Kas silma­kirjalikkus on jälle moes?

Marek Tamm

Prostitueerivast kirjanduskriitikast  

Prostitueerivast kirjanduskriitikast

Viimases Sirbis sõnastas Märt Väljataga tänuväärselt viisteist näpunäidet (algajale) kirjanduskriitikule. Vaadates viimaste nädalate ajalehekriitikat, tundub mulle, et vähemalt ühe olulise punkti peaks sellesse nimekirja lisama: ära kirjuta (vähemalt oma nime all) reklaamtekste raamatuarvustuse pähe.

Või lakoonilisemalt: ära prostitueeri. Ma loen kasvava hämmeldusega Eesti Päevalehe raamatulisa Arkaadia, mis on otsustanud viimastel nädalatel olulise osa oma napist lehepinnast pühendada EPLi üllitatava raamatusarja “XX sajandi kirjandusklassika” reklaamile. Loen ega usu oma silmi: mitmed lugupeetud kirjamehed toovad usinalt oma vaimuande EPLi reklaamialtarile, et aidata kaasa uue toote müügile. Ma suudan kuidagi mõista, miks on oma naha turule viinud Arkaadia toimetaja, kes paratamatult tegutseb juhtkonna suva kohaselt, ent ma ei suuda aru saada, miks on sellele teele suundunud mitmed sõltumatud kriitikud-kirjanikud. Kas neile ei tulnud pähe mõte, selmet täita Arkaadia veerge vanade tõlgete haipimisega, võinuksid ajalehes ilmuda nende või nende kolleegide uudisloomingu käsitlused?

Ma julgen arvata, et lõviosa Arkaadia lugejatest ei vaja veenmist, et Nabokovi “Lolita” või Fitzgeraldi “Suur Gatsby” on suurepärased raamatud. Igatahes jään huviga ootama, kes on need eesti kirjanduskriitikud, kelle arvustus aitab meil mõista Virginia Woolfi ja Albert Kivikase, Jean-Paul Sartre’i ja Agathe Christie’ peidetud sügavusi.

Sisuliselt on Arkaadia tänaseks minetamas oma rolli uudiskirjanduse tutvustajana ning taandumas raamatureklaami avaldamiskohaks. Igasse raamatulisa numbrisse mahub praegu vaevalt paar-kolm retsensiooni ning ülejäänu hõlmab kirjastuste uudistoodangu reklaam ja “XX sajandi kirjandusklassika” alasti haip. Julgen arvata, et kui sarja kampaania on möödas, s.t 26 nädala pärast, võib Arkaadia rahumeeli hingusele minna, sest leht on ennast päästmatult kompromiteerinud. Ja sellest on siiralt kahju.

Selles kontekstis on kaunis kummastav lugeda EPLi peatoimetaja Priit Hõbemäe hiljutisi noomitusi Postimehe aadressil, kus avaldati septembris paar lehekülge kirjastuse Tänapäev raamatute tutvustusi, viidates vaid lehe ülaservas, et tegemist on tasutud reklaamiga (vt Hõbemäe blogi aadressil http://meediaeetika.blogspot.com).

Olen täiesti nõus, et selline kirjastusreklaam vajab selgemat eristust, ent võrreldes EPLi enda reklaamikampaaniaga Arkaadia veergudel on Postimehe käitumine lapsemäng. Ma püüan ennast veenda, et ilmselt lähtub EPLi juhtkond siirast kavatsusest inimesi heade raamatute juurde juhatada, ent paratamatult meenub, et põrgutee sillutajate meelismaterjal on needsamad siirad kavatsused.

Ja vägisi tikub keelele küsimus: kas silmakirjalikkus on jälle moes?