Keel, oskused, suveräänsus

J?s Pusztay, professor, Szombathely Daniel Berzsenyi nimelise K?ooli uralistika ?tooli juhat

 

Paabeli torn, tundmatu flaami kunstniku töö (1587). REPRO

 

Kogu Kesk-Euroopa piirkond jättis Euroopa Liiduga lõimumisprotsessi käigus tähelepanuta keelelise ettevalmistuse.

 

Lugesin sügava huvi ja poolehoiuga möödunud aasta 22. detsembri Sirbi numbris ilmunud Aili Künstleri artiklit “Keel on võimu instrument”. Oma kirjutises – tõsi küll, pisut hilinenult – soovin jätkata tema mõttekäiku.

Kogu Kesk-Euroopa piirkond (nimetan Kesk-Euroopaks 2004. aastal liitunud riikide vööndit, mis ulatub Baltimaadest kuni Alpide-Aadria regioonini, poeetilisema nimetusega merevaigutee vöönd) jättis Euroopa Liiduga lõimumisprotsessi käigus tähelepanuta keelelise ettevalmistuse. Selle vööndi riikides on inglise, saksa ja prantsuse keeles rääkivaid poliitikuid ja spetsialiste, kuid neid peaaegu ei ole, kes oskaksid oma emakeele ja mainitud maailmakeelte kõrval ühtlasi vähemalt ühte Kesk-Euroopa keelt. Loomulikult kerkib see probleem üles ka mõne vanema ELi liikmesriigi, näiteks Soome, Portugali ja Kreeka puhul. Sellepärast oleks ehk mõttekas ühiselt tegutseda rahvuskeelte huvide parema esindatuse ning nende keelte staatuse ja prestiiži tõstmise nimel.

 

 

Rahvuskeelte õigused peavad kajastuma praktikas

 

Kuigi Euroopa Liidus on sätestatud, et iga liikmesriigi keel on ametlik suhtluskeel ja seetõttu piiramatult kasutatav ELi igal tasemel (nõupidamistel, plenaaristungitel jne), on tegelik olukord sellest kaugel.

Majanduslike põhjuste ja sobivate spetsialistide (tõlkide ja tõlkijate) nappuse tõttu luuakse kontakt “väikeste” keelte vahel ainult vahendajakeele kaudu (enamasti on see inglise keel). Kui näiteks Eesti saadik kasutab oma õigust Euroopa parlamendi plenaaristungil eesti keeles sõna võtta, on ungari kaassaadikul kaks võimalust: kas kuulata ungarikeelset või ingliskeelset tõlget. Kogemus näitab, et enamus valib inglise keele, kuna nii läheb sisu vähem kaduma. Ungarikeelne tõlge – sama toimib ka vastupidises suunas – sünnib ingliskeelse põhjal, kuid ajaline hilinemine on nii suur, et tõlk ei suuda iga lauset, iga mõtet, edasi anda. Sel viisil võib eesti saadiku sõnum kaotsi minna. Seega valitakse vahendajakeel.

See situatsioon võib aga endaga kaasa tuua mitmesuguseid kõrvalmõjusid. Ülalpool mainitud praktilistel põhjustel kaotatakse varem või hiljem tõlge kolmandatesse keeltesse, kuna see on mõttetu ja ka kulukas. Seetõttu langeb ka “väikeste” keelte prestiiž. Niikuinii suhtlevad juba praegu nii saadikud, poliitikud kui ka spetsialistid ELi foorumitel mingis “kolmandas”, enamasti inglise keeles.

Selline olukord on ärevust tekitav. Kõiki vahendeid kasutades peab saavutama selle, et rahvuskeelte õigused taastatakse, ja mitte ainult sõnades ja määrustes vaid ka praktikas. Sellega õnnestuks vähendada üleilmastumise kahjulikke mõjusid keeltele ja kindlustada väikse kasutajaskonnaga keelte tulevikku.

Selle sammu järele on meil tungiv vajadus. Teame – sealhulgas ka Venemaa soome-ugri keelte saatuse näitel –, et kui keel mõne valdkonna keelekasutusest välja tõrjutakse, hakkab see sellest hetkest pidurdamatult manduma.

Kogeme mitmetes teadusharudes, eelkõige tehnika-, arsti- ja loodusteadustes, et inglise keel on haaranud ülemvõimu ning rahvuskeelsetel publikatsioonidel – näiteks Ungaris – ei ole teaduslikku kaalu. Selle tagajärjeks on, et suurem osa teadlastest, osaliselt ka mõistetavatel põhjustel, lõpetab emakeeles publitseerimise. Seetõttu seiskub valdkonna terminoloogia areng ning pikapeale muutub emakeel teaduses kasutuskõlbmatuks.

Mõned noored, nagu kinnitab lühem eesti ja ulatuslikum ungari tudengite seas läbi viidud uurimus, on juba valmis inglise keelt ette kujutama isegi oma maa ametliku keelena. See tendents tuleb peatada, välja töötada seda pidurdavad rahvusvahelised programmid. Ühe sellise programmi kava soovingi järgnevalt tutvustada.

 

 

Loomisel on Kesk-Euroopa kõrgkoolide virtuaalne võrgustik

 

Minu juhitud õppetool alustab Kesk-Euroopa kõrgkoolide virtuaalse võrgu väljaehitamist. Sellesse võrku saab lülituda üks ülikool piirkonna igast riigist.

Projekti eesmärgid:

 ühise Kesk-Euroopa kõrghariduspiirkon­na väljakujundamine, s.o kavandatakse ja käivitatakse (kasutades Interneti võimalusi) ühiselt magistritaseme, edaspidi doktoritaseme ühiskraadi (joint degree) programmid; prioriteediks on Euroopa uuringute (European Studies) eeskujul välja töötatud Kesk-Euroopa uuringute (Middle-European Studies) programm, mille raames koolitame Kesk-Euroopat tundvaid spetsialiste, aidates kaasa sellele, et ELis sünniksid otsused meie kohta tõeste andmete, mitte eelarvamuste põhjal;

 luua keeleõppekeskused, kus õpetame Kesk-Euroopa riikide keeli neile, kes juba oskavad kõrgtasemel inglise ja/või saksa keelt, aidates sel viisil kaasa ELi ootuste täitumisele, et iga ELi kodanik räägiks kolmes keeles (emakeeles, ühes maailmakeeles ja ühes “väikses” keeles) – sellega kindlustaksime ka ELi institutsioonid tööjõuga, kes suudaks keelte vahel vahetuid kontakte luua;

 luua Kesk-Euroopa piirkonna tutvustamise eesmärgil Kesk-Euroopa raamatukogu üheaegselt nii elektroonilisel kui traditsioonilisel kujul; esimene samm selles suunas oleks kaheksa uue liikmesriigi ajalugu, kirjandust, kultuuriajalugu tutvustavad lühimonograafiad, samuti väikse leksikoni koostamine (riigi kohta seega neli raamatukest) ja nende tõlkimine kõnealuse piirkonna keeltesse, seejärel inglise, saksa ja prantsuse keelde; järgmine samm oleks Kesk-Euroopa piirkonna keeli erinevalt kombineerides välja antav sõnastiku- ja keeleprogramm.

Loomulikult tuleb seoses kõrghariduse programmiga silmitsi seista mitmesuguste raskustega. Lahendada tuleb rahvusvahelise akrediteerimise küsimus, kuna haridusküsimus on praegu ELis iga liikmesriigi siseküsimus. See võib olla küll kena põhimõte, aga kui mitme liikmesriigi institutsioonid koonduvad ühise koolituse läbiviimiseks, on riigiti erinev akrediteerimissüsteem kohmakas ja ilmselt ka mitte sihile viiv lahendus. Seepärast peaks loodama ELis rahvusvahelise akrediteerimise võimalus.

Suurim probleem on programmi finantseerimine. Oleks hea, kui iga riigi ja rahvusvahelised fondid ning eelkõige EL peaksid seda programmi oluliseks ning kuulutaksid oma lipukirjaks.

Kesk-Euroopa kuulub Lääne-Euroopa kultuuriruumiga tihedalt ühte, kuid on siiski oma eripäraga piirkond. Seda on väidetud, alates Kundera arutlustest ja lõpetades kas või Toomas Hendrik Ilvese kõnede ja kirjutiste kogumikuga “Eesti jõudmine” (mõned selle kirjutised andsime ungari keelde tõlgituna välja just Eesti iseseisvuspäeval, õppetoolis publitseeritava 12 sarja hulgas Euroopa Liidu küsimustele keskenduvas hEUrékas; samas sarjas ilmus muuhulgas ka eesti keele strateegia). Sellega võib ka täiel määral nõustuda. Olen organiseerinud juba poolteist aastakümmet selliseid teaduslikke ja teadmisi populariseerivaid programme, mis aitaksid kaasa ikka veel terra incognita staatuses ala paremale tundmaõppimisele. Selleks oleme välja andnud eesti-ungari sõnaraamatud (eesti-ungari väike sõnaraamat, ungari-eesti väike sõnaraamat, eesti-ungari vestmik, eesti-ungari ELi sõnastik) ja grammatika ning ka esimese läti-ungari sõnaraamatu ja läti grammatika, publitseerime kakskeelset kirjandussarja kõnealuse kultuuriruumi tutvustamiseks ja nii edasi. Kuid pärast osaprogrammide läbiviimist tuleb tutvustada Kesk-Euroopa piirkonda ka ühe suurejoonelise raamprogrammi kaudu meile endile ja välismaailmale. Sel viisil saaksime aidata lahendada ka Sirbis tõstatatud probleeme.

 

 

Omast ja võõrast

 

Eesti keel on viimase pooleteise kümnendi jooksul laenanud kõige rohkem sõnu inglise keelest, teistest keeltest tulnud laenude puhul on inglise keel olnud sageli vahendaja. Kuigi osa sõnu on tarvilikud, leidub paraku rohkesti niisuguseidki, mille asemel saaks hõlpsasti kasutada omatüvesid või varasemaid laene, mis on paljudele tuttavamad. Vaadelgem mõnda näidet.

Keeletarvitajad on vahel nõutud, kas inglise banner kirjutada eesti keeles banner või bänner. Eestlastele on arusaadavamad siiski liitsõnad reklaamiriba ja ribareklaam (vahereklaami, hüpikreklaami ja teiste Interneti-reklaamide kõrval).

Spordiala, mis ühendab suusatamist ja märkilaskmist, on eesti keeles tähistatud liitsõnaga laskesuusatamine, mis sobib koos murdmaasuusatamise ja mäesuusatamisega hästi ühte sarja. Seega pole vajadust uue võõrsõna biatlon järele, mida on viimasel ajal tarvitama hakatud.

Köögis kasutatakse abivahendit, mida mõni nimetab sõnaga blender. Taas on selgem vanem laen mikser, millele saab lisada masina kuju iseloomustava täiendi kann. Eesti keeles on olemas nuimikser ehk saumikser, mis on samuti saanud oma nimetuse kuju järgi, seega peaks samal viisil moodustatud kannmikser sobima. EKI keelenõuandesse on paar korda pöördutud küsimusega, kas võib kasutada tegusõna blenderdama. Siingi on parem läbi ajada verbiga mikserdama või kirjutada pikemalt, nt segada kannmikseris.

Vaba aja harrastustest on populaarsust kogunud tegevus, mida inglise keeles märgitakse sõnaga snorkel(l)ing. Eestikeelsetes tekstides on seda kirjutatud vahel snorkeldamine, teinekord snorgeldamine. See on ujumine, milles on oluline koht täita õhutorul. ÕS 2006 ongi pidanud paremaks liitsõna toruujumine, millest saame moodustada verbi toruujuma. Võib väljenduda ka pikemalt: toruga ujumine. Sõna väljamõtlejad pole sugugi keelekorraldajad, vaid seda on pakkunud üks keelenõuandesse helistaja.

Inglise sõna brand tarvitavad meil paljud kujul bränd. ÕS 2006 eelistab eesti liitsõna tootemark. Bränditoote asemele pakub sõnaraamat margitoodet. Mugand bränd läheb segamini jooginimetusega brändi. Näiteks, kas brändisˇokolaad on sˇokolaad, mis sisaldab brändit, või margisˇokolaad? Keelenõuande küsimused näitavad, et inimesed on murdnud pead sellegi pärast, mida teeb isik, kelle ametinimetus on brändijuht. Bränding on eesti keeles margindus, margiloome, margi loomine, brändija on margilooja.

Mida tähendab kreatiivsus? Selle taga on inglise creative, mis on eesti keeles loov ja loominguline. Kreatiivsuse asemel on selgemad eesti omasõnad loovus ja loomingulisus, need on pikema traditsiooniga.

Enne toorlaenude kasutuselevõttu tasuks kaaluda, kas uue mõiste tähistamiseks ei piisa juba keeles leiduvate sõnade kombineerimisest uudsel viisil. Mõelda tuleb sellele, et tihti on liitsõna selgem kui võõrapärane tüvi. Kui eelistame võõrale oma, on lootust, et teeme end mõistetavaks paljudele keelekasutajatele, mitte ainult väikesele osale.

 

Argo Mund