Kätepesemise eellugu II

Abinõud, millega paavst soovitas taudi tõrjuda, s.o ristikäigud, ühispalvused kirikus ja muud kollektiivsed kahetsemised, aitasid just haiguse levimisele enim kaasa.

ILMAR VENE

Aastakümneid jätkunud uurimistöö tulemused, nagu võibki eeldada, on kujunenud väga rikkalikeks, kuigi lõplikku selgust ikka veel ei ole. Pigem vastupidi: needki asjad, mida ei vaidlustatud, ilmuvad nüüdisaja uurijaile problemaatilisena. Sääraste hulka kuulub ka Hitleri paljuräägitud impotentsus. Kõik ehk ei teagi, et kurikuulsale riigimehele kuulus mitte ainult kogu rahva, vaid ka paljude naiste armastus; isegi enesetappe ja suitsiidikatseid koguneb parasjagu, kõnelemata juba arvutuist armastuskirjadest, mida ikka veel säilitatakse. Füürer, Saksamaaga jäägitult abielus, hoolis aga ainult valitsemisest, olles romantilist laadi tunnete asjus ülimalt umbusklik. Alles teise enesetapukatsega andis Eva Braun piisava tõendi oma tunnete ehedusest ning saavutas riigimehe lähikondlasena erilise seisundi.

Sealtpeale kerkib suurima sõjaroimari arvatava intiimelu küsimus. Missugusena seda kujutleda, kui tegemist oli latentse homoseksuaaliga, kes liiati oli impotentne? Kes siis ei mõistaks, et kaamera, millega Eva Braun jäädvustas oma armastatut, jättis kunagi kostnud jutu lindile võtmata? Iseäranis mõistatuslik on see küsimus Hitleri ihuarsti päeviku tõttu, kust selgub, et ajuti – ja nimelt siis, kui füürer kavatses veeta mõne kasina puhkepäeva Eva Brauni seltsis – on ihuarst oma hoolealust tugevdanud hormoonide süstimisega. Selle tõsiasja paistel on Hitleri arvatav impotentsus küsitav.

Niisiis jäävad Hitleri intiimelu sügavikud läbi valgustamata: haigused kuuluvad kord nähtuste hulka, mis ei allu ühetähenduslikule tõlgendusele. Üldse on meditsiiniajaloo näol tegemist valdkonnaga, mille piires jõuavad uurijad segaseid tundmusi võrsutavate tulemusteni. Ühelt poolt antakse huvilistele teada, et juhtumisi avastatud hammas, mille vanuseks arvatakse viisteist sajandit, näitavat ümberlükkamatult, missugust haigust hamba omanik kuuendal sajandil põdes, kuid Lenini haigus, kuigi tema maised jäänukid on valdavalt alles (kaasa arvatud aju, mida muude ajurariteetide seas säilitatakse otsekui aaret), ei ole lõpliku kindlusega selgitatav. Ikka veel vaieldakse, kas proletariaadi juhi tappis ajusüüfilis või ajuskleroos või mõni muu haigus.

On olukord sedavõrd selgitamatu pärast haiguse hävitamistööd, siis mida arvata tõbede pärinemisloost? Kõige kohasemaks seletuseks, kui piirduda üldtuntud taudidega, arvatakse loomse päritoluga haiguste ülekandumine inimesele. Rõugeid peetakse kaamelite haiguseks, sellal kui katku eest tehakse vastutavaks väikesed suslikud. Muidugi pole peasüüdlased hakkama saanud liiduliste abita: katku levitamise eest, nagu üldisemalt teada, peaks vastutus langema kirpudele ja rottidele. Küsimus süüfilise päritolust on püsinud tagaplaanil. Pole ju jäägitu kindlusega teada niigi palju, kas arvata tõbi pärinevaks Uuest või Vanast Maailmast. Üldisemalt ollakse siiski seisukohal, et õnnetuse toojaid tuleks näha madrustes, kes jõudsid tagasi Kolumbuse juhtimisel toimunud pikalt reisilt.

Päritolu jääb lõpliku selgituseta, kuid taudide teotsemise tulemused arvatakse tuntuiks – ja mida rohkem leidub allikaid, seda suurejoonelisemaid üldistusi tehakse. Siin ilmneb analoogia meditsiiniajaloo koidikuga: nagu arstiteaduslikku laadi tarkused ilmusid tollase filosoofia eriharuna (ühes „Hippokratese kogumi“ tekstis öeldakse, et „on ju arst-filosoof võrdne jumalaga“), nii tehakse üldtuntud epideemiate najal suure kandvusega sotsiaalset laadi üldistusi. Ja mida selles arusaamatut, kui pidada meeles, et arenguloo tõlgendamine oleneb valdavalt tõlgendaja kalduvustest ja vajadustest? Kristlikul ajastul peeti endastmõistetavaks, et ajaloo käigu määrab valdavalt religioon. Uute aegade saabudes alanes selline arusaam luuluks: selgus, et ristisõdade ajendajaks (ka laste ristisõdade puhul) tuleb ikka röövimiskihku pidada. Samalaadne kalduvus annab endast märku meditsiiniajaloo uurijate puhul, kuna neile tundub, et epideemiad tuleks arvata arenguloo suurimate kujundajate hulka.

Esimeseks täie usaldusväärsusega tuntud katkuepideemiaks peetakse keiser Justinianuse nimega märgitavat hädaaega. Küll tehakse Euroopa maade kooliõpikuis juttu katkust, mis olevat puhkenud Ateenas Periklese ajal, kui see linnriik pidas pikka sõda Sparta, oma alalise konkurendi vastu. Nüüd on tänu uurijate pingutustele selgunud, et tollal polnud tegemist katku, vaid teise, pigem tüüfusega sarnaneva tõvega. Taud seevastu, mis puhkes Bütsantsis (tollal sellist nime ei kasutatud) peaaegu tuhat aastat hiljem, ei jätvat erinevaiks tõlgendusiks võimalusi. Hädale olevat eelnenud erakordselt külmad talved ning nende läbi põhjustatud viljaikaldused, üldine nälgimine nõrgestas aga nõndagi mitte just tugevat elanikkonda, kelle seas alustas katk oma hävitustööd. Tollaste riiklike moodustiste üldine nõrgenemine seletab, mispärast kulgesid (islamit levitavate) araablaste vallutusretked nii edukalt, et kõigest aastakümnete jooksul ilmus sootuks uus, islamiusuline maailm.

Niisiis seostuvad keiser Justinianuse nimega ülimalt olulised sündmused. Tema ajal suleti seadusandlikus korras Ateena paganlik, Platoni aegadest pärinev akadeemia, mille kadumise on mõnigi ajaloolane arvanud kõige kohasemaks keskaja algusdaatumiks. Tema ajal koondati ka ühtseks koguks kõik kirjalikud säilmed Vana-Rooma juris­prudentsist ja nii jäi püsima vaimuvara, millest sai Rooma õiguse, s.t euroopaliku riikluse alussammas. Selliste suurnäitajate sekka ei taha katk kuidagi sobida, kuid ometi on meditsiiniajalugu selle tõsiasja tunnistamise teinud möödapääsmatuks, sest seegi, nagu juba mainitud, kujunes eelduseks tulevasele suurnähtusele, mida tuntakse islami kultuuri nime all.

Must surm

Tuntuim kõigist epideemiaist, nii vähemasti õhtumail, on must surm. Sellele peaks osutama juba nimetus, mis ilmus küll alles tagantjärele, kuna kohutava häda aastail mõteldi kõige vähem tabavate tähiste leidmisest. Taudi päritolu ja levimise küsimuses uurijate suhtumine suuremas osas ei lahkne, kusjuures eriti üksmeelsed ollakse selles, kuidas jõudis karistusist hirmsaim õhtumaile. Mongolid nimelt, kelle sõjalisele vägevusele polnud tollases maailmas võrdset, olid otsustanud, et Kaffa, genovalastele kuuluv linnkindlus Krimmi poolsaarel, tuleb kaotada ja peagi ümbritses kindlust (see on kogu oma kõrguses tänini alles) piirajate rõngas. Siis aga olevat piirajate seas liikvele pääsenud hirmus tõbi. Küllap olid haiguse tekitajad sõdalasi saatnud juba saabumisel, kuid taudi võimendudes otsustati piiramine lõpetada. Enne olevat piirajad, kasutades katapulte, lennutanud aga kindlusesse surnute laipu, et vaenlased nakatada.

See üksikasi on võrsutanud kõige rohkem tõlgendusi, kaasa arvatud vaidlused. Nagu juba öeldud, on kindluse kõrged müürid tänini püsti ja seepärast on kaheldud, kas tollased algelised sõjamasinad ikka said surnukehade lennutamisega hakkama. Teadagi on sedapuhku käepärast sobilik lahendus: laipu võidi tükeldada! On seda võimalust mööndud, siis kerkib küsimus, kui teadlik oldi tollal „bioloogilise relva“ kasutamise võimalustest. Midagi suisa vastamatut ei tohiks siin olla: haiguse levikut kujutleti mitmeti ja nakatumise viiside hulka arvati ka kehaline kokkupuude. Hilisemal ajal viis seletamatult kiire levik mõtteni, et nakatuda võidakse isegi silmade kaudu ja seepärast ilmusid katkutohtrite näole prillid.

Selles ainult ei kahelda, et Kaffast pääsenud Genova kaupmehed jõudsid Messinasse, Sitsiilia sadamalinna. Pahaloomuline haigus, mis andis endast juba teekonna vältel märku, viis mõttele, et laevad tuleks põletada, kuid oli juba hilja: Messinast alguse saanuna levis taud peagi üle kogu Itaalia. Kirjeldusi sellest hirmsast ajast on säilinud palju, Gabriele de’ Mussi „Haiguse ajalugu …“ („Istoria de Morbo sive Mortalitate quae fuit Anno Dni MCCCXLVIII“) käibib ühena peaallikaist ja see arvatakse pärinevaks 1349. aastast, kuid allika sisu (laipade lennutamine kindlusesse kaasa arvatud) moodustavad (arvatavasti) jutud, mida tollastes oludes räägiti.

Musta surma leviku aegadel oli surnuid nii palju, et matmisega ei suudetud hakkama saada, paavst pühitses Rhone’i jõe vee ja surnukehad liikusid seda mööda igavikku. Ajastu üheks levinuimaks kunstiliseks motiiviks kujunes surmatants. Pildil XV sajandi saksa kunstniku Michael Wolgemuti Surmatants.

Wikimedia Commons

Itaaliast Prantsusmaale

Itaaliast jõudis hirmus tõbi Lõuna-Prantsusmaale, tehes hävitustööd ka Avignonis, kus tollal resideeris paavst Clemens VI, kes oli tuntud üsna elujaatava inimesena. Sealtpeale saavad alguse sündmused, mis võiksid ju tulla kollektiivse teadvuse mõjutajaina tõepoolest arvesse: kristlastel tuli kogeda, et kõige lihtsama eluviisiga inimesed ja kõrgvaimulikud, kõige äravalitumad, on haiguse, see tähendab jumaliku karistuse ees ühtmoodi abitud. Ainult oletusi saame teha selle kohta, kuidas oleks tollaseid inimesi mõjutanud paavsti surm. Seda siiski ei juhtunud: ihuarst laskis kirikupeal istuda kahe puhastava kaminatule vahel ja tema kokkupuuted alamate vaimulikega olid ülimalt piiratud. Teadagi tuleb märkida, et abinõud, millega paavst soovitas taudi tõrjuda, s.o ristikäigud, ühispalvused kirikus ja muud kollektiivsed kahetsemised, olid just need, mis haiguse levimisele enim kaasa aitasid. Surnuid oli nii palju, et matmisega ei suudetud hakkama saada, mistõttu paavst pühitses Rhone’i jõe vee ja surnukehad liikusid seda mööda igavikku.

Vaimuliku seisuse esindajate pingutused olid osutunud jõuetuks ja seepärast pidid juhtosasse asuma ilmikud, kuigi see oli ametlikule kirikule kõike muud kui meeltmööda. Maanteedel hakkasid voorima enesepiitsutajad, kes andsid teisi meeleparandusele manitsedes ise kõige väljendusrikkamal viisil eeskuju (kahetsuse ehedus ei jätnud kahtlust), kuid haiguse levikut see siiski pigem soodustas kui takistas.

Ei saa öelda, et kõik oleksid katku tõrjunud ühispalvuste ja kogunemistega. Eks tõenda juba „Dekameron“, et veelgi tõhusamat päästevahendit nähti enda tõbisest keskkonnast eraldamises. Ajapikku sai selline arusaam üha valdavamaks. 1512. aasta 5. septembril kirjutas Michelangelo Roomast oma vennale, kes elas Firenzes: „Toimige, nagu tavatsetakse teha katku puhkedes: olge põgenejate seas esimeste hulgas!“ Erasmuselt saame juba kuulda, kui väga ta kartis haiguspuhanguid: oli temani jõudnud teateid mingi nakkushaiguse lähenemisest, siis asus ta peagi teele, et jääda haiguskoldest võimalikult kaugele.

Oleks liiga palju nõutud, kui huvituksime surnute arvust. Tuvastatakse ju ohvrite arv ikka tagantjärele ja määravalt toimib seejuures tuvastaja suva. Mida arvata kaugetel aegadel toimunu tundmaõppimisest, kui Hispaania gripi tõttu kadunute koguhulk kõigub kahe äärmuse, kahekümne ja saja miljoni vahel? Ometi on sellest pandeemiast möödas ainult üks sajand ja on tegemist ajaga, mil ajalehed tõid pidevalt igapäeva kajastavaid sõnumeid.

Niisama meelevaldseks tuleb arvata üldistavat laadi järeldused, mida ajuti on tehtud sotsiaalsust ja kollektiivset teadvust silmas pidades; leidub ju raamatuid, kus keskaja lõpetuseks ja uue aja alguseks on kuulutatud just musta surma valitsusaeg. Pole juhus, et uusaja esimese inimesena tuntakse Francesco Petrarcat, kelle elukäigus suur katk nimetamisväärselt ei kajastu. Katastroofide mõjus inimteadvusele kahtlust ei ole, kuid seejuures tuleks möönda, et see avaldub väga ebaühtlaselt. Öeldut võiks tõendada Lissaboni maavärin, mis vapustas Euroopat XVIII aastasaja keskpaiku. Voltaire kajastab seda oma kuulsas „Candide’is“ ja Goethe autobiograafias esineb see lapsepõlvemälestusena. Nii soliidsete tõendite najal ongi tehtud üldistus: sündmus pidi tõhusalt soodustama deistlikku maailmapilti, mis oli tollase Euroopa vaimuinimeste seas nõndagi laialt levinud. Vaimueliidi suhtumine ei samastu aga elanikkonna üldhoiakuga – liiati asuti eri riikides. Asjahuvilised on tagantjärele tuvastanud, et erandliku sündmusena avaldas Lissaboni maavärin Euroopa vaimuinimestele tõepoolest erakordset mõju, kuid seejuures ei jäeta mainimata, et just seal, kus toime pidanuks olema tugevaim, Portugalis, võtsid inimesed juhtunut üsnagi leplikult. Kes siis ei teaks, et lihtsurelike patustel kalduvustel pole piire? Niisiis tuleb mõistmisega võtta ka karistusi, mida jumalike käskude eiramine möödapääsmatult põhjustab.

Prantsuse haigus

Mille muu kui mitte üleinimlikkuse sfäärist pärineva karistusena võeti ka Prantsuse haigust, mida praegu tuntakse süüfilisena? Prantsuse haigusena sai nähtus tuntuks sellepärast, et esmakordselt dokumenteeritakse see seoses prantslaste sõjakäiguga. 1495. aastal pani Prantsuse kuningas Charles VIII oma õigused maksma Napoli kuningriigis (tollane Itaalia oli poliitiliselt väga killustatud), kus tema ülenemist kuningaks pühitseti piduliku banketiga. Seal osales arvukalt itaalia tütarlapsi, „kes oma veres kandsid mürki“ (nagu kirjutab tollane autor), et nakatada sellega Prantsuse sõjaväelased. Ja see olevat neil suurepäraselt õnnestunud: Prantsuse kuningas, kelle armees oli puhkenud ennekuulmatu taud, pöördus tagasi kodumaale, viies nakkushaiguse sinna ja ühtlasi Šveitsi. Sealt levis see siis väga kiiresti kaugemale: juba XVI aastasaja esimesel poolel jõudis tõbi Türgisse ja Pärsiasse (praegune Iraan) ning sealt Hiinasse, kuni tal lõpuks tuli peatuda Jaapanis. Selleks ajaks, lisamatagi selge, kurdetakse uue needuse üle juba kogu Euroopas: Itaalias saab nuhtlus alguse ja peatselt pärast seda kirjutatakse hirmsast nakkushaigusest Barcelonas.

Siinkohal kerkivad mõned küsitavused. Pole mõistetav, mispärast räägitakse uue tõve ilmumisest kõigepealt seoses itaallaste ja prantslastega. Hispaania ometi, kuhu jõudsid tagasi Kolumbuse madrused, sobinuks paremini. Niisama arusaamatuks jääb, kuidas said olla nood tütarlapsed, kellega Prantsuse vallutajaid karistati, nii meeldivad ja teotsemistahtelised (tohib ju eeldada, et nad pidid olema juba pikemat aega oma seisundist teadlikud). Seda laadi asjus tuleb asjahuvilisel kahjuks küll leppida ebamäärast laadi oletustega.

Prantslastel polnud tarvis seostada end uue haiguse nimega, sest nende keeles käibis juba ammu „verole“, millega märgiti paiseid põhjustavaid ja nähtava armistumisega lõppevaid haigusi. „Napoli verole“ ilmus prantsuse keelde juba 1501. aastal, aga ülejäänute silmis seostus uus tõbi Prantsusmaaga. Ulrich von Hutten kirjutab ladina keeles Prantsuse haigusest (de morbo gallico) ja sedasama tähist kasutab ta ka saksakeelsetes kirjutistes – „Mal franzos“. Märkimist väärib, et saksa vorm esineb ka läkituses, kus tsaar Ivan III soovib teavet uue, Vilnos (praegu Vilnius) esineva haiguse kohta.

Pole kahtlust, et uus tõbi ohjeldas armastusjumalanna teenimist, isegi Jean Calvini kohta on oletatud, et ta võis põdeda süüfilist. Viimati kasutatud nimetus hakkab end maksma panema XVI sajandi teisest poolest peale ja selle algkujuks on Sipylus (tegelaskuju Ovidiuse „Metamorfoosidest“), Niobe teine poeg, kelles saab ju vabalt ka armastuse ohvrit näha. Muule lisaks tõendab süüfilise nime päritolu, kui vaimustatud oldi XVI sajandil päikselisest antiikkirjandusest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht