Ka Venemaa unistab Euroopast

Ülo Mattheus

Vene ekspertide arvates käib kauges tulevikus Euroopa Liidu piir vastu Uuraleid. Paradoksaalne, kuid prantslaste ja hollandlaste ?ei? tundub puhuvat tuult nende vene mõtlejate tiibadesse, kelle arvates võiks 15 ? 20 aasta pärast kõne alla tulla ka Venemaa astumine Euroopa Liitu.

Veel enne referendumeid Prantsusmaal ja Hollandis sattusin lugema Sergei Karaganovi töögrupi raportit pealkirjaga ?Venemaa ja Euroopa liidu suhted: praegune situatsioon ja perspektiivid?. Tegemist on kokkuvõttega selle aasta jaanuaris toimunud pikematest mõttetalgutest, kus osalesid Euroopa asjatundjad Vene presidendi administratsioonist, Venemaa ministeeriumidest, uurimisinstituutidest ja muudest organisatsioonidest. Koos oli 23 mõtlevat pead, kelle nimed võib leida Internetist käesoleva uuringu juurest aadressil http://svop.ru/upload/images/report2.pdf.

 

Euroopa ühisturg versus kvaasiföderalism

 

Enamik oli seisukohal, et Vene huvidele vastab ELi areng heterogeense ?ühisturg pluss? tüüpi lõdvalt seotud liidu, mitte kvaasiföderatiivse liitriigi suunas. Uurimusele lisatud definitsiooni kohaselt mõistetakse ?ühisturg plussi? all arengumudelit, mille kohaselt toimub integratsioon eelkõige majandus- ja sotsiaalsfääris. Teisisõnu tähendaks see, et EL naaseb Maastrichti-eelse ühisturu mudeli juurde, säilitades seejuures ühisvaluuta ja mõned muud ühiselemendid.

Et asjad nii kulgevad, seda uskus siiski vaid ajurünnakul osalenute vähemik. Enamik oli veendunud, et kasvuraskustele vaatamata jääb valdavaks suundumus ELi tsentraliseerimise ja terviklikkuse tugevdamise poole, mis eelneva loogika kohaselt vähendab Venemaa võimalusi liiduga ühinemiseks.

Siiski olevat (vastupidiselt üldlevinud seisukohale) enneaegne  kuulutada Venemaa Euroopa jaoks kadunukeseks. Venemaal lihtsalt puudub praegu selge Euroopa Liidu suunaline tegevusprogramm. ?Praegusel ajal on ainsaks [Vene] rahvusliku Euroopa-suunalise poliitika selgelt formuleeritud teesiks kinnitus, et Venemaa ei pürgi Euroopa Liidu liikmeks. Kuid vaevalt et seda saaks võtta adekvaatse tegevusprogrammi ja strateegilise päevakorrana,? seisab raportis.

Venemaal polevat mingeid ületamatuid takistusi ELiga ühinemiseks. Nõtke randmeliigutusega lükkavad eksperdid teelt väited, nagu välistaks liitumise Venemaa eriline mentaalsus, tema tohutud geograafilised mõõtmed või majanduslik mahajäämus.  See kõik vastavat tõele, kuid seda ei maksvat absolutiseerida. Nii olevat mitme ELiga juba ühinenud või peatselt ühineva riigi majandusnäitajad Venemaa omadest palju kehvemad. Ja mis Venemaa erilisest mentaalsusest saab kõnelda, kui  ELi liikmeks pürgib ka Türgi? Mis aga puutub Venemaa tohututesse mõõtmetesse, siis need ei mängivat infoajastul kuigi suurt rolli.

Siiski mööndakse, et väga palju sõltub sellest, kas EL areneb  kvaasiföderaalsuse või ?ühisturg plussi? suunas  ja kas Venemaa liigub stagneeruva ja üha nõrgeneva der?aava poole või saab sellest dünaamiline demokraatia suunas edenev riik.

Euroopa Liidu poole tõukavat Venemaad mitte niivõrd majanduslikud sidemed, kuivõrd geopoliitiline ja kultuuriline reaalsus. Eksperdid on veendunud, et  Venemaal on raske üksi ellu jääda ja seista vastu ümbritsevate riikide survele: ühelt poolt suureneb ebastabiilsus Kesk-Aasias, samas polevat mitmel  põhjusel võimalik tihe liit Hiinaga. 

Samuti leidis osa eksperte,  et kuna Venemaa roll globaalse jõukeskusena on vältimatult vähenemas, oleks mõistlik loobuda pretensioonikast iseseisva jõu rollist ja ühineda ELiga. Venemaa taandarengu põhjusena tõid nad esile demograafilise kriisi ja kasvava mahajäämuse teaduse ja tehnika arengus.

Raporti n-ö ridade vahelt aimub, et Venemaad kisub ELi poole ka asjaolu, et sinna on läinud või minemas kogu endine ?sotsialismilaager?. Ennekõike tähendab see turgude ja mõjusfääride kaotust, kuid ilmselt loob ka sügavalt nostalgilise fooni.

?Sotsialismilaagri? roll

Venemaa võimaluste kasuks kõnelevat ka asjaolu, et ELi tulevik on prognoosimatu. Ilmtingimata tulevat  arvestada tõsiasja, et EL  aastal 2015 või 2030 erineb paljuski ? kui mitte põhimõtteliselt ? praegusest ühendusest. Nende muutuste üheks põhjuseks olevat  ELi edasine laienemine postsovetlikule alale, mida olevat võimatu peatada ja mida tulevat võtta kui objektiivset reaalsust. Tõenäoselt ühinevat ELiga  tulevikus ka Valgevene. Vene eksperdid on veendunud, et tuleb aeg, kui tsivilisatsiooni ning poliitiliste, sõjaliste ja majanduslike huvide murdejoon kulgeb mööda Venemaa lääneoblastite piire. Ja ennekõike tuleks Venemaal ekspertide arvates orienteeruda just sellele tuleviku-Euroopale.

Venemaa tänane suhtumine endisesse  ?sotsialismilaagrisse? on vastuoluline. Vene eksperdid tõdevad, et enamik sellest ?laagrist? on võtnud Venemaa suhtes jäiga hoiaku ja püüab blokeerida  Venemaad toetavaid initsiatiive, mida ilmutavad Prantsusmaa, Saksamaa või Itaalia. Üha enam kinnistuvat ka nende roll Euroopa Liidu  SRÜ-suunalise poliitika kujundajana.

Teiselt poolt andvat majanduslikud ja puhtinimlikud sidemed endise ?sotsialismilaagriga? lisavõimalusi suhete arendamiseks Euroopa Liiduga. Kuna ELi uued liikmed tunnevad seoses selle organisatsiooni tsentraliseerimispüüdlustega teatud ebamugavust, annab see ekspertide hinnangul Venemaale võimaluse manööverdamiseks.

 

Tänased suhted

 

Venemaa praegused suhted ELiga asuvat määratlematuse staadiumis. Peamiseks probleemiks olevat mõlema poole suutmatus formuleerida kahepoolsete suhete strateegilisi eesmärke, määratleda ühisväärtusi ja -huve ning kahepoolse koostöö sisu.

Eksperdid on siiski veendunud, et Venemaa ja ELi suhted pole otseselt vaenulikud, kuigi ka mitte väga rõõmustavad. Viimase pooleteist-kahe aasta jooksul on nii ELis kui Venemaal tugevnenud  pettumustunne või koguni ärritus. Tippkohtumiste ja seal vastu võetud dokumentide arv aina väheneb.

Erilist edu polevat toonud ka president Vladimir Putini otsesuhted ELi juhtivate riikide liidritega. Putini tegevuse ebaefektiivsuse taga näevad eksperdid ?väikeste riikide? nagu Austria ja Taani,  aga samuti  uute liitujate kriitilist suhtumist Venemaasse.

Muu hulgas tunnetab Venemaa valusalt, et tema majandushuvid pole Brüsselis kaitstud ja puuduvad mehhanismid nende tagamiseks. Vene äritegelastele on see juba toonud väidetavalt suuri kahjusid ja väljatõrjumise Euroopa turgudelt.

Eriti kehvaks hindavad eksperdid Venemaa administratiivset suutlikkust, leides, et tihedamateks suheteks ELiga pole Venemaa hetkel lihtsalt võimeline. Ametnikke, kes teavad, kuidas ELis asjad käivad, olevat kogu Vene riigistruktuuris vaid käputäis, mistõttu Euroopa Komisjon dikteerib Venemaale oma tingimusi.

Samas  ei pea eksperdid võimalikuks, et Venemaa integreeruks Euroopa õigussüsteemiga. Venemaa pidavat WTOga ühinemise kaudu adapteeruma rahvusvahelise, aga  mitte Euroopa seadusandlusega. WTO tingimusi täites võib Venemaa alles kunagi hiljem ja palju kõrgemal integratsiooniastmel ELile uuesti läheneda.

Lähimas perspektiivis soovib Venemaa sõlmida ELiga uue partnerlus- ja koostööleppe, kuna vana ammendub 2007. aastal. Kehtiv leping olevat kehv, seda on täidetud vaid minimaalselt ja peale Venemaa ühinemist WTOga muutuvat see nagunii mõttetuks.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et ka Venemaa ekspertidel pole päris ühest seisukohta, missuguseks peaksid kujunema ELi  ja Venemaa suhted. Suhteliselt loogiline tundub Venemaa ja ELi suurem koostöö ja majanduslik integreerumine.

Venemaa jaoks on EL eelkõige tooraine turg. Samuti soovib Venemaa muutuda Euroopa transiitteeks Kaug-Itta ja müüa Euroopale oma õhuruumi. Euroopa vaatab Venemaa poole ka kui potentsiaalsele turule. Euroopa huvides oleks, kui Venemaast saaks stabiilne ja usaldusväärne riik, kus oleks võimalik ilma suurte riskideta tegutseda ja euroopalikult asju ajada.

Täna on see veel utoopia. Kui takistused selle utoopia teostamiseks ületatakse, siis kõik muu on juba tühiasi. Ka ELi ja Venemaa ühinemine. Aga küllap on maailm siis juba väga teistsugune, nagu märgivad ka Venemaa eksperdid.