Kütiorust avaneb avaram vaade tulevikku kui Tallinna kunstikontori akendest

 

 

 

Ko Seung-Hyun valmiva kayagum?iga: korea rahvuspill toetub suurema pilli toorikule.

 

Nii kirjutas Kütioru maakunstiraja esimese etapi avamise puhul kuus aastat tagasi terava sulega kunstikriitik, tollal Kaasaja Kunsti Eesti Keskuse kunstiteadlane Johannes Saar.

Homme lõpeb Kütioru maakunsti sümpoosion ja esitletakse maakunsti rada või kui päris täpne olla, siis raja teist etappi. Esimene sai valmis 1999. aasta augustis ning vaatamata tõsiasjale, et maakunsti rajal käies tuleb ?toetuda intuitsioonile, sest Võru turismifirmade hooletuse tõttu on rada juba mitmendat aastat hooldamata?, nagu seisab Kütioru koduleheküljel, satuvad huvilised ikka ja jälle sinna, ka siis kui Anke Mellini ?Vaatetorn? jääbki kättesaamatuks unistuste torniks, nagu see juhtus Sirbi toimetuse Lõuna-Eesti väljasõidu ajal.

Maakunstisündmused on meil viimastel aastatel tavaliseks saanud, ainus, millest on kahju, et järjepidevust ei jätku: paar aastat tehakse midagi ühes, paar teises kohas, tõeliselt mastaapset ja suurejoonelist kipub nappima. Kütiorg on üks väheseid paiku, kus võib loota, et maakunstiraja põhjal arendatakse välja tõeline maakunstipark, Haanja looduspark, nii nagu on seda Bear Mountain New Yorgi osariigis või Le Vent des Forets Labaymaix?s Prantsusmaal.

Peeter Laurits, mida tähendab Kütiorg sulle? Millist kunsti paneb Kütiorg tegema?

Kütiorg on Eesti sügavaim ürgorg ainulaadse ja lummava loodusega, see on täis imelikke paiku unenägemiseks ja metsa eksimiseks. Tallinna kõrgeimad majad saaks Kütiorgu ära peita nii, et oru serva tagant paistaksid ainult antennid. Kui ma oskaksin kunsti lahterdada, siis pakuksin, et Kütioru inspireeritud kunsti iseloomustab sügavus. Mõnedes inimestes äratab see paik väga peidetud tundeid, osa nutab ja osa naerab siin rohkem kui tavaliselt. Hommikuti ärgates ? eriti kui juhtud ööbima metsas külmkinga jälje peal ? on teinekord raske peeglisse vaadata ja ennast ära tunda. Sellepärast enamasti kubiseb siin kirjanikest, kunstnikest, muusikutest ja teadlastest. Juba seitsmekümnendatest saadik.

Mida tähendab maakunst sulle: kas vahetut suhet loodusega või vaatemängulist lavastust, apokalüptilist nägemust?

Nägemused ja õnnestunud lavastused tekivad minu meelest ikka siis, kui looduse ja enesega kokku saad. Pintslivarrest imetud ja välja mõeldud kunstisse mul usku pole, see on minu meelest kantseliidi erivorm. Minul juhtub kunst siis, kui vägi kaela variseb ja valikuvõimalusi ei jäta. Enamasti juhtub see elusas keskkonnas, kus on peale minu teisi olemisi veel. Linnas ma enam luua ei oska, kitsas ja igav on. Maakunst on aga looduse otsene kõnetamine. Ma küll ise maastikuinstallatsioone ei tee, heegeldan rohkem arvutis, aga julgen arvata, et kui keskkonnaga väga intiimset klappi ei ole, siis maakunsti pole mõtet proovidagi.

Iseloomusta Kütioru tänavuse maakunsti sümpoosioni osalejaid. Kuidas tänavune ühissöömaaeg on kulgenud?

Tänavune on katseprojekt. Et fondide tugi jäi nõrgemaks kui oodatud, siis jäid Islandi, Ameerika, Soome ja Inglise kunstnikud järgmist aastat ootama. Nende asemel on tänavu EKA maalieriala tudengid, kes algselt pidanuksid osalema assistentidena. See situatsioon, kus kogenud gurud Anke Mellin ja Ko Seung-Hyun töötavad koos verinoorte eksperimenteerijatega, osutus aga üllatavalt viljakaks ja mõnusaks. Õhkkond on laetud ja inspireeriv, kõik abistavad üksteist kas nõu või jõuga ja toidud on maitsvad. Kordamööda talitame köögis ja kui kõht on t?apt?et täis söödud, siis läheme püstkotta ööd pimedamaks trummima.

Kütioru peremeest, kunstnikku, fotograafi, õppejõudu ja lihtsalt hiiglama toredat inimest Peeter Lauritsat küsitles Reet Varblane

Homme kl 15 esitletakse Kütiorus maakunstiraja uut etappi.