Kevade näilisusest

TAUNO VAHTER

Viimastel nädalatel on väga tihti olnud võimalik sattuda mõttekäigu otsa, kuidas maailm on äkitselt muutunud oluliselt lootusrikkamaks paigaks. Muidugi kajastab see peamiselt seda, millises infoväljas keegi elab, sest pigem käib see liberaalsema maailmavaatega inimeste kohta. Kui ennustaja tahab leida kokkulangevaid märke, siis ta neid ka leiab: Trumpi vahetumine Bideni vastu, kodumaine valitsusvahetus, vaktsiinide saabumine ning pealekauba ka veel lihtsalt aasta algus. Kui palju on selles kõiges tõde ja jätkusuutlikkust?

Uusaastalubaduste andmine kannab pisut samasugust argimaagiat nagu ümmarguste tähtpäevade tähistamine või mingite numbrikombinatsioonidega kuupäevade fetišeerimine. Selles on siirast lootust, aga ka suur ports endale valetamist – mõnede pisut anekdootliku metoodikaga uurimuste järgi peavad või suudavad inimesed pidada alla 10% oma uusaastalubadustest. Ka mina tunnen pisikest anaal-autistlikku rahulolu, kui näen, et kuu esimene päev langeb kalendris esmaspäevale või meenub, kuidas kooli ajal oli meil kombeks autonumbritest ruutjuuri võtta ja miskipärast täisarvud pakkusid rohkem heameelt. Ausõna.

Kuna praegu on mitmed suuremad sündmused langenud kokku aasta algusega, võimendab see kõike tavapärasest rohkem. Jah, pandeemia alles kestab, aga Normandia dessant on justkui juba alanud ning lõpp näha. Trump on Twitterist välja visatud, EKRE pagendatud Tre Raadiosse ja Netflixis on mitu uut enam-vähem vaadatavat sarja. Rahulik ja edumeelne liberaalne edasiminek on tagatud.

See mõttekäik tundub siiski natuke liiga lihtne ja naiivne. Kuigi usun, et tegelikult päris paljud uute arengute tervitajad saavad sellest ka ise aru ning lihtsalt elavad välja vahepeal kogunenud ängi, siis olukord pole kaugeltki selline, et võiks jätkata samast punktist kui, ütleme, neli-viis aastat tagasi.

Kui alustada pandeemiast, siis lootus vaktsineerimisele tundub igati põhjendatud, kuid see protsess asetab meid vahelduseks ajaloos natuke harjumatusse seisu. Kui me sõjaga paralleele tõmmates võiksime pandeemias olla omadega 1945. aasta alguses – st lõppu võib aimata, aga tegelikult paljud veel surevad või kannatavad –, siis seekord oleme nende poolel, kellel ilmselt läheb hästi. Suure tõenäosusega kuulume kõige privilegeeritumate hulka, kes ei saa vaktsiini küll päris esimesena, aga kahtlemata ühena esimestest.

Kuigi muus osas on võrdlus II maailmasõjaga pigem kunstiline liialdus, siis see aitab mõista, miks ühes maailma otsas ei suudeta jagada kaugemate paikade valu. Kui inimestel saabub väsimus endalegi lähedastest uudistest, mis siis veel rääkida kaugematest. Ei ole arvata, et kujuneks suur rahvaliikumine, mis nõuaks meie vaktsiinikoguste saatmist hoopis näiteks Aafrikasse või Kesk-Ameerikasse. Ja seda ei peagi tekkima, aga ehk paneb see mõtlema teise nurga alt: kui sina kuulud võitjate hulka, mitte ei ole väikeriik, kes mõtleb, miks talle keegi appi ei tule.

Ka teavitus lennukis käsib enne teiste aitamist esmalt hapnikumaski endale peale panna, kuid küsimused jäävad ikka. Kuidas olla üllas võitja? Neid ebavõrdsusega seotud moraalseid dilemmasid näeme veel palju ja nagu on esimesed kahtlased vaktsiinidega seotud juhtumid ka Eestis näidanud, siis ei pea üldse vaatama väga kaugele. Üllatavalt suuri probleeme võib endiselt tekkida ka sellega, et inimesi üldse veenda vaktsineerimise vajalikkuses. Pole kahtlust, et näiteks kui Vene vaktsiin laiema tunnustuse saab, hakatakse ka sellega poliitilisi mänge mängima ja teatud sihtgruppidele suunama.

Hüüdlaused on kuulutanud, et Ameerika on tagasi. Tõepoolest, tragikoomiline Trumpi-etendus on vähemalt selleks korraks läbi, aga siiski 47% toetust näitab, et leppimisest on asi väga kaugel. Kui arvestada, et USA presidendivalimised reeglina ongi napipoolsed, siis pole täielik leppimine ka üldse mingi eesmärk, vaid küsimus on, mis saab olemuslikest probleemidest, mis Trumpi üleüldse võimule tõid. Pole kahtlust, et liberaalsem meedia annab Bideni administratsioonile natuke hingamisruumi, on see siis 100 päeva või vähem, aga ühel hetkel saadakse sellest üle. Kliimaleppega võib uuesti liituda üleöö, aga haridus-, immigratsiooni-, sotsiaalkaitse- ja välispoliitikaprobleemidega hakkab peagi välja paistma, et nii lihtsalt midagi ei toimu. Kui suur osa Mehhiko-USA piirist on tegelikult juba aastaid välja ehitatud ka müürina, siis on selle ehitamise peatamisest teatamine natuke sisutühi ja pole põhjust arvata, et sisserände surve väheneks. Suure tõenäosusega, ei osata ka nüüd Hiina ja Venemaaga midagi uut kiirelt ette võtta. Kui kaua läheb, kuni tänulikkus Trumpi minemasaatmise eest asendub kriitikaga? Tõenäoliselt mitte väga kaua, sest aeg-ajalt võib ju kellegi jälle saata Hundisilmale möödunud aegade kuulsustest portreelugusid kirjutama, aga tegelik elu on juba mujal. Või kas on selline skeptilisus liiga küüniline ja tegelikult peaks olema rohkem tänulik: kas siis juba see pole saavutus, et retoorika muutub tsiviliseeritumaks?

Teatud määral on küll, kuid selle juures plingivad juba ka mõned ohutuled. Üks selliseid on kõlanud saates „Esimene stuudio“ Keit Pentus-Rosimannuse suust, kes uut koalitsiooni kiites esitas mõtte, et selle omaette väärtuseks on vabanemine EKREst. Kellestki vabanemine ei saa olla ühegi koalitsiooni kandev idee (diktatuurist pääsemise korral oleks, aga nii karmi võrdlust ma siiski ei tooks – tegu oli lihtsalt nõmeda valitsusega, mitte diktatuuriga). Praegu tundub see paralleelina lahutusest, kus üks vanem selgitab lastele, miks ta teisest vanemast lahutas. Aga laste ja vanemate võrdlus ei sobi riigi ja kodanike puhul, see on liiga üleolev ja paternalistlik. Pigem on siin tegu korteriühistuga, kus idee poolest peaks töötama ühise eesmärgi nimel, enamik inimesi ei taha väga aktiivsed olla ja vaidlus käib selle üle, kas valime vanad tagasi või proovime, kas uutega läheb paremaks (seejuures tavaliselt muidugi ei lähe).

Raske on loota eriti julget ja edumeelset programmi, pigem on uus koalitsioon üles ehitatud paratamatule koostööle, mis tähendab teatud miinimumprogrammi täitmist, kuni uutelt valimistelt loodetakse endale sobivamat matemaatikat. Koalitsioonil on mugav öelda, et tähelepanu peab minema pandeemiale ja majanduskriisile (mis muidugi on ka õige), aga ühtlasi lähevad potentsiaalselt konfliktsed eelnõud nüüd tükiks ajaks (võib-olla terveks põlvkonnaks) päevakorrast maha ja mingeid suuremaid arenguid pole oodata. Sarnaselt USAga on huvitav näha, kui kaua annab meedia (kellest suurem osa ju rõõmustab EKREst vabanemise üle) avanssi toimunud pöörde eest – ilmselt mitte kuigi kaua. Ükskõik kui jõhkraid või jaburaid ütlusi Mart Helme on öelnud, siis teatud määral on tal õigus, et osa meediast jääb teda igatsema. Kuid parlamendi realiikme podinad ei huvita inimesi enam kaugeltki nii palju, mis tähendab, et kisa tuleb teha veel rohkem, soovides tekitada teravamaid konflikte. Jääb üle loota, et uue koalitsiooni osapooled suudavad seekord meeles pidada, miks eelmised koalitsioonid lagunesid. Suhteliselt kindel on, et see vajab pidevat meeldetuletamist.

Kas jaanuaris-veebruaris on õhus kevadet? Kõiki selliseid märke tahetakse üle tähtsustada, et olla esimene täpne ennustaja. Suure pöörde uskujate järgi peaks midagi peagi muutuma ka näiteks Suurbritannias, Ungaris, Poolas, Itaalias või veel paljudes kohtades, kuid mina kiiretele muudatustele suuri panuseid ei teeks. Soovunelmates hakkab mõni entusiast äkki jälle rääkima ajaloo lõpust, aga nagu näitas näiteks araabia kevade sumbumine Süüria kodusõjaks, siis liiga palju üldistusi ei maksa teha. Tõepoolest, olukord on teistsugune kui aasta tagasi, aga suure kevade asemel on pigem ees pikemat laadi vahelduv pilvisus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht