Kergitab kulmu: Paradiisiaed ja paha masin

Evi Aruj?

  Peale uue taseme imagoloogilises mudamaadluses rikastasid möödunud presidendivalimised ühiskondlikku teadvust ka edumeelse aruteluga selle üle, mis asi demokraatia üleüldse on, miks see ei tööta nagu vaja ja missugune see peaks olema. Barbi Pilvre nägi probleemi selles, et demokraatiast mõeldakse nagu masinavärgist: “Võib-olla oleks kasulik hakata Eestist enam mõtlema kui aiast, kui elavast ühiskonnast ja mitte kui masinast. Inseneride asemel võiks võim minna aednikele” (Aed ja masin. – Areen 21. IX 2006).

Masin teadagi on hirmus asi juba ludiitide aegadest peale ja masinapurustamise ideedel on alati minekut. Omajagu mõttelist masinapurustamist sisaldab ka roheliste kuvand vähemasti protestivalija kujutluses. Seevastu aed, kus roos, porgand ja ohakas sõbralikult koos päikese poole sirutuvad, on väga ilus. Tahaksin isegi sinna.

Aeda demokraatia ideaalseks võrdkujuks pakkudes on paraku mängust välja jäänud aedniku roll. Pole ju kahtlust, et nagu masin vajab õlitamist ja sättimist, nii vajab aed head ja usinat aednikku. Vastasel juhul on tulemuseks tihnik. Aiaga on üldiselt nii, et umbrohi kistakse välja ja hekki pügatakse regulaarselt. Kõik see on raske töö. Tõsi, paremad inimesed tellivad aiakujundaja, ehk isegi välismaalt, et kõik oleks nagu peab. Aga tavaliselt tähendab aed peale loomisrõõmu ka higi, vaeva ja musti küünealuseid.

Täna, üldvalimiste künnisel, on põhjust meenutada, et ei määra sellegi esialgset ja ka hilisemat tulemust ideaalset aiakujundust valdav mütoloogiline hea aednik, vaid enam-vähem pime masinavärk, mida meie omad poliitikud on tükk aega sättinud. Sinna kuuluvad künnised, koht valimisnimekirjas ja hilisemad paratamatud valitsemisdiilid. Meeldib meile või mitte, kuid valimisseadus, võimujagamise ja valitsemise protseduurid hõlmavad rohkesti tuima matemaatikat ja juriidilisi formaalsusi. Peale valija otsese valiku lähevad seal kaotsi paljud vähemusgruppide ja üksikisikute erihuvid. On ju  erakonnamaastiku korrastamine Lennart Mere aegadest peale kulgenud kontsentreerumise suunas, välistades üksiküritajad ja väikeparteid. Ei suuda valimismehhanism läbi katsuda ka ühegi häältekogujana välja käidud kunstimeistri või sportlase pädevust ja südametunnistust, tules, vees ja poris karastunud “professionaalidest” kõnelemata. Ja polegi ju demokraatia vormilist tuuma, s.o enamuse õigust, kuidagi võimalik vaidlustada, eitamata demokraatiat ennast.

Tõsi, enamuse diktaati kompenseerivad tänapäeva demokraatias vähemusideoloogia ja nn kodanikuühiskonna ergutamine. Tegelikult on ka enamuse ja vähemusega lood segased. Esiteks, miski ei välista, et valimiste käigus “üle antud” võimu kasutatakse varjatud vähemuse ehk korrumpeerunud ja põimunud poliitilise ja rahaeliidi huvides. Teisipidi, ka avalik arvuline vähemus, millel on tugev imagoloogiline positsioon, võib omandada võimuka enamuse positsiooni ja toimida nagu riik riigis. Kodanikuühiskond aga kipub sageli tähistama asendustegevust, mis väldib võimulolijate segamist.

Ja ometi ning seda enam on kindel, et demokraatia paradiisiaiast või mütoloogilisest heast aednikust unistamine on viljatu tegevus. Ainus võimalus demokraatia arendamiseks on selle (igavesti ebatäiuslike) mehhanismide täiustamine: näiteks riigikogulase sidumine erakondliku mandaadiga, mingid tagasiside mehhanismid, tugevam toetus alternatiivsetele ideedele, rahastamise ja lobigruppide tegevuse kontroll ja ohjeldamine jne. Kõik see on avaliku arutelu küsimus. Igal juhul annaks just demokraatia masinavärgi analüüs teadmise asjade seisust ja seega ka võimaluse seda masinavärki parandades taastada riigist võõrandunud kodaniku usaldus ja tuua ta valimiskastide juurde.

Raske küsimus on, kes peaks seda musta tööd tegema. On ju erakondadel lihtsam välja pakkuda konkreetset nutsu kui keerukaid arutelusid valimissüsteemide puuduste ja vooruste üle. Ja kes tahaks aruandlust või rangemaid kontrollimehhanisme sisse seades omaenese elu keeruliseks teha või jalgealust õõnestada? Pole ka nüüdses valimiskampaanias eriti demokraatia täiustamise ideid kuulda. Seda enam tasub tähele panna iga vähimatki mõtet, mis selles suunas liigub. Aga üks on selge: demokraatiat ei saa paremaks teha masinapurustamisest või paradiisiaiast unistades, vaid üksnes sellesama masina tööpõhimõtteid arvesse võttes ja ära kasutades.