutsemisstrateegiates kiputakse käsitlema juhusliku kaasnähuna. Nii laiutab resigneerunult käsi ka Jaak Jõerüüt oma artiklis (Postimees 29. IX), pajatades Soome koolitulistamisega seoses inimhinge saladuslikkusest.

Inimene on saladus, aga kindlasti pole saladus, et kõige tugevam inimeste maailmas ongi see, mis nähtamatu: väärtused, hoiakud, kujutlused, tegutsemismudelid. Neid kujundavad „lihaks saanud”, pildireaks ja elufilosoofiaks saanud ideoloogiad. Kaks aastakümmet on neoliberalismi eestkõnelejad propageerinud lugu tugevast tegijast, julgest hundist. Seda on „tasakaalustanud” sotsiaalporno ja jõulumuinasjutt helge tulevikuga ajalehepoisist. Samal ajal on kena lugu demokraatiast ergutanud kõige primitiivsemat massi- ehk karjaideoloogiat. Mõlema puhul on määrav puhas jõud: ülekaalukad rahanumbrid ja enamusprintsiip. Muidugi ei ole põhjust arvata, et ideoloogiline „pealisehitus” määrab sajaprotsendiliselt selle, mis toimub inimeste peades ja realiseerub tegelikkuses. Olukordade puhul, mille juured on ilmselgelt tänases päevas, on üsna kahtlase väärtusega jutud „nõukogude korra laostavast mõjust”. Hoolimata sellest, et massiideoloogiad juurduvad aeglaselt ja ka vastuliikumisi tekitavad, pole nende mõjus kahtlust. Oluline nihe mahub kahe viimase aastakümne sisse. Tänaste gümnasistide, 1990. aastatel siia ilma tulnud noorte inimeste käest võib tihti kuulda lugusid praeguste algklassinublude hirmutavast agressiivsusest. „Paremad” ajad on veel ees?Kool ja koolikoridoride nukatagused, kus puudub hea, tark ja tugev piiride seadja, on juba olemuselt ebainimlik „sotsialiseerimise” katsetander. Kui aga omapäi klassituppa sulgeda ja kokku segada tugeva hundi kultus ja karjamentaliteet, siis on see sama hea kui panna roiskbakter soodsaimatesse arengutingimustesse. Selline keskkond sünnitab „kärbeste jumalaid”. Resigneerunud teadmine, et kool, mille ukseauku valvab turvamees ja mille koridoridest õpetaja pärast tunniandmist eemale hoiab, on just nimelt selline õhukindlalt suletud olelusvõitluse tander, on jõudnud ilmselt üsna paljude lapsevanemateni. Mis toimub klassitubades ja koolikoridoride nukatagustes tegelikult, selle kohta liigub lugusid, aga enamus jääbki saladuseks. Tänasel õpetajal on tugevaid argumente, miks ta ei peagi sellest midagi teadma. Nagu laste nii on ka õpetajate mentaliteet tugevasti muutunud. Oleme ju põhimõtteliselt leppinud teadmisega, et õpetaja pakub ebaõiglaselt väikese palga eest õpetamisteenust ja pole kohustatud lahendama ühiskonnast pärit probleeme. (Nagu kool ei kuulukski ühiskonda.)

Raagi filmi puhul korratakse üha, et selle juurde oleks vaja moraalset selgitajat ja tõlgendajat. Miks ainult see film?  Miks ainult film?  Moraalset selgitajat, tõlgendajat ja piiride seadjat, kelle pilk ulatuks ka koolikoridori nurga taha, oleks eelkõige vaja kooliellu. See tähendab tarka, inimlikku, missioonitundega õpetajat. Ilma selleta võib laste või noorte inimeste juhuslikust kooslusest väga lihtsalt saada jõhker „isereguleeruv” kari, mida valitsevad inimloomuse kõige vastikumad küljed.

Kogu ühiskonnas oleks seoses neoliberalismi kriisimärkidega aeg sügavamalt mõtiskleda inimelu, -hinge ja -väärikust kaitsvate piiride, keeldude ja tabu rolli üle kultuuris ja ühiskonnas, teadvustades, et läheb aastakümneid, enne kui mõni uus mentaliteet hakkab positiivselt mõjutama inimsuhteid, väärtushinnanguid ja tegutsemismudeleid. Midagi juba toimubki ja see on hea. Sest olgu Soomes või Eestis – küsimus ei ole ainult aegpommis, mis tiksus ja praegugi ehk tiksub mõne enesetaputerroristi teadvuses. Küsimus on ka „vabaduseideoloogia” toodetud igapäevases sotsiaalses ja psühholoogilises saastes, mis hävitab inimesi märkamatult ja aeglaselt ega kajastugi mõnes verises meediasündmuses, vaid peamiselt kuivas statistikas, mis kõneleb meditsiinilistest ja sotsiaalsetest haigustest, allakäigust ja surmast.