Kaugete aegade sõnumitoojad

Jaan Lahe

Marju Lepajõe, Roomlaste taltsutamine. Toimetaja Siiri Ombler, kujundaja Kaljo Põllu. Ilmamaa 2011. 528 lk. Iga uue antiikkultuurist rääkiva algupärase raamatu ilmumine eesti keeles on minu jaoks pidupäev, sest pole just palju inimesi, kes selliseid raamatuid kirjutada suudaksid. Hiljuti lahkus meie keskelt Jaan Unt, kelle filosoofiliste tekstide tõlked on olnud paljudele eestlastele väravaks antiikkultuuri. Mäletan, kuidas lugesin kooli ajal tema Marcus Aureliuse tõlget, mille põhjalik kommentaarium mõjus mulle lausa ilmutuslikuna. Ilmselt oli just „Iseendale” see raamat, millest sai omal ajal alguse minu tõsisem huvi antiikkultuuri ja eriti Rooma keisririigi ajajärgu vastu. Marju Lepajõe raamat „Roomlaste taltsutamine” ei ole lihtsalt üks raamat antiikkultuurist, vaid vahekokkuvõte ühe inimese senisest elutööst, kes on süvitsi uurinud antiikseid tekste. Autori filoloogiline, ajalooline ja teoloogiline eruditsioon on nii tohutu, et seda kiirgab peaaegu igalt raamatu leheküljelt, mistõttu aukartuseta seda raamatut lugeda lihtsalt ei ole võimalik. Marju Lepajõe kuulub nende klassikaliste filoloogide hulka, kelle jaoks filoloogia ei piirdu vaid keeltega (kuigi nende põhjalik tundmine on kõige alus), vaid hõlmab kultuuri tervikuna. Taolise tervikliku lähenemisviisi pärast julgen ma Lepajõed võrrelda selliste nimekate klassikaliste filoloogidega, nagu Eduard Norden või Eric R. Dodds. Viimase raamatu „Pagan and Christian in an Age of Anxiety”, mida pean üheks parimaks sissejuhatuseks Rooma keisririigi aegsesse maailmapilti ja usundisse, on Marju Lepajõe tõlkinud ka eesti keelde (pealkirja all „Paganad ja kristlased ängistuse ajastul”). Ka oma uues raamatus on Lepajõe pühendanud Doddsile ühe artikli.

Liialdamata võib öelda, et kogu Marju Lepajõe raamat räägib ühest ja samast asjast – antiikkultuurist, mille mõju läbib tänaseni Euroopa kultuuri erinevaid kihistusi. Ka siis, kui Lepajõe kirjutab Tartu luuleelust XVII sajandil, kirjutab ta tegelikult ikkagi antiikkultuurist, sest kõnealune luule oli ladinakeelne ja sisaldas ohtralt viiteid antiikkirjanikele. Ladina keel oli ühendavaks lüliks antiikkultuuri ja teoloogia vahel ka XVII sajandi Academia Gustaviana’s, millele Lepajõe pühendab oma raamatus mitu kirjutist. Lepajõe raamatu keskmeks on aga vaieldamatult Platonit, Plotinost ja varast kristlust käsitlevad kirjutised, millest kõige tähelepanuväärsem on kahtlemata „Sextose sententse” käsitlev artikkel koos valitud sententside tõlkega. Erinevalt Platonist ja Plotinosest, keda on Eesti lugejatele tutvustatud ka varem (Platoni tuntuse kohta Eestis vt lk 11-27), on „Sextose sententside” lähem tutvustus eestikeelses kirjasõnas esmakordne ja väärib seega ära märkimist.

Varem on nimetatud kogumikku ühes oma artiklis põgusalt maininud hollandi kirikuloolane Roelof van den Broek, kuid nimetatud artikkel ilmus kunagi ühes väikese levikuga almanahhis („Eesti Evangeelne Luterlik Kirik” 1986) ja seepärast ei ole ilmselt inimesed, kes ei tegele varase kirikulooga, selle askeetlikku eluideaali põhjendava teose olemasolust isegi teadlikud. Ometi on selle raamatukese mõju olnud tohutu, mida näitavad juba teosest tehtud arvukad tõlked paljudesse keeltesse. Marju Lepajõe nimetab ladina, süüria ja armeenia tõlkeversioone (lk 116), kuid kindlasti tuleks nimetada, et teosest on olemas ka koptikeelne versioon, mis avastati 1945/46. a. Nag Hammadist (Ülem-Egiptuses). Seda on oluline mainida seepärast, et Egiptus oli Süüria kõrval üks munkluse hälle.

Kui ida munklust ja askeesi on Eesti lugejatele tutvustanud Arthur Võõbus (vt Arthur Võõbus, „Kummargil käsikirjade kohal”. Ilmamaa 2009), siis kirikuisa Hieronymuse elu, tegevus ja looming on Eestis samuti vähe tuntud. Marju Lepajõe tutvustab teda erakordselt haaravalt, lükates ümber nii mõnedki Hieronymuse elu kohta loodud müüdid, näiteks müüt Hieronymuse kõrbeelust „lõvide ja skorpionide keskel” (lk 115 ja 128). Kirjutades Hieronymuse tundmisest Eestis, juhib Lepajõe tähelepanu ühele seigale, mis võiks tõsta natuke ka eestlaste eneseteadvust. Hieronymuse teos „Kuulsatest meestest”, mille Uku Masing tõlkis eesti keelde ja mis avaldati Johannes Esto kirjastuse poolt 2007. aastal, on peale eesti keele olemas veel vaid vana- ja uuskreeka ning inglise ja itaalia keeles (lk 134). Ka eestikeelne Tooma ja Filippuse evangeelium pole sugugi tavaline, sest enamikku Euroopa keeltesse neid varakristlikke tekste tõlgitud ei ole. Eesti keeles on nad aga olemas tänu sellele, et meil oli Uku Masing, kes neist teostest huvitus ja tõlkimisväärseteks pidas.

Väikese rahva vaimne suurus peitubki selles, kui tema liikmete hulgas leidub üksikuid, kes suudavad vahendada kaugete aegade ja kultuuride tekste. Inimesed, kes seda suudavad, on otsekui kaugete aegade sõnumitoojad ja kahtlemata on üks neist sõnumitoojatest Marju Lepajõe. Pean aga lihtsalt häbiväärseks, kui madalalt hindab vanadest keeltest tehtud tõlkeid Eesti Teadusinfo Süsteem. Vanade tekstide puhul on nende tõlkimine alati ka uurimine, aga jääb mulje, et Eesti Teadusinfo Süsteemi loonud ning seda ülal pidavatel inimestel puudub arusaamine humanitaarteaduste spetsiifikast.

Suur osa Lepajõe raamatust räägib antiigist ja kristlusest. Neid kahte on aga sageli teineteisele vastandatud. See vastandamine on argiteadvuses sügavalt juurdunud ning osaliselt on seda süvendanud ka ilukirjandus, muuhulgas Leo Metsari romaanid keiser Julianusest. Antiikkultuuri kui „paganliku kultuuri” ja kristluse vastandamisel on olnud oma pikaajaline ajalugu, mille lähem käsitlemine ei mahu käesoleva raamatuarvustuse piiresse, kuid vähemalt akadeemilises teaduses on tänaseks antiigi ja kristluse vastandamisest loobutud. Nii nagu Lepajõe sõnul on „olulisemaid kristliku eetika allikaid põhiosas paganliku kreeka algupäraga” (lk 123), on ka kristliku askeesi ja müstika aluseks olevad kontseptsioonid ülemeelelise kaemusest ja hinge suhtest jumalusega tagasiviidavad Platoni ja Plotinoseni ning neilt on laenatud ka suur osa kristlikust askeesi- ja müstikaterminoloogiast. Et kristlased ja „paganad” jagasid sama maailmapilti, on veenvalt näidanud juba eespool mainitud Eric Dodds. Nimekas antiigiuurija Hubert Cancik ütleb oma raamatus „Die Religion des Imperium Romanum. Koine und Konfornationen” („Rooma impeeriumi religioon. Koinee ja konfrontatsioonid”, Tüübingen 2009), et kogu antiikkultuuri, nii kristlikku kui „paganlikku” kultuuri, tuleks vaadelda ühtse tervikuna, ühtse universaalse „keelena” („koinee”). Juba varem oli sarnast mõtet väljendanud müsteeriumikultuste uurija Richard Reitzenstein. Lepajõe raamat kinnitab ideed antiikkultuuri ühtsusest ja näitab selle järjepidevust ja tohutut mõju järgnevatele ajastutele.

Raamatu tähelepanuväärseks panuseks eesti kultuuri on kindlasti ka artiklid, mis käsitlevad antiigi retseptsiooni Eestis. Kuigi antiikkultuuri on tutvustatud eestlastele juba alates esimesest ärkamisajast, näitab Lepajõe kui vähe on tegelikult eesti keeles olemas arvestatavaid antiikkultuuri käsitlusi. See kehtib mu meelest nii antiikkirjanduse, -filosoofia kui ka usundi kohta. Antiikultuur on oluline, sest selles kultuuris ja selle kultuuri raames sündinud kristluses peituvad õhtumaise tsivilisatsiooni lätted. Lepajõe raamat „Roomlaste taltsutamine” annab väärika panuse antiigiuuringutesse Eestis ja aitab meil mõista oma kuuluvust Euroopa kultuuriruumi.