Kas uskumine vastandub teadmisele?

Meelis Friedenthal

Mõni võib meile öelda, et teadmine on parem kui uskumine. Kuna vaid sõge võiks vastu vaielda nii ilmselgele tõsiasjale, tõmbab ta meid niiviisi kohe retooriliselt oma paati. Ilmselge ju – ei maksa kõike kohe pimesi uskuma jääda! Seega – et teada saada, mida väite all on silmas peetud, peaks nõndaviisi väitjalt küsima, mis see teadmine on, mida ta uskumisest paremaks peab. Ja miks? See ei ole muidugi uus küsimus – teadmise olemuse üle on ju antiigist saadik arutletud. Üks võimalus selle positiivseks defineerimiseks tuleb ilmsiks Sokratese ja Menoni dialoogis, kus räägitakse teadmisest kui paikapidavast õigustatud uskumusest või arvamusest (doksa). Selline käsitlus teadmisest on ka tänapäeval kõige levinum: õigustatud tõene uskumus on teadmine. Niisiis arvamused ja seisukohad, mis on käinud läbi igakülgse arutluse tuleproovist. Või nagu apostel Peetrusele omistatud tekst selle kohta ütleb: „et teie usk läbikatsutuna leitaks palju hinnalisem olevat kullast, mis on kaduv, ent mida siiski tules läbi proovitakse, ja oleks teile kiituseks, kirkuseks ja auks”. Kupellimine, millele Peetrus viitab, on protsess, kus väärismetallid (kuld, hõbe) eraldatakse vähem väärtuslikest kuumutamise abil.

Niisugune tuleproovi metafoor ilmestab küsimust selle järele, mis on teadmine, väga hästi. Me otsime, ostame ja vahetame kogu aeg erineva puhtusastmega kulla- ja hõbedamaaki. Nagu maagis on olemas hõbe (tõesed, õigustatud uskumused), on seal olemas ka plii (ekslikud arvamused ja uskumused) – aga enne kui seda ei ole kuumutatud, on hõbedat pliist väga keeruline eraldada. Õigupoolest sageli ei suudagi me vahet teha, kus algab üks ja lõpeb teine. Samas on küllaltki selge, et kõiki oma isiklikke ja igapäevaseid arvamusi ei saa me sellisest tuleproovist läbi lasta, sest esiteks on see valulik, tülikas ning teiseks kulutab ka väärtuslikku aega. Ilma vastava põhjaliku ja aastaid kestva ettevalmistuseta ei tule suurem hulk inimesi nii tänapäevase füüsika, ajalooteaduse või ka teoloogia väidete kontrollimisega ja hindamisega toime. Lihtsalt ei jää midagi muud üle: tuleb tunnistada, et viibime olukorras, kus meie teadmised on sageli vaid arvamused, mis põhinevad kellegi teise inimese või inimgrupi autoriteedil. Need arvamused võivad käia mõne inimese, raamatu, ajaloofakti või tegevusvaldkonna kohta, aga ka näiteks kliimasoojenemise või valguse kiiruse kohta. Mida laialdasem hulk meile autoriteetseid inimesi ühte seisukohta pooldab, seda suurema tõenäosusega on see seisukoht ka meile vastuvõetav.

Autoriteeti teadusküsimuses nimetatakse sageli teaduslikuks konsensuseks. Teadusliku konsensusega puutume kokku eelkõige peavoolu akadeemilistes eelretsenseeritavates ajakirjades, mille kaudu siis aegamisi jõuavad need seisukohad laiemalt ülikoolidesse ja seejärel laiema publiku ette. Head inimesed võtavad need seisukohad omaks, toetudes oma usaldusele akadeemia ja teadusringkondade vastu. Kuigi inimesed ei saa seega enamasti öelda, et tegemist oleks nende endi teadmisega (nad ei tea ise kõike kliimasoojenemise kohta või ei tea kõiki peensusi OPER A¹ neutriinoanomaalia kohta), võivad nad suure kindlusega öelda, et tegemist on ekspertide arvamusel põhineva uskumusega. See on õigustatud ja loodetavasti tõene. Selline suhtumine on praktiline ja rakenduslik.

Uskuda ja teada

Tundub seega, et teadmise otsene vastand ei ole uskumine. Et midagi teada, peab seda ka uskuma – üldine seisukoht on, et ei ole võimalik sellist sorti teadmine, mida inimene ise ei usu. Küll aga on võimalik asjade uskumine, mida inimene ise ei tea. Nii võivad mõned inimesed uskuda teadusliku konsensuse autoriteedile tuginedes, et universum on lõputult paisuv süsteem või et William Shakespeare kirjutas oma teosed ise. Nende usku aga saab ainult kiita! Nad usuvad õigesti ja on seega ortodokssed.

Ometigi on olemas ka neid, kes ei usu akadeemilist enamust (nt nõiavitsa või holokausti küsimuses). Ka nende uskumused põhinevad omadel autoriteetidel, kuid nende autoriteedid on konsensusega eriarvamusel. Enamasti on selliste väidete esitajad lihtsalt asjatundmatud ega ole teemasse süvenenud. Esineb muidugi ka neid, kes on teemasse vägagi süvenenud, täis usku ja veendumust oma konsensusega vastuolus oleva positsiooni õigsusesse. Harva juhtub, et nende uskumus osutubki paikapidavaks (misjuures võiks öelda, et nad kogu aeg teadsid, isegi siis, kui neid ei usutud). Sagedamini on nende püüdlused viljatud, nad tunnevad end teadusliku ortodoksia poolt justkui tagakiusatuna, tajuvad mingit ülemaailmset konspiratsiooni ja ringkaitset, kujutavad end isegi märtritena või kodumaal mitte tunnustatud prohvetitena. Lühidalt ja kokkuvõtlikult: ka tänapäevases teaduses on väga palju niisugust, mida saab võrrelda religioonist tuttavate elementidega – on hereetikuid, reformaatoreid, õigeusklikke. Religioosne uskumine ja suurte religioonide struktuur sobitub sellesse skeemi täpselt samamoodi. On olemas ekspertide grupp oma erinevate valdkondadega ning on olemas mitteeksperdid, kes usaldavad oma autoriteete. Need autoriteedid võivad olla asjatundlikud või ka ebapädevad – nagu ka igal pool mujal.

Eelnevast järeldub, et ei ole otsest põhjust vastandada usku ja teadmisi. Näib, kui me sellel teemal räägime, siis ei räägi me enamasti üldse „uskumisest” ja „teadmisest”, vaid autoriteetidest, keda usutakse, ning sageli lähtume sealjuures oma eelavamustest. Niisiis peakski vastandama eelarvamused ja eksiarvamused ühelt poolt ning teadmised ja õigustatud uskumused teiselt poolt. Eelarvamus tähistab siinkohal meie arvamuste ja uskumuste kupellimiseelset seisundit, eksiarvamus aga ekslikel autoriteetidel põhinevat uskumust. Asjade selline seis on tuttav juba antiigist peale.

Keda uskuda?

Igasugusel autoriteedil on muuhulgas omadus, et see kipub laienema valdkondadesse, kuhu inimese või institutsiooni kompetents üldjoontes ei ulatu. Tavaliselt ilmneb see kujul, et kui inimene on laialdaselt tunnustatud ekspert vallas A, siis seetõttu tajutakse ka tema seisukohta vallas B pädevana või vähemalt olulisena. See tagab tunnustatud autoriteedile tohutu mõju ning inimesed on valmis omaenda sisemiste tõekspidamistega vastuollu minema juhul, kui neile usaldusväärne autoriteet seda nõuab. Eriti ilmekalt on seda tõestanud Milgrami eksperimendid, kus teadlane palub eksperimendis osaleval inimesel anda katsealusele järjest suurema pingega elektrišokke ning peaaegu kõik nõustuvad. Uurimise all oli küsimus, miks nii paljud inimesed natsisaksamaal võimudega koostööd tegid. Selgus, et enamik inimesi usaldab autoriteete rohkem kui iseennast.

Selline usaldus muidugi ei teki tühjale kohale, vaid autoriteet peab selle millegagi ära teenima. Inimesed ei hakka heast peast juhuslikku vastutulijat niimoodi usaldama, usaldust ei saa ka kuidagi vägivaldselt tekitada. Niisugune austus langeb osaks vaid neile, kes suudavad vastata vähemalt rahuldavalt inimeste ootustele autoriteedi kohta. Seega ei saa üks autoriteet tavaliselt vastata inimese kõikidele ootustele – inimesed ja nende vajadused on erinevad. Luuletaja, mäeinseneri või naabrimehe kompetents ei pruugi kattuda, nende räägitu ei kõneta inimesi ühtemoodi. Nõuda aga, et inimene sellest hoolimata peaks kõikides asjades kuuletuma vaid ühele (nt parteile, kirikule või teadusharule) on autoriteedi pealesurumine ning sellisel kujul ei toimi. Inimesed hakkavad alguses kahtlema ja lõpuks enam ei usu, hoolimata sellest, kui õigeks või tõeseks autoriteedid iseenda seisukohti peavad. Hoolimata sellest, kui tugevalt need eksperdid ise usuvad, et nemad teavad tõde.

Sageli kandub autoriteet ka automaatselt üle inimesele, kes kuulub mingisugusesse üldiselt autoriteetseks peetavasse gruppi (lapsele lapsevanem, õpilasele õpetaja jne). Eeldatakse, et inimene, kes kuulub sellesse gruppi, peab kuidagi vastama juba mingisugustele nõuetele, tal on olemas vajalikud võimed. Teatud aegadel eeldati, et aadliveri andis inimesele talupoegade ees automaatselt paremuse; teatud aegadel jälle, et töölised ja talupojad on maa sool ja aadliveri on kahtlane. Autoriteet ei ole seega midagi objektiivset, vaid pigem sotsiaalne konstruktsioon ja rahvas on muutliku meelega, valmis kalduma selle poole, kes nende ootustele paremini vastab. Asjade selline seis on samuti antiigist peale tuttav.

Mõne autoriteedi diskrediteerimisel muidugi pettuvad paljud endised pooldajad ning heal juhul võivad valida endale uue autoriteedi samast valdkonnast, halvemal juhul pöörduda vihasteks vaenlasteks. Autoriteet võib end kõigepealt muidugi ise ebakompetentsusega häbistada, kuid sagedamini üritavad seda teha tema konkurendid. Et sellist taktikat kasutatakse tänapäeval laialdaselt, võib kergesti märgata näiteks nn kliima soojenemise meiliafääris (Climategate), kus kodanikud, kes peavad end kliimaskeptikuteks, avaldasid valikuliselt meile, mis justkui oleksid viidanud sellele, et kliima soojenemisega tegelevad teadlased on varjanud fakte. Lühidalt, katsusid usku kliimateadlaste autoriteeti õõnestada. Samamoodi üldistavad alternatiivmeditsiini pooldajad kliinilise meditsiini eksimused kogu valdkonnale – ning on selles väga edukad. Siinjuures on oluline see, et mitte ainult ei näidata mingi vastasautoriteedi eksimust, vaid üritatakse näidata ka tema moraalset kahepalgelisust, rikutust, saamahimu vms: kes üritaks justkui grandiraha pärast kergeusklikku rahvast lollitada, kes usklikel raha taskust välja petta. Õige ta ju on, tõeline teadmine peaks tegema vooruslikuks, teadmise vastand aga moraalituks.

Eelnevast peaks selguma, et teaduse populariseerimise eesmärgiks ei tohiks olla häälekas nõudmine, et inimesed peavad uskuma vaid teadust. Eesmärgiks peaks olema laiemale publikule selgeks teha, kust jooksevad tänapäevase teaduse piirid ning kes on tunnustatud autoriteet ja kuidas teda eristada mitteteadusliku või ebateadusliku mõtlemise esindajast. Selleks, et inimesed usuksid ikka seda, kes on asjatundja, nagu mitmed teadlased on rõhutanud. Siinjuures varitseb aga oht, et kui ületatakse oma ekspertiisi piir, hakates tuginema eelarvamustele või eksiarvamustele, võib iseend kergesti diskrediteerida. Ning keda sel juhul siis üldse uskuda?

1 OPER A–neutriinode tuvastamise projekt („The Oscillation Project with Emulsion-tRacking Apparatus”) ja katseseade. 2011. aasta septembris tuvastati selle seadmega müüon-neutriinod, mis liikusid valgusest kiiremini. Seda nähtust nimetataksegi OPER A neutriino-anomaaliaks.