Ka eesti keeles peab olema võimalik teha tippteadust

 

Tehtud ja tegemist vajavate muudatuste üle humanitaarteaduse hindamisel arutlevad haridusministeeriumi juures tegutseva töörühma liikmed Tiina Kirss, Marek Tamm ja Jaan Undusk. Marek Tamm: Tuleb tunnistada, et sisuliselt kogu taasiseseisvusaja on humanitaarid pidanud seadma oma tegemisi loodusteadlaste kehtestatud reeglite järgi. Alles tänavu näitas haridusministeerium üles tahet võtta kuulda ka humanitaaride häält. Kevadel Sirbis alguse saanud diskussioon viis selleni, et vastne haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas kutsus kokku humanitaaride töörühma töötamaks välja senise Eesti teadusinfosüsteemi (ETIS) täiendamise ettepanekuid, mis looksid adekvaatsema aluse humanitaaride teadustöö hindamiseks. Mitmed töörühma ettepanekud leidsid tee 31. augustil minister Lukase allkirjastatud käskkirja, millega muudeti mõningaid ETISe reegleid. Olulisemad muudatused on kultuuriajakirjade Akadeemia, Vikerkaar ja Looming staatuse tõstmine (1.3 kategooriasse) ning Ameerika-keskse teadusandmebaasi ISI Web of Science’i kõrval ka Euroopa Teadusfondi koostatud humanitaarajakirjade nimekirja (ERIH) arvessevõtmine. Avatuks muudeti samuti seni suletud teaduskirjastuste nimekiri: iga teadlane saab peatselt teha ettepaneku, et tema raamatu või kogumiku üllitanud kirjastus võiks kuuluda 3.1 kategooria tippkirjastuste nimekirja. Need olid esimesed sammud ebaõigluse leevendamiseks, ent me loodame seda tööd jätkata, kuivõrd töörühma tegevust on pikendatud aasta lõpuni. Konkreetsemalt soovime teha Euroopa Teadusfondile ettepaneku lisada veel mõned Eestis välja antavad humanitaarajakirjad ERIHi nimekirja. Kindlasti tuleks jätkata tööd Eesti kultuurile oluliste ajakirjade ja nendes ilmuvate teadusartiklite väärtustamisega, kuivõrd praeguse muudatuse tagajärjel mahtusid nimekirja vaid n-ö sõnaga tegelevad ajakirjad, samas kui näiteks teatrile, kunstile ja muusikale pühendunud ajakirjad sinna ei mahtunud.

 

Jaan Undusk: Niisiis suutsime praegu läbi viia selle, et Loomingus, Akadeemias ja Vikerkaares ilmuvaid kaalukaid uurimusi hakatakse edaspidi tunnustama teadusartiklitena. Et meie teadushindamissüsteem seda siiamaani teha ei tahtnud, oli täiesti ebanormaalne. Enamik töörühma liikmeid oli seda meelt, et sama klausel peaks käima ka Teater. Muusika. Kino ja võib-olla veel mõne ajakirja kohta. Usun, et õige varsti nõnda ka läheb. Antud hetkel oli oluline, et saaks süsteemi tekitada mõned üldhõlmavad erandid, ega seegi ju vaidlusteta läinud. Tähtis oli ministri isiklik toetus. Kolmes nimetatud ajakirjas avaldavad end kõigi alade humanitaarid, nii et ega kunsti- ja teatriinimesi päris  ära unustatud. Muudatusi oleks olnud võimalik sõnastada ka ebamäärasemalt, umbes nõnda, et teadusartiklitena võetakse arvesse kõiki uurimuslikult kaalukaid tekste eesti kultuurile olulistes väljaannetes (oleksin ise seda eelistanud), kuid vastukaaluna toodi esile, et see ajaks hindamise kriteeriumid üleliia segaseks või tooks sisse subjektiivsust. Meenutaksin igaks juhuks veel seda, et küsimus ei olnud üheselt teadusliku profiiliga väljaannetes, nagu Keel ja Kirjandus või Kunstiteaduslikke Uurimusi, mis on teadusajakirjadena nagunii tunnustatud. Probleem oli selles, et mõnele kõrgemale teadushindajale selgeks teha: ka säärases ajakirjas, kus avaldatakse luuletusi ja novelle, võib ilmuda särav teadustekst. See on rahvusvahelises humanitaarteaduses iseenesestmõistetav asi. Kahjuks aga ei ole kõigil eesti teadushindajail piisavat haaret selle mõistmiseks.

 

Marek Tamm: Muudatuste kandev idee on luua ja kindlustada olukord, et ka eesti keeles on võimalik teha tippteadust, mida hindamisel arvestatakse. Vahepeal hakkas üha enam kujunema nii, et eesti keel oli teaduskeelte seast välja arvatud (nagu tegelikult ka saksa, prantsuse jne keel). Kui loodusteadlastele on eesti keeles kirjutamine sageli tõepoolest vaid rahvusvahelisel tasandil tehtu populariseerimine, siis humanitaaridel on pigem vastupidi: inglise keeles kirjutamine on tihtipeale eestikeelse teadustöö tutvustamine välisauditooriumile.

 

Tiina Kirss: Ministri samm on seda väärtuslikum,  et tuli vahetult enne seda, kui hakatakse otsustama ligi poole eesti teaduse rahastamist lähiaastatel. See toob endaga loomulikult kaasa administraatorite nurina. Logistika seisukohast on ebamugav, kui muudatused tulevad nii suure taotlusvooru alguses. Teisest küljest võiks  rõõmu tunda, et tehtud muudatused annavad end tunda järgmise viie aasta sihtfinantseeritavatele teemadele kvalifitseerumisel. Kuidas on teistes riikides kirjastuste nimekirjadega ja humanitaarteadlaste hindamise ning enesehindamisega?  Akadeemilise töökoha taotlemisel on oluline määratleda oma nišš ja oma senise uurimistöö novaatorlikkus, kuid seda hinnatakse pigem doktoritöö kui avaldatud artiklite põhjal. Väljaspool Eestit on kas või juba Shakespeare’i uurijaid nii palju, et ühe akadeemilise töökoha peale konkureerijate seas on keerukas vahet teha. Püsikohaks (tenure) kvalifitseerumisel on hindamise põhialuseks hea ülikooli kirjastuses ilmunud monograafia, mis tuleb üllitada kuue esimese töötamise aasta jooksul. Tippülikoolide eelretsenseerimisprotseduurid on karmid ja põhjalikud ning väljavalitud käsikiri teeb läbi põhjaliku sisulise toimetamise. Artikkel on palju väiksema kaaluga väljund kui täispikk monograafia ning artiklite-monograafiate suhte kalkuleerimist ei ole: samas ei kaitsta humanitaarset dissertatsiooni peaaegu kunagi artiklite alusel. Kummatigi ei vehi keegi formaalse sõrestikuga või indeksites viitamise arvuga, et end selle kaudu teistega võrrelda. Loodusteadlastel on avaldamistempo ja tsiteerimise esiletulek palju kiiremad protsessid kui humanitaarias, isegi siis, kui on tegemist rahvusvahelise teoreetilise lingua franca’ga.  

 

Jaan Undusk: Humanitaaralade pitsitamine on suurenenud koos hindamiskriteeriumide üha suureneva formaliseerimisega. Teatav formaliseerimine on muidugi paratamatu, aga see toob alati kaasa lihtsustamise. Lisaks sellele: et süsteemi väljatöötamisel on lähtutud loodus- ja täppisteaduste spetsiifikast, siis on humanitaaride huvid fookusest välja nihkunud. Süsteem on hakanud humanitaarteadvusele kui sellisele lausa vastu töötama, soodustades formaalsete tunnustega (näiteks inglise keel) manipuleerimist aktiivse keskpärasuse poolt. Humanitaarteadlasi on otsustavates komisjonides vähe, sest humanitaarteaduste absoluutmaht on olnud suhteliselt väike. Selle juured peituvad nõukogudeaegses süsteemis, kus humanitaarne mõtlemine ei olnud ideoloogilistelt soositud, sest tekitas ohtlikku ambivalentsust. Aga just see on humanitaarteaduse põhilisi sotsiaalseid funktsioone: säilitada, edendada mõtlemise paljusust. Niisiis on meie humanitaarteaduse maht juba peaaegu et traditsiooniliselt väiksem, kui oleks normaalne, aga seda on hakatud pidama iseenesestmõistetavaks. Ja asi on liikunud ikka vaid selles suunas, et teha väiksemast veelgi väiksem. Sest majanduslikku kasu ära näidata on humanitaarteadustes raske.

 

Marek Tamm: Ma igaks juhuks toonitan arusaamatuste vältimiseks, et meie soov pole kindlasti loodusteadlasi ja humanitaare vastandada või kahtlustada mingit humanitaarteaduste-vastast vandenõu. Ma leian samuti, et nõukogude pärand on lihtsalt viinud olukorrani, kus humanitaarteaduste osakaal teaduses (ja konkreetsemalt teaduse rahastamises) on nii väike, et nende eripära ja vajaduste arvestamine ei torka lihtsalt teistele teadusharudele silma. Küsimus pole niisiis mu meelest pahatahtlikkuses, vaid lihtsalt empaatia ja tähelepanu vähesuses.

 

Tiina Kirss: Kehtinud süsteemi mõju professorite valimisele, doktorantide atesteerimisele, teemade ja juhendajate valimisele jne on väga suur. Tegelikult on olnud tegu kvantiteedi mõõdupuuga. Mõnigi sügav uurija võib nende mõõdupuude järgi paista üsna ahtake. See tekitab küsitavaid, konjunktuurseid teemavalikuid.  Ei saa ka nõuda, et kirjutataks lihtsalt kahes keeles või võrdlevalt mõne teise kultuuriga. Emakeelset artiklit teise keelde tõlkides kerkivad küsimused, kui palju tuleb muule publikule taustinformatsiooni anda. Lihtsalt ära tõlkida seda ei anna ja sellega vastavaid punkte tuua. Suutlikkus oma kultuuri oskuslikult vahendada on väga keeruline omaette oskus.  Kahe kultuuri tundmine nõuab väga suurt sisseelamist. Lihtsalt võrrelda, et saada sisse rahvusvahelisse kogumikku on väga halb viis eesti kultuuri tutvustamiseks. Niisugused asjad vohavad üha enam.  

 

Marek Tamm: Nagu asjaosalised on ise rõhutanud, siis ETISe tegemise esialgne idee oli lihtsalt koostada andmebaas, kus kõik Eesti teadusinformatsioon oleks kenasti koos. Tänaseks on ETISest saanud aga võrdlemisi range hindamissüsteem (oma laadi golem, nagu Kristiina Ross seda siinsamas lehes tabavalt on nimetanud), mis enam ei kirjelda tegelikkust, vaid kujundab seda. Näiteks ei võimalda ETIS vääriliselt arvesse võtta vanade kultuurtekstide tõlkimist ja editeerimist, mis on ometi väga oluline ja nõudlik töö, millel püsib suur osa humanitaariast. Samuti väärtustab ETIS väga selgelt teadusžanrite seast (ingliskeelset) artiklit. Me teame aga väga hästi, et humanitaarias on kõige olulisem žanr monograafia. Veel mõni aeg tagasi oli aga teadushindamises monograafia võrdsustatud ühe artikliga! Hiljuti otsustati siiski, et monograafia võrdub kolme artikliga. Kui aga meie töörühmas oli arutluse all võrdsustada monograafia viie artikliga, mis on juba tegelikkusele lähemal, siis seda ei peetud võimalikuks. Monograafia kirjutamine võtab aastaid, samuti on selle retseptsioon palju aeglasem kui artiklitel, mistõttu ei ole tavalised tsiteeritavusnäitajad hindamiskriteeriumidena sugugi adekvaatsed. Kui senine artiklikultus jätkub, siis monograafia kängub ja humanitaarteadused selle järel.

Olen viimati Sirbi intervjuus Martin Ehala poolt öelduga kindlasti nõus, et teooria on väga oluline kõikides teadustes, sealhulgas humanitaarteadustes. Kuid ma ei usu, et teooria oleks see tasand, mis võimaldaks humanitaariat ja loodusteadusi võrdselt hinnata. Ma ei julge rääkida loodusteadlaste eest, ent humanitaarias ei ole teooria miski eraldiseisev raam, mida saaks ja oleks mõistlik ainesest lahutada. Pigem võrsub humanitaarteadustes teooria konkreetse materjali pinnalt, on sellega n-ö sümbioosis, ja seega on väga raske hinnata teadlasi selle järgi, kes on mingi teooria välja pakkunud ja kes seda pelgalt rakendab.

Muidu oleme tagasi paarikümne aasta taguses olukorras, et on mingeid autorid, keda on kohustuslik või autoriteetne tsiteerida, kellega žongleeritakse, kuid kes ei lisa tööle midagi sisuliselt. Märt Väljataga kirjutab tabavalt viimases Keeles ja Kirjanduses, et kirjandusteaduslike väitekirjade kaitsmisel on viimasel ajal kuulda küsimusi, miks ei leidu bibliograafias Bhabha, Omeni ja Savage’i nime, kuigi samavõrd õigustatud oleks küsimus, mispärast nad seal bibliograafias on. Ei ole mõtet lihtsalt tööle teooriat külge riputada, et lugejat ligi meelitada või trendikas välja näha. Teooria peaks olema teadustöö nurgakivi, mitte ehiskivi.

 

Tiina Kirss: 3+2 süsteem on teinud teooria omandamise veelgi raskemaks, sest tahetakse väga ruttu jõuda tulemusteni. Igasugune formaalne hindamise skeem töötab mõtlema õppimise püüdele vastu. Praegune formaliseeritud protseduuri täitmine teaduse rahastamisel tõkestab ka inimeste vaba ja paindlikku koostööd.  Seetõttu arvan ühe enam, et äkki peaks riik välja mõtlema kaks erinevat rahastamisstrateegiat: üks humanitaarteadustele ja teine loodusteadustele. Nii ehk tekiks kaks ekspertiisisüsteemi ja neil on oma kvaliteedikontroll. Kui seda ei soovita, tuleb humanitaarteaduste hindamissüsteemi kohandada humanitaaruurimuse eripärale: keskkonnale, töömeetoditele, koostöö ja väljundite (monograafia) traditsioonidele,  ilmumisrütmile (kui pikk on teekond käsikirjast publitseeritud monograafiani).  Kuna humanitaarteadlasel, kes oma riigi teadussüsteemi sisse ei pääse, on raskem ümber kolida välismaale, siis hädaoht on see, et terve järgmine humanitaarteadlaste põlvkond jääb kas kahevahele, loodusteadlasi matkivaks kimääriks, või hoopis vaimses mõttes sündimata. Väikese riigi õpetlaskonnale oleks see suur kaotus.

 

Jaan Undusk: ETISe praegune nõrkus on ehk selles, et formaliseerimist alustati võimalikult kitsastest piiridest. Oleks olnud mõeldav ka teistsugune algus, säärane, kus oleks lähtutud avatud kriteeriumidest, mida hiljem saanuks vajadusel kitsendada. Oleme jõudmas sinna, kus eesti keelt kõrgema intellektuaalse tegevuse vahendina on hakatud tõrjuma. Muidugi mitte avalikult, deklaratsioonide tasemel, vaid süsteemi sisse kirjutatud valikuprintsiibina. Ja see on nii-öelda riiklik teaduse hindamise süsteem. Aga mis riik see on, mis iseenda intellektuaalset omapära – oma olemasolu ainust õigustust – häbeneb ja alla surub! Veel. Meie kolmekesi oleme näiteks seda meelt, et humanitaarteaduste seisukohalt ei ole võimalik fikseerida ülemaailmses ulatuses nõndanimetatud teaduskirjastuste loendit. Kuigi see ehk ka mõne loodusteaduse osas oleks võimalik ja kui ka ornitoloogilised ajakirjad oleksid hästi järjekorda pandavad oma teadusliku kompetentsuse alusel. Olulised humanitaarsed ideed sünnivad tihti mittespetsiifilises kontekstis, alustrajavad käsitlused ilmuvad esialgu sageli alternatiivsetes kirjastustes, et alles hiljem uustrükkidena suurte kirjastuste kaudu kultustatud saada. Et ETISe esindajad ei nõustunud loobuma nii-öelda tunnustatud teaduskirjastuste loendist, siis saavutasime vähemalt selle loendi põhimõttelise avatuse. Kui kellelgi ilmub midagi kirjastuses, mis loendisse ei kuulu, siis võib ta taotleda vastava kirjastuse loendisse võtmist. Näiteks avaldasime hiljuti koos saksa kolleegiga koguka konverentsikogumiku Heidelbergi ülikooli kirjastuses, mida eesti teadushindajad ei ole siiamaani pidanud piisavalt kõrgetasemeliseks, et võtta ta ETISe teaduskirjastuste loendisse. Nüüd on mul võimalus taotleda Heidelbergi ülikooli kirjastuse tunnustamist Eestis teaduskirjastusena, nii tobedalt kui see ka ei kõlaks. Oleme seisukohal, et mis puutub Eesti kirjastustesse, siis peavad vähemalt kõik kvalifitseeritud teadusasutused olema teadustööde kirjastajana põhimõtteliselt aktsepteeritud. See ei tähenda, et nendes ilmuvaid töid ei saaks teaduslikult väärtuselt erinevalt hinnata.

 

Marek Tamm: Kuigi formaliseeritud süsteem on mingi piirini kahtlemata vajalik, siis ma leian, et senisest oluliselt suurem peaks olema ekspertiisi roll. Praegu on olukord, kus terve rea sisulisi otsuseid (inimeste teaduslik kvalifitseerumine jms) teeb ekspertide eest ära arvutiprogramm. Ma leian, et Eesti-suuruses riigis peaks liikuma selle poole, et eksperdid ei vaata mitte ainult publikatsioonide kategooriaid, vaid tutvuvad valikuliselt olulisemate publikatsioonidega. Peame endale meelde tuletama, et neid riike, kus on teadusrahastamise juures käibel publikatsioonide täpne kategoriseerimine ja suletud kirjastusnimekirjade kasutamine, on Euroopas vaid üksikuid.

 

Tiina Kirss: Praegune süsteem nivelleerib teadust. Monograafia on seda väärt, et sellega kauem tegeleda. Praegu aga püütakse kolme artikliga siin ja teises kogumikus edu saavutada. See pärsib humanitaaariat. Tajutakse ära, kuidas teha sellist kitsast pealiskaudset artikliteadust.

 

Jaan Undusk:  Formaliseerimise  kaitseks on räägitud ka korruptsioonivastasest võitlusest. On selge, et kõige kindlam korruptsioonivastane tööriist on oma valikutelt võimalikult kitsas formaalne süsteem. Ainult et see töötab põhimõttel: parim ravi haiguse vastu on patsiendi surm. Seetõttu tuleb teadustöö tulemuslikkuse hindamisel hoida kõrgel ka individuaalse ekspertiisi osakaal.