Koalitsioonipäike noorsugu ei paita

Eesti noored on nagu Vargamäe põllud: noorsootöö piibliga pekstes neilt armastust vastutasuks ei saa.

KAAREL TARAND

Kõik algab arvutamisest. Eesti erakondade lemmikrehkendus on liitmine-lahutamine saja piires. Ehkki riigikogu valimised andsid algandmeteks viis liidetavat, millest saab 51st suurema summa kokku panna mitmes kombinatsioonis, paistab praegu sobilikke tehteid olevat ainult üks ja selle järgi moodustuvat ka valitsuskoalitsioon. Poliitikutest arvutajad on siiski könnid, võrreldes rahandusministeeriumiga, kus opereeritakse miljardite, mitte kümnetega. Kuigi riigi finantsametnikud koalitsioonikõnelustel ei osale, määravad just nemad poliitilise võimu saatuse.
Rahandusministeerium on välja arvutanud, et koalitsiooni lubaduste täitmiseks raha ei ole ja seega me nende täitmist lähiaastail ka ei näe. Aga tühja sest, arvude ja andmete järgi elamine ei maksa poliitikas tihti liiga palju. Kui andmed ja ideoloogia kokku ei klapi, ei saa ju ometi ideoloogiat vahetada, hoopis lihtsam on eirata andmeid ning uskuda müüdi- ja meemiloome imet tegevasse jõusse. Usu või koli Kanadasse, on kogudusele teada antud. Kes sureb poliitilise mõtte kasvava elukauguse tingimustes enne, kas ideoloogid ja mütoloogid või rahvas ehk kodanikkond, sellele sai maailm möödunud sajandil korduvalt vastuse. Sakslased ja venelased on endiselt alles, nende ideoloogilised üliriigid koos parteiliste juhtkondadega aga mitte.
Märtsinädalad pakkusid Eestis mitmepalgelisi meeleavaldusi vastutus­tundliku kliimapoliitika, interneti­vabaduse ning sõbraliku ja viisaka läbikäimiskultuuri toetuseks. Nende ühistunnuseks oli osavõtjaskonna noorus. Meelt avaldada võtsid inimesed, kes soovivad oma kodumaa pinda veel aastakümneid kasutada millekski enamaks kui paar ruutmeetrit hauaplatsi. Võimu reaktsioon on tänaseni pehmelt öeldes olematu ja selles pole midagi üllatavat. Vaikimise seletus on selgelt kirjas koalitsioonierakondade valimisprogrammide noorsugu käsitlevates lõikudes.
Keskerakonna salakonservatiivid erinevad programmiliselt küll pisut oma uutest sõpradest Isamaas ja EKREs, aga mis vahet seal, kummal pool kapi ust oled, kui südamed on seotud. Keskerakond teatab, et peab „oluliseks noorte suuremat kaasatust riigielu juhtimisse“, aga kogu programmi üldpaatos on ikka, et „meie kasvatame, teie kasvate“ ehk meie loome tingimused, teie olete tänulikud.

Avalikele konservatiividele ei ole aga noored eales olnud poliitika subjektid, vaid objektid. Parteid ja valitsus määravad koostöös koduga noore inimese hariduse, tervise ja kaitsetahte kujunemise. Noorel endal pole selle kohta suurt midagi arvata, sest konservatiivses käsitluses on ühiskonna vähim baas­üksus ehk jagamatu aatom perekond, mitte üksikindiviid. Noor vanuseni kuni 26 aastat on perekonna lahutamatu, iseseisva subjektsuseta tükk, tagapingirahvas sõidukis, mille rool on kindlalt isa käes. Erilise tähelepanuga hoolitseb iga korralik isa mõistagi tütarde eest, et need suurde linna ja laiale teele ei läheks või seal koguni aborti tegema ei kipuks. Sõit läheb seega maale, kus värske õhk ja talutöö pühivad kõlvatud mõtted peast, selles on veendunud kõik kolm koalitsionääri. Kui ei taha, siis viiakse. „Aitame noored pered oma koju!“ ja „Toome noored maale tagasi!“ kõlavad EKRE programmilised loosungid.
Kuivõrd eluvõõras ja tegelikkusest kaugenev on see rahva kestvuse seisukohalt elutähtsa vähemuse (noori vanuses 7–26 aastat on praegu 21% elanikkonnast) ideoloogiline käsitlus, aitab mõista statistikaameti värskelt avaldatud kogumik „Eesti piirkondlik areng. Noored Eestis“.* Statistikud ise ei anna andmetele poliitilisi hinnanguid, vaid soovitavad erapooletult: vaadake ja mõelge. Nii on tõlgendajal vabad käed. Siinkohal mõned nopped 230-l leheküljel faktikogumikust.
Rahvaarv väheneb 50s omavalitsuses 79st ja kasvab 29s omavalitsuses.
Gümnaasiumi pidamiseks piisav sündide tase on 47s omavalitsuses.
Loomuliku iibe najal (sünnib rohkem kui sureb) kasvab rahvaarv 17s omavalitsuses.
Noorte osakaal on alla riigi keskmise 37s omavalitsuses, mis paiknevad enamasti riigi äärealadel.
Peaaegu kõikjal on maapiirkonnas noorte sooline tasakaal paigast ära. Näiteks 26aastaste hulgas on vaid Harju- ja Tartumaal noorte meeste hulk samaealiste naistega võrreldes bioloogilise mõistlikkuse piires, 41s omavalitsuses ületab noote meeste hulk naiste oma aga 1,2 kuni 2,3 korda, mis tähendab totaalset pruudipõuda maal.
Tööjõudu taastootvad piirkonnad, kus tööturusurveindeks ≥1, on vaid Harju- ja Tartumaal, kõikjal mujal suundub tööturule vähem noori, kui on sealt eakaid lahkujaid.
Siserändes on kuni 17aastaste elanike hankimisel võitjad linnalähedased väikelinlikud piirkonnad (ees- ja aedlinnad pärislinnade ümbruses), 17–26aastased elanikud aga rändavad ülekaalukalt linnadesse, hüljates nii maa kui ka kodused põllukülad linnade ümber.
Eeldatav eluiga on praegustel noortel pikim Harju- ja Tartumaal, Ida-Virumaal surrakse keskmiselt 5 aastat nooremana.
Aitab küll, esitatud andmetest on kaugele näha, et piirkondi on vaja juhtida poliitiliselt erinevalt ka noorsootöö valdkonnas. Just noorsootöö seadus määrab noorte rühma kõik 7–26aastased isikud, keda tuleks kohelda seaduse mõtte kohaselt ühtse grupina ning terviklikult, mitte üksikvajaduste järgi. Seejuures on selge, et kui kuni 16aastaste eest langetavad otsuseid peamiselt perekond ja omavalitsus, siis vanem pool noorterühmast teeb seda enamjaolt ise. Seda ka juhul, kui otsus tähendab vanemate majanduslikust toetusest ilmajäämist. See, mis toimub, toimub Euroopa Liidus kehtivate põhivabaduste ja turustiihia alusel.
Paratamatu haridusränne on aastakümneteks ette määratud gümnaasiumide, kutse- ja ülikoolide asukohaga. Kui 30 omavalitsust ei suuda mõistlikul viisil keskharidust pakkuda, järeldub sellest automaatselt, et sealsed noored õppijad peavad koolis käima kodust kaugemal. Sageli kaasneb sellega ka püsivalt elamine kellegi juures kostil või sootuks omaette üüritoas. Pole ette näha, et peale Tartu ja Tallinna võiks mõni paik veel ülikoolilinnaks muutuda.
Niisiis määrab tänapäeva koolivõrk iseenesest suure hulga omavalitsusi demograafilisele vähikäigule ning näeb ette sealt pärit noorte varase iseseisvumise. Omavalitsuste vahel käib tihe võistlus noorte hingede värbamise alal, et saada tulubaasi täiendavad maksumaksjad endale, ja selles mängus võidavad tugevamad ka siis, kui on olemas mingid riiklikud tasandusmehhanismid. Neid aga ju eriti ei ole, vähemasti selliseid, mis sunniksid noori riikliku rahapakkumise mõjul tõsiselt kaaluma oma karjääri- ja elustiilivaliku muutmist.
Poliitiline valik on noorsoopoliitikas lihtne. Avaliku tugisüsteemi kõik elemendid on pandud kas toetama noorte võimalikult varast iseseisvumist, sh majanduslikku, või soosima hoopis perekondlikku sunnismaisust, noorte võimalikult pikaks ajaks sõltlasena oma vanemate leibkonda jäämist. Sündiv koalitsioon pooldab selgelt viimast kurssi ja sel poliitikal on ka ennustatavad tagajärjed. Üks võimalus on, et reaalsusest irdunud poliitika lihtsalt ei toimi, sest noored leiavad oma tee ja vabaduse ise otsustada riiklike reeglite kiuste. Sel juhul ei kujune neil küll välja ka palavat armastust avaliku võimu ja riigikorralduse vastu. Teisel juhul noored küll lepivad olude ja reeglitega, kuid see tähendab, et riiklikud instrumendid vaid süvendavad noorte sünnipärast ebavõrdsust, mitte ei vähenda seda.

* https://www.stat.ee/valjaanne-2018_eesti-piirkondlik-areng-2018