Kergitab kulmu

EVI ARUJÄRV

Osta ja sure Progressiusk on meil veres. Küllap meeldib enamikule arvata, et on mis on, üldiselt liiguvad asjad õiges suunas, mingid põhimõttelised lahendid on õiged, pilt selgineb. Ja kui ajuti lähebki pisut rappa, siis vähemasti ei tehta enam Potjomkinit: asju nimetatakse õige nimega ja vähemalt kõik peamised sotsiaalsed sõnumid on omavahel kooskõlas. Aga tee mis tahad, tänagi käriseb aeg-ajalt mõni kuliss, mille tagant paistab tühjus. Vastukäivatest sõnumitest aga on selline padrik saamas, et ka poliitikud ei oska õiget teeotsa juhatada.

Hiljuti rebenes kuliss paarist seni üsna kindlana tundunud kohast. Selgus, et tegelikult ei täidagi ETV venekeelne programm venelaste integreerimise õilsat eesmärki. Teiseks, näha on, et üldrahvalikule toetusele ja meediahuvile vaatamata ei täida muusikal reklaamitud põhieesmärki: ei tekita piisavalt seda va krabisevat, vaid hoopis kahjumit. Et venelased tuleb integreerida ja et õige kultuur on staadioni mõõtu ja kasumlik, seda on kuulutatud viimased viisteist aastat. Ja nüüd äkki on dogmad papimaalingu moodi.

Segadust on teistegi juhtivate sõnumitega: mõnigi näib omaette mõistlik, aga paned mitu kokku, siis tuleb jama välja. Näiteks tarbimine ? meie issameie, teadliku kodaniku tähtsaim tegevus. Kõik kanalid soovitavad tarbida kiiresti ja suurtes kogustes. Siiski levib ka õrn kumu, et tarbimine võib inimese ja looduse tervisele põntsu panna. Põhja-Ameerikas, kus kahesajakiloste inimeste hulk on ilmselt suurim maailmas ja liigsöömine rahvuslik spordiala, leiutati selle mõjul ostuvaba päev. Paraku ei saanud enamik meie tarbijatest asjast aru: kuis siis nüüd piirata, kui iga päev räägitakse vastupidist?

Või võtame tervisliku eluviisi. Mis saab selle vastu olla? Erinevalt meie valdavalt halli jumega vanuritest särab heaoluriikide eakatel silm veel seitsmekümneseltki. Ei sure nad õigel ajal ära, vaid püüavad sooja mere ääres peesitades oma eksistentsi maksimaalselt pikendada. Keeldudes kõrget elustandardit langetamast, on nad ühiskonnale koormaks, kurnavad sotsiaalkassat. Ei ole lääne vanurile ka asketismi võimalik õpetada ? kisa tõuseb taevani, valitsused kukuvad. (Eesti vanainimesed on õnneks teadlikumad, saavad aru maise eksistentsi tühisusest, surevad varem.) Ja kõige põhjuseks on eluiga pikendav poputamine, töötervishoid ja terviseteenustega liialdamine. Põhiline, et ideoloogiliselt on asi segane: kas tasub ikka porgandit süüa ja sporti teha või peaks SKP ja pensionifondi huvides end kiirelt surnuks töötama/jooma?

Sama segadus privaatsuse ja isikuvabadusega. Firmad ja parteid saadavad nimelisi reklaame postkasti. Koduarvutis võib nuhkida suvaline häkker, rääkimata riiklikust nuhkimissüsteemist. Vaba ja veel vabama maailma piiril võetakse sult näpujälgi, konfiskeeritakse küünekäärid ja uuritakse toitumiseelistusi. Miski pole saladus. Samas tõuseb suur lärm delikaatsete isikuandmete teemal, kui kõne all on statistika või teadusuuringud.

Ikka veel ei ole selge ka vaimliste ja ihuliste huvide õige hierarhia. Puhast eurovaimu täis inimesed hurjutavad nürisid kodanikke, kes hinnatõusu hirmus soola, suhkrut ja tuletikke varuvad. Justkui polekski uue elu reegel number üks odavalt ostmine ja kallilt müümine. Nagu ei algakski iga kiidukõne uuele ühiselule lookas lihalettide kiitmisega. Või NATO ? rahuingel. Kuidas seostada kaunist nägemust Suurima Venna tervituskõnega, mis kuulutas, et nüüd on meie ühine eesmärk raugematu ja verine võitlus terrorismiga. Või riiklikult tähtis lapsetegemise küsimus. No kes ja kellega neid teeb, kui noormees otsib noormeest ja meedia reklaamib seksuaalvähemusi?

Tuleb välja, et ühest küljest on soovitav tervislikult elada, et tarbida palju ja kaua. Teisest küljest on soovitav õigel ajal ära surra, et ei koormaks maksumaksjat. Soliidne on hinnata vaimseid väärtusi, aga elada isekalt ja hedonistlikult. Ühest küljest peaks tunnetama vastutust tööjõu taastootjana, teisest küljest on trendikas kuuluda seksuaalvähemusse. Uue aja inimene peab olema avatud ja usaldav, mitte mingi paranoik, aga samas ääretult valvas, sest vaenlane ei maga. Saa siis aru, kus on päris elu ja õiged väärtused, kus mingi kuliss, mille kärisedes taas tühjus vastu vaatab.

Aga potjomkinlusega on täna nagu muistegi: inimesed hoiavad saladust, harva teeb keegi suu lahti. Põhjus on lihtne: pettuse selgumise korral ei ole kunagi süüdi süsteem või institutsioon, vaid enamasti seesama (ebapädev, rumal, pahatahtlik või õnnetult ekslik) üksikisik ise. Kuigi, nagu vanasti, on klausleid siingi: üksnes äpudest tankistid visatakse üle parda, aga karastunud nomenklatuur saadetakse uuele objektil (kultuuriministeeriumist linnavalitsusse, sealt otse raadiosse ja nii edasi). Midagi püsivat leidub siinilmas ikkagi. See mõjub rahustavalt.