Kergitab kulmu: Parmud, snoobid ja euroopalikud väärtused

Evi Aruj?

  Eelmises Eesti Ekspressis maalis Kalev Kesküla seoses uue avaliku korra seadusega maalilise pildi avalikust alkoholitarvitamisest, väites, et paar pudelit veini koos sõbraga kusagil Viini või Rooma pargis või Tallinna haljasalal on igati normaalne. Et muidu me justkui “ei taha Euroopasse”. Kesküla on kultuurne veinisõber. Tema veiniraamatut olen isegi tudeerinud, et veiniasjanduses mitte pimeduses kobada. Aga avaliku joomise küsimuses eurooplusega äiata... No ma ei tea.

Tuletagem meelde, et tegelikult on avalikku “tarbimist” keelavat seadust senigi rakendatud harva ja kuidagi valikuliselt. Pole kuulnud, et politsei tülitanuks viisakaid kodanikke, kes vabas õhus kultuurselt tipsutavad. Pronksmehe juures paberkotist viina trimpavatele “vähemustele” on kaua lausa läbi sõrmede vaadatud. Tõsi, õllepudeliga punkareid on küll ajuti kongi topitud. Aga kahe põhikategooria, parmude ja snoobide puhul pole tegelikult vahet, kas seadus on uus või vana. Degenerantse alkohoolikulõustaga tüübid, kes joovad poetagustes, kangialustes ja parkides, on meie liberalistlikus ühiskonnapildis omaks võetud. Joomine on nende “vabalt valitud” elustiil. Elustiil on ka snoobide või lihtsalt heal järjel inimeste alkotarvitamine: hedonistlikud meelemõnud käivad staatuse juurde. Aga kui rumalad parmud joovad ennast lihtsalt surnuks, siis snoobe hoiab nende sotsiaalne staatus, mitmesugused turgutavad meetmed, mõttekaaslaste ühiskaitse ja enamasti (mitte alati) ka intellektuaalne enesekontroll ree peal. Vahet pole snoobidel ja parmudel selles suhtes, et mõlemad loomulikustavad joomise kui sotsiaalse normi. Kui siia lisada vaikimisi majandusargumente eelistav riiklik alkoholipoliitika, siis legaliseeriks uus avaliku korra seadus vaid ammu kehtinud olukorra, kõrvaldades keelu, mille täitmiseks ei ole kontrollivat  jõudu (või ka tahet), ja tsementeeriks joomise kui ühiskondliku normi.

Joomist on läbi aegade poetiseerinud just loomeinimesed, viidates inspireerivatele meeleseisunditele. Pole need seisundid vist kellelegi tundmatud. Kes ei teaks, kuidas purjutaja subjektiivselt vaimuküllusena tajutu väljastpoolt paistab – enamasti ikka üsna lame. Uurimuste kohaselt leidub kaht tüüpi inimesi: ühtedel tekitab alkohol organismi biokeemiliste iseärasuste tõttu tugevat mõnutunnet ja ühtlasi ka kergesti kujunevat sõltuvust, teistele põhjustab eelkõige mürgitusnähte ja vaevusi. Ju kujundavad sellised iseärasused ka suhet alkoholi. On inimesi, kes pole üldsegi täiskarskust taga nõudvad moraalijüngrid, kuid kelle puhul joobemõnud lihtsalt ei kaalu üles vaevusi. Lamedust võib endale ju ajuti lubada, aga kas siis just avalikult… Teine asi on ühiskondlik norm, mida kujundab seadustatud avalik läbustamine. Norm ei ole kunagi jäik ja absoluutne. Alati moodustub selle piiril hall soon. Mida lõdvem on norm, seda kaugemale “ohuruumi” nihkub hall tsoon ja seda tõenäolisem on riskikäitumine, mida norm vältida püüab.

Võib küsida, et kui alkokaubandus ja -reklaam, snoobid ja parmud väsimatult joomist kui elunormi kinnistavad, siis mis on avalikku joomist keelava seaduse mõte. Seadusega kehtestatud keelud on sotsiaalmajandusliku reaalsuse kontekstis tõesti vaid mingi mõtteline piir. Keskkonda veidigi kontrolli all hoides võivad need siiski kasuks tulla neile, kes on oma valikutes mõjutatavad. Ka turvatunne tähendab midagi. Kui praegu hilisõhtul Kaubamaja juures trolli istudes võib purjus noorukite räuskamist taludes vähemasti unistadagi sellest, kuidas minu politseinik mind kaitseks, kui ta olemas oleks… siis edaspidi ei saa sellist lohutavat mõtetki tekkida.

Räuskamine ja süljelärakad õhtuses trollis, degenerandid parkides ja kangialustes – paraku ei meenuta see kõik üdsegi sulnist veinivõtmist Pariisi bulvaritel. Kuigi, Keskülal võib isegi õigus olla, joomine ehk ongi üks juhtivaid euroväärtusi. Hiljuti avaldatud Euroopa Komisjoni alkoholistrateegiat ettevalmistav raport ütleb, et Euroopa on kõige enam alkoholi tarvitav regioon maailmas, kus joomise tavad ühtlustuvad; et alkohol tapab igal aastal 115 000 eurooplast ja läheb maksma 125 miljardit eurot aastas; et mingid haridusprogrammid ja teadlikkuse tõstmist taotlevad avalikud kampaaniad ei ole seni saanud majanduse ja reklaami masinavärgi vastu – noorte eurooplaste joomine kasvab 1990. aastatest peale vääramatult. Cheers!