Kõige paremat nõu saab ikka iseendalt

Akadeemiline teadus- ja mäluasutus ei tohiks olla parteipoliitiliselt kallutatud.

PILLE-RIIN LARM

Tallinna tehnikaülikooli tsirkusest kostuv lärm on teenimatult varjutanud ühe teise, samuti haridus- ja teadusministeeriumi tiiva alla kuuluva asutuse juhi hiljutise valimise. Sündmus kandis pealkirja „Riigi teadus- ja arendusasutuse Eesti Kirjandusmuuseumi teadusnõukogu kuulutab välja avaliku konkursi Eesti Kirjandusmuuseumi direktori ametikoha täitmiseks alates 01.07.2015 tähtajaga viis aastat“.¹

Siinkohal rõhutan, et minu tähelepanekud on rangelt subjektiivsed. Ehk tasub aga siiski mõne üle neist mõtiskleda.

Kõrvaltvaatajale tundub nimelt, et too ettevõtmine toimus absurditeatri võtmes. Tõsi küll, algul oli kõik mõistuspärane. Kolm nõuetele vastavat kandidaati esitasid tähtajaks korrektsed dokumendid. Kirjandusmuuseumi teadusnõukogu² valis nende seast mais oma favoriidi. Sageli on suures osas erialateadlastest koosnev teadusnõukogu eelistanud end kirjandus- või rahvaluuleteadlasena ning kirjandusmuuseumi teadusprojektide juhtimisel muu hulgas majanduslikku kompetentsi näidanud kandidaate. Eksperthinnang edastati haridus- ja teadusministeeriumile. On olnud hea tava, et seda hinnangut arvestatakse.

10. juunil oligi haridus- ja teadusministeeriumis kirjandusmuuseumi direktori valimise n-ö teine voor. Direktorit kogunes valima ministeeriumi teaduspoliitika komisjon, kes „tegi haridus- ja teadusminister Jürgen Ligile ettepaneku sõlmida tööleping“ Urmas Sutropiga.³ Siinkohal hakkabki publikul kummastus tekkima. Esimese hooga tekib kiusatus esitada küsimus, miks tegi komisjon just sellise ettepaneku – ei ole ju Urmas Sutrop otseselt kirjandus- ega rahvaluuleteadlane, ei tunne ta mäluasutuse spetsiifikat, tagatipuks tekitab kahtlusi tema kuulumine ministriga samasse erakonda. Akadeemiline teadus- ja mäluasutus ei tohiks olla parteipoliitiliselt kallutatud.

Aga mis seal ikka, erakonda kuulumine ei ole direktoriametis keelatud. Kui komisjoni meelest parim kandidaat, siis parim. Otsustamiseks komisjonil siiski volitusi ei ole: otsustab ju minister. Teoreetiliselt on võimalik, et minister ei võta arvesse kummagi, ei kirjandusmuuseumi teadusnõukogu ega haridus- ja teadusministeeriumi teaduspoliitika komisjoni soovitusi ja otsustab kellegi kolmanda kasuks.

Paraku kummastusmeetri näit aina tõuseb, sest praeguse, nagu ka haridus- ja teadusministeeriumi mõne eelmise teaduspoliitika komisjoni esimees on haridus- ja teadusminister ise.⁴ Olgu see punkt formaalsus või mitte, edasi võib toimunut ikkagi tõlgendada nii, et Jürgen Ligi tegi iseendale ettepaneku sõlmida tööleping Sutropiga. Iseenda ettepaneku eiramine ja kellegi kolmanda kasuks otsustamine jätnuks kahtlemata skisofreenilise mulje.

Kes on komisjoni ülejäänud 21 liiget? Kas nendega on kõik korras? Tõenäoliselt küll. Tõsi, publik märkab, et millegipärast ei ole nende hulgas mitte ühtki humanitaarerialade ega mäluasutuste esindajat. On füüsikuid, ettevõtjaid, ametnikke jms.⁵ Väärikad ja targad inimesed küll, aga nad valivad juhti asutusele, mida määratletakse nii: „Eesti Kirjandusmuuseumi kui teadus- ja arendusasutuse põhieesmärk on rahvusliku identiteedi püsimiseks ja rahvuskultuuri arenguks oluliste kultuurilooliste allikmaterjalide säilitamine, teaduslik uurimine ja avalikkusele kättesaadavaks tegemine.“⁶

Mida nad sellest teavad, kas ühelgi neist on kogemusi, kuidas see käib? Kas komisjon, milles ei ole ühtki humanitaarteadlast, on üleüldse kompetentne nõustama haridus- ja teadusministrit, kelle vastutusalasse kuulub muu hulgas ka humanitaarteadus?

Järgmiseks tekib seega küsimus, kuidas saab ministril olla nii ühekülgne nõuandev kogu. Kummastusmeetri näit ei saa enam kõrgemale tõusta, kui selgub: vähe sellest, et minister teeb iseendale ettepanekuid, ta valib ise ka oma nõuandjad. „Teaduspoliitika komisjoni moodustab ja selle koosseisu kinnitab kuni kolmeks aastaks Vabariigi Valitsus haridus- ja teadusministri ettepanekul.“⁷ Kui aga komisjoniliikmete esindatavad erialad ei pea olema tasakaalustatud, võib kergesti juhtuda, et komisjon teeb ministrile üsna samu ettepanekuid kui ta ise ja sisuline diskussioon puudub.

Nii osutub isegi ootuspäraseks absurdne olukord, kus „mina ise tulin endale peale“, nagu Hinckuse puhul filmis „Hukkunud Alpinisti hotell“. Kuni otsustamise protsess, aga vähe sellest, ka otsustajate ametissemääramise protsess ei ole läbipaistev, jäämegi hämmeldusega jälgima haridus- ja teadusministeeriumi kunstilisi etteasteid.

1 http://www.kirmus.ee/est/info/news/

2 http://www.kirmus.ee/est/struktuur/teadusnõukogu-koosseis.html

3 https://www.hm.ee/et/uudised/eesti-keele-instituut-ja-eesti-kirjandusmuuseum-saavad-uued-juhid

4 https://www.riigiteataja.ee/akt/326052015001?leiaKehtiv

5 Samas.

6 http://www.kirmus.ee/

7 https://www.riigiteataja.ee/akt/902696