Kas on midagi uut siin päikese all?

Ülle Sillasoo

Keskkonnaajalugu vaatleb ajaloolise arengu keskmes olevat inimese ja looduse muutuvat suhet. Füüsika kaalu ja väärtust hinnatakse sageli selle kaudu, kas see pakub võimalust täiendada üldpilti universumist ja kas seda kirjeldatakse nii kosmoloogilises kui ka mikroskoopilises mastaabis. Nüüd võib tõdeda, et ka ajalooteadus ei saa enam ilma ökosüsteemi, selle ajaloo kirjelduse ja ühisosade käsitluseta hakkama. Austriast Klagenfurtist, ülikoolist nimega Alpen-Adria-Universität Klagenfurt pärit keskkonnaajaloo professor Verena Winiwarter külastas Eestit seoses 25.–26. märtsini Tallinna ülikooli ajaloo instituudis toimunud rahvusvahelise konverentsiga „Hetkedest eoonideni: aeg keskkonnas ja keskkonnaajaloos” („From Instants to Eons: Time in Environment and Environmental History”). Prof Winiwarter nõustus jagama oma tähelepanekuid ka Sirbi lugejatega. Teda küsitleb Eesti humanitaarinstituudi teadur Ülle Sillasoo. Milline on teie arvates parim viis defineerida keskkonnaajalugu? Kuidas liigitaksite keskkonnaajaloolasi? Kes nad rohkem on: kas ajaloolased või keskkonnakaitsjad? Verena Winiwarter: Keskkonnaajalugu vaatleb ajaloolise arengu keskmes olevat inimese ja looduse (muutuvat – Ü. S.) suhet. Keskkonnaajaloolased on oma ala asjatundjad, kes sageli on üle tulnud geograafia erialalt. Mõnel neist on kahekordne kraad, mõned on eraelus keskkonnakaitsjad, kuid ma tunnen ka keskkonnateadlasi, kes on samal ajal keskkonnaajaloolased.

Te olite 1999. aastal üks Euroopa Keskkonnaajaloo Ühingu rajajaid ja päris alguses ka selle esimees. Osalete paljude keskkonnaajaloo ajakirjade toimetuskolleegiumides, olete ligikaudu 250 teadusliku publikatsiooni toimetaja või autor, sealhulgas 2007. aastal ilmunud monograafia „Keskkonnaajalugu. Sissejuhatus” autor („Umweltgeschichte: eine Einführung”). Millal jõudis keskkonnaajalugu Euroopas ajalooteaduste hulka ja kui hästi on see teadusharu siin kohanenud?

Olen veendunud, et keskkonnaajalugu on praeguseks leidnud kindla niši Euroopas, kuid see nišš on väike, loodetavasti kasvab. Eneseteadlik keskkonnaajalugu jõudis siia 1980ndatel.

Mis on keskkonnaajaloo peateema? Kas peamine huviobjekt on antropotseen (alates 1800) ja kui suur tähtsus üldpildi jaoks on varasematel perioodidel? Kas tähelepanu all on rohkem kliima, keskkonnareostus või loodusvarad?

Õnneks püsiv peateema puudub, on vaid aukartustäratav lähenemiste mitmekesisus. Teil on õigus, enamikus uurimustes keskendutakse perioodile alates 1800. aastast. Olulised on varasemad ajajärgud, mil inimesel oli kestev, tavaliselt lokaliseeritud mõju loodusele ja me peame mõistma vastastikuse mõjutamise pikemat ajalugu. Eriti seetõttu, et looduslikud süsteemid toimivad pikaajalistes tsüklites.

Viimasel aastakümnel on tähtsamaks teemaks kujunenud evolutsioonilise mõtlemise integreerimine keskkonnaajalukku. Teemad, nagu reostus, ressursside vähesus ja keskkonna allakäik on jätkuvalt olulised, ja neid on edasi arendatud. Tähtsaks metoodiliseks uuenduseks keskkonnaajaloos on olnud geograafilised infosüsteemid (geographic information system, GIS), mida esimest korda rakendati laiaulatuslikult projekti „The Great Plains Project” puhul. (http://www.icpsr.umich.edu/icpsrweb/PLAINS/). Ken Sylvester ja Geoff Cunfer Michigani ülikoolist on GISiga teinud muljetavaldavaid asju. Brian Donahue Brandeisi ülikoolist USAst on seda kasutanud väiksemal skaalal Uus-Inglismaa küla agro-ökosüsteemide uurimisel. Maailma keskkonnaajalugu muutub järjest olulisemaks.

Ise alustasite keemikuna, oma töödes kombineerite järjepanu eri teadusvaldkondi – ajalugu, ökoloogia, sotsiaalökoloogia, geograafia jm –, ning avaldate artikleid nii loodusteaduslikes kui ka ajalooajakirjades. Mis on teie lemmikteema ja miks? Kui palju on lemmikud aja jooksul muutunud?

See on raske küsimus. Olen alati olnud uudishimulik. Mind huvitavad vastuseta küsimused, mõistatused ja interdistsiplinaarsed lähenemised, mis on paremini lahendatavad meeskonnatöös ja see on suurepärane võimalus oma uudishimu rahuldamiseks. Lemmikteemat mul ei ole, mulle meeldib uurida eri teemasid. Praegu on käsil üksikasjalikud Doonau jõe uuringud ja selle töö juures meeldib mulle eriti asjaolu, et sellel on arengu seisukohast otsene väljund, kuid ma olen endiselt väga huvitatud ka oma vanast teemast, milleks on teadmised muldadest ja nende kasutamisest vara-uusaegses Euroopas.

Olete keskkonnaajaloo professor interdistsiplinaarsete uuringute ja hariduse teaduskonnas. Millele see teaduskond on spetsialiseerunud ja millist uurimistööd seal tehakse?

See teaduskond tegeleb „ühiskonna hüvedega”, näiteks tervis, keskkond, ruum ja kõrgharidus, ning on korraldatud probleemideringi, mitte teadusharude järgi. Minu osakond – sotsiaalse ökoloogia instituut – pakub sotsiaalteadustele tuginevaid interdistsiplinaarseid lähenemisi keskkonnaprobleemidele. Oleme spetsialiseerunud sotsiaalse metabolismi, mis on alates tööstusrevolutsioonist tunduvalt suurenenud, mõõtmisele ja maakasutuse uuringutele pikaajalises perspektiivis. Uurimisteemadest tegeleme jätkusuutliku arenguga pikaajalises interdistsiplinaarses võtmes.

Keskkonnaajaloo keskuse konverentsil Tallinnas pidasite loengu teemal „Pöördepunktid inimese ja keskkonna vastastikuses suhtes”, ja puudutasite muu hulgas loodusvarade ja maailma apokalüptilist tulevikku. Kas maiadel oli siiski õigus? Või mida räägib keskkonnaajalugu meile võimalustest tänapäeva maailmas ellu jääda?

Ajaloolased töötavad mineviku, mitte tulevikuga. Keskkonnateadlastel on mõjukaid andmeid, mis viitavad sellele, et loodusvarade hoidmiseks, mitte kuritarvitamiseks, tuleb inimkonnal mitmeti ja täielikult oma elustiili muuta. Maakeral elab 7 miljardit inimest ja rahvastiku kasv jätkub. Enne kui areng ümber pöördub, jõuame ilmselt 9 miljardini. Kui kõik on taimetoitlased, väheliikuva elustiili ja vähese materjalitarbimisega, siis nad saavad hakkama. Kui kogu maailm kasutaks ressursse nii, nagu seda tehakse Ameerika Ühendriikides, siis ei saaks me juba praegu enam hakkama. Ellujäämine on võimalik, kuid see sõltub uuendustest ja elustiili muutmisest (vt ka http://www.smithsonianmag.com/science-nature/Looking-Back-on-the-Limits-of-Growth.html).

Mida tahaksite öelda eesti lugejaile, eeskätt inimestele, keda huvitab keskkonnaajalugu?

Endise Nõukogude Liidu maana peab Eesti tõenäoliselt tegelema teatud tüüpi keskkonnapärandiga. Olen veendunud, et pikaajaline uurimistöö aitab teil tulevikus oma keskkonda targalt kasutada. Kui te ei tunnista minevikku, siis hakkab see teid lõpuks kummitama. Minevikust õppimine annab ainulaadse kogemuse. Ja kui te tahate kord lugeda üht keskkonnaajaloo alast teost, siis soovitaksin John McNeilli raamatut „Midagi uut päikese all” (Something New Under the Sun: An Environmental History of the Twentieth-Century World. The Global Century Series. New York: W.W. Norton, 2000), mis räägib maailmast XX sajandil.