Kaasaeg ei ole huvitatud ideoloogili­sest puhtusest

Enn Soosaar

Eestis ei ole tekkinud tugevat sotsiaaldemokraatiat. Miks? Esimene vastus kõlab: ühiskonnas puudub tugeva sotsiaaldemokraatliku erakonna järele nõudlus. Teine vastus: sotsid pole enda hulgast leidnud või enda hulka meelitada suutnud karismaatilist juhti. Kolmas vastus: too erakond on oma liitumiste ning nimevahetustega olnud häirivalt muutlik ? veereva kivi selga sammal ei kasva.

Kõik vastused on üheaegselt õiged ja valed. Väidetule saab hõlpsasti vastu vaielda. Eriti viimastel aastatel on avalikkuse huvi sotsiaalsete küsimuste vastu järsult tõusnud ja nurinad lausliberaalse majanduspoliitika suhtes valjenenud. Seda on selgesti näha ka Toompea siblimistest. Olgu erakond ennast maailmavaateliselt kelleks tahes kuulutanud, kõik on korraga mures tavalise inimese ja viimase jaoks ohtlikult kaldu vajanud riigi pärast. Pendel liigub hoogsalt paremalt vasakule. Sotsdemokraatlikuks külviks tundub pinnas olevat rammusalt kobe.

Liidrikriis kui sotside madala reitingu põh-jus? Nii võimukat ning igipüsivat liidrit nagu Edgar Savisaar Keskerakonnal pole sotsiaaldemokraatidel, endistel mõõdukatel, tõepoolest olnud. Teisest küljest ? Andres Tarand, Toomas Hendrik Ilves, Ivari Padar olid/on meie poliitilisel näitelaval vaieldamatult isiksused, kelle selja taha pidanuks olema mõnus rivistuda. Nad suudavad tekitada usaldust. Tõsi, paljude huvide ning mitmekülgse pädevusega meestel jääb sageli vajaka parteipoliitilisest innukusest ja neist saab harva andunud erakonnaehitaja.

Andres Tarand ütles ühes hiljutises usutluses umbes nii: meie oleme ühinemiste peale meistrid. Mõistagi vürtsitas seda tõdemust annus peidetud irooniat. Väikeste erakondade liitumised omavahel või nende allaneelamised mõne suurema poolt on taasiseseisvumisjärgses Eestis (nagu, muide, ka kahekümnendatel aastatel ja kolmekümnendate algul) olnud vältimatu paratamatus. Paratamatus, mis ? paraku ? ei ole mitte alati näidanud partei tugevust ega teinud teda ahvatlevaks.

Too mõõdukate häda kimbutab sotse edasi. Kui praegu, enne kohalike volikogude valimisi, sokutab kaks erakonda ? neist kuulub, pange tähele, üks Euroopa sotsiaaldemokraatide, teine Euroopa agraarkonservatiivide klubidesse ? oma leibu ühte kappi, siis, jah, mis on selle ?taktikalise lähenemise? tagajärg? Teisi sõnu: kui palju endiste Mõõdukate toetajaid, kellele vastuvõetamatu Rahvaliidu populism, jätab hääle andmata sotsiaaldemokraatlikule kandidaadile? Ja kui palju uusi vaimustunuid meelitab too ajutine ühteheitmine (mis ? nii on mõista antud ? võiks püsivakski kujuneda) urnide juurde?

 

Me jääme, ma kardan, poolele teele, kui vastuse otsimisel toome välja üksnes seda laadi asjaolusid, millest oli eespool juttu. Pealkirjas esitatud küsimus eeldab probleemi avaramat nägemist. Mäletatavasti lahutasid meie tublid vana kooli sotsioloogid mõned head aastad tagasi Eesti kaheks: esimeseks ja teiseks. Säärane lihtne vastandus meeldis paljudele, seda enam, et nurisejad said kinnitust oma aprioorsele veendumusele: need mudelid, millega postsovetlikku, postsotsialistlikku üleminekuühiskonda ümber kujundatakse, on ebaõnnestunult valitud ja uus Eesti ei täida lootusi, mis olid ?meil kõigil? ennast vabaks lauldes.

Eestis toimunud ning toimuva kriitikas ning analüüsis jäetakse pahatihti kahe silma vahele vahest kõige olulisem tõsiasi. 1991. aastal alustasime pooleteise miljoni konkreetse ning teada kust tulnud inimesega. Nemad ja nende hulgast võrsunud juhid ? ei keegi muu ? kujundasid hoiakuid, langetasid otsuseid, ehitasid riiki. See, mis meil praegu on, kaasa arvatud poliitiline süsteem lakkamatute erakondlike kisklemistega, on nende inimeste, s.t meie oskuste ja oskamatuste, tahtmiste ja mittetahtmiste tulemus.

Pol-öki matriitsid ühiskonna kirjeldamiseks ei kõlba isegi siis, kui need tagurpidi keerata (valge mustaks, must valgeks). Ent ka klassikaline parema-vasaku vastandus, mida kasutasid möödunud sajandil edukalt Lääne-Euroopa poliitiliste pendelduste analüüsijad, ei sobi Ida-Euroopa reformiriikides toimuva mõistmiseks. Mõisteid nagu ?parempoolne?, ?vasakpoolne?, ?paremtsentristlik?, ?vasaktsentristlik? tarvitatakse tänapäeva Eestis laialt (olen neid parema puudusel ka ise pruukinud), aga juba üheksakümnendate alguses oli nende sisu ebamäärane ja praegu, aastal 2005, on neid Eesti tegelikkuses pea-aegu võimatu defineerida.

Riigikogus on kuus erakonda. Võtame tolle parema-vasaku skaala. Kuhu ja mis järjekorras paigutuvad sinna meie kuus? Ma ei räägi erakondade enesemääratlemisest. Külma sõja järgsetes uutes demokraatiates paistab olevat tavaline, et erakond deklareerib enda parem- või vasakpooleks, ilma et järgneks nende tegutsemispõhimõtete järgimine, millest lähtuvad Lääne nimekaimud. Teisest küljest ei ole parteiladvikutel üleminekumaades, nii ka Eestis, vähimatki raskust kuulutada erakond täna kaldu sinnapoole, homme tännapoole.

Alles see oli, kui rahvaliitlased väitsid, et nad on parempoolsed. Siis algas nihelemine ja nüüd koguvad nad juba ?vasakjõude?. Keskerakond kuulub rahvusvaheliselt liberaalide fraktsiooni (samasse, kuhu Reformierakond), aga kes on nad kodus? Res Publica alustas esimese esimehe Rein Taagepera all vasaktsentristlikuna. Kuu-kaks tagasi kuulutas kolmas esimees Taavi Veskimägi oma erakonna Eesti kõige parempoolsemaks. Ei ole kergem defineerida Reformierakonda, kes passib pruudiks igasse pulma. Või Isamaaliitu, kelle esimees Tõnis Lukas nüüdsama teatas, et nemad on konservatiivne tsentrum(!?).

 

Näiteid postsovetliku Eesti poliitilise heterogeensuse kohta võib tuua hulgi. Küsimus oli: miks Eestis ei ole tekkinud tugevat sotsiaaldemokraatiat? Küsin vastu: miks Eestis ei ole tekkinud tugevat konservatiivsust, tugevat liberaalsust? Ühiskonnad selles suurregioonis, kuhu kuulume ka meie, ei polariseeru ammu enam malli järgi ?esimesed ja teised?, ?rikkad ja vaesed?, ?edasijõudnud ja mahajäänud?, ?kapitalistid ja proletaarlased?. XXI sajandil ei ole meile pakkuda mitut konkureerivat majanduslikku ja poliitilist arenguteed, mis tagaksid elanike enamuse rahulolu, s.t olukorra, kus suurem osa inimesi tunneks, et neil on hea elada.

Tänapäev ei ole huvitatud ideoloogilisest puhtusest. Küll aga soovib valija erakonda, mis suudab tekitada usaldust oma seisukohtade püsivuse, arusaadavuse ja pädevusega. Lakkamatu tuulenuhutamine välistab võimaluse ehitada üles erakonda ? ja see ei puuduta üksnes sots-demideks nimetatuid ?  kestvamatele väärtustele.